„Püha taevas,” ägas Helen ning tema näole ilmus andekspaluv ilme. „Ärge pange tähele. Mul on kuus nooremat venda ja õde ning üks minust vanem. Paras loomaaed.”
Julesi pilk liikus Alecilt Isabelle’ile ja peatus Claryl. „Kui palju vendi ja õdesid sinul on?” küsis ta.
Helen kahvatas. Isabelle vastas märkimisväärselt kindla häälega: „Meid on kolm.”
Julesi pilk ei lahkunud Clarylt. „Te pole üldse ühte nägu.”
„Mina ei ole nendega suguluses,” ütles Clary. „Mul ei ole vendi ega õdesid.”
„Mitte ühtegi?” Poisi häälest kostis umbusk, nagu oleks Clary öelnud, et tal on jalgadel lestad. „Sellepärast oledki nii kurb või?”
Clary mõte läks Sebastianile, tolle jäävalgetele juustele ja mustadele silmadele. Oleks see ainult nõnda, mõtles ta. Kui mul ainult poleks venda, siis ei oleks midagi niisugust juhtunud. Tüdruk tundis kehas vihatuiget, mis soojendas jäätunud verd. „Jah,” ütles ta vaikselt. „Sellepärast olengi kurb.”
2
Okkad
Simon ootas Claryt, Alecit ja Isabelle’i Instituudi ees kivist karniisi all, mis hädavaevu kaitses teda kõige hullema vihma eest. Ta pöördus, kui teised uksest välja tulid, ning Clary nägi, et poisi tumedad juuksed on kleepunud otsmikule ja kaelale. Simon lükkas need näolt ja vaatas talle otsa, pilgus küsimus.
„Mind ei süüdistata milleski,” ütles Clary, aga raputas pead, kui teise näole hakkas ilmuma naeratus. „Aga nad kuulutasid Jace’i otsingud teisejärguliseks. Ma… olen üsna kindel, et teda peetakse surnuks.”
Simon langetas pilgu oma märgadele teksadele ja särgile (kortsus hallile T-särgile, mille rinnaesisel oli trükitähtedega kiri CLEARLY I HAVE MADE SOME BAD DECISIONS). Ta raputas pead. „Kui kahju.”
„Klaav teeb alatasa nõnda,” ütles Isabelle. „Küllap poleks me pidanud midagi muud ootamagi.”
„Basia coquum,” lausus Simon. „Või kuidas see nende moto nüüd kõlaski?”
„„Descensus Averno facilis est.” Põrgusse laskuda on kerge,” vastas Alec. „See, mida sina ütlesid, tähendab „Suudle kokka.””
„Tont võtaks,” torises Simon. „Ma teadsin, et Jace heidab minu üle nalja.” Märjad pruunid juuksed langesid uuesti poisi näole; ta lükkas need nii kärsitu liigutusega tagasi, et Clary nägi korraks tema laubal hõbedaselt välgatamas Kaini märki. „Mida me nüüd teeme?”
„Nüüd läheme külla haldjakuningannale,” vastas Clary. Näpitsedes kurgu all rippuvat kellukest, jutustas ta Simonile, kuidas Kaelie oli ilmunud Luke’i ja Jocelyni peole ning lubanud, et haldjakuninganna aitab Claryt.
Simon näis kõhklevat. „Too punapäine kurikavala moega naine, kes sundis sind suudlema Jace’i? Ta ei meeldinud mulle.”
„Ainult seda sa siis mäletadki? Et ta sundis Claryt Jace’i suudlema?” Isabelle’i häälest kostis pahameel. „Haldjakuninganna on ohtlik. Tookord oli tal lihtsalt lollitamistuju. Tavaliselt alustab ta päeva sellega, et hirmutab enne hommikusööki vähemalt paari inimest nii rängalt, et nood kaotavad mõistuse.”
„Mina ei ole inimene,” lausus Simon. „Nüüd enam mitte.” Ta vaatas korraks Isabelle’ile otsa, langetas siis pilgu ja pöördus Clary poole. „Kas tahad, et tuleksin teiega kaasa?”
„Arvan, et sinu kohalviibimine oleks mõistlik. Valguses Kõndija, Kaini märk – isegi haldjakuningannat peab ju olema võimalik millegagi rabada.”
„Mina ei oleks selles nii kindel,” ütles Alec.
Clary vaatas temast mööda ja küsis: „Kus on Magnus?”
„Magnus ütles, et on parem, kui ta kaasa ei tule. Tundub, nagu oleks tema ja haldjakuninganna vahel midagi olnud.”
Isabelle kergitas kulme.
„Mitte selles mõttes,” õiendas Alec pahuralt. „Mingi vihavaen. Kuigi,” lisas ta pooleldi endamisi, „enne mind võttis ta nii laialt ette, et ma ei paneks sedagi imeks.”
„Alec!” Isabelle astus veidi eemale, et vennaga rääkida, ning Clary klõpsas lahti vihmavarju. Selle oli talle kunagi loodusloo muuseumist ostnud Simon ning sellel oli kujutatud dinosauruseid. Ta nägi poisi nägu äratundmise märgiks muigele tõmbuvat.
„Kas läheme?” küsis Simon ja pakkus talle käsivart.
Vihma muudkui kallas; rentslid olid muutunud ojadeks ja taksode rataste alt paiskus laiali vett. Veider küll, mõtles Simon, külma ta ju enam ei tundnud, aga märjad, ihule kleepuvad rõivad olid endist viisi ärritavad. Ta kõõritas pisut ning vaatas üle õla Aleci ja Isabelle’i poole; pärast seda kui nad Instituudist väljusid, polnud Isabelle talle õieti kordagi otsa vaadanud ning Simon oleks tahtnud teada, mida neiu mõtleb.
Tundus, et ta tahab vennaga rääkida, ning kui nad Park Avenue nurgal seisma jäid, kuulis Simon Isabelle’i ütlemas: „Mida sa siis arvad? Sellest, et paps oma kandidatuuri inkvisiitori valimisteks üles seadis?”
„Minu meelest on see üks igav amet.” Isabelle hoidis vihmavarju. See oli läbipaistvast plastist, mida kaunistasid lillepiltidega kleepsud. Nii tibilikku eset polnud Simon varem kunagi näinud, seepärast ei pannud ta imeks, et Alec selle alt välja põikas ning eelistas pigem märjaks saada. „Ma ei mõista, miks ta peaks seda tahtma.”
„Mis tähtsust on sellel, kui igav see on?” lausus Isabelle valjul sosinal. „Kui paps selle ametikoha vastu võtab, siis jääbki ta Idrisesse. Noh et päriselt. Ta ei saa juhatada Instituuti ja olla inkvisiitor. Pole võimalik pidada korraga kahte ametit.”
„Kui sa pole ehk märganud, Iz, siis ta on niikuinii kogu aja Idrises.”
„Alec…” Lause lõpp läks kaotsi, sest fooris vahetus tuli ning sõidukid võtsid kohalt, paisates rataste alt kõnniteele jäiseid veejugasid. Clary põikas ühe sahmaka eest kõrvale ja oleks Simoniga äärepealt kokku põrganud. Poiss võttis tal käest kinni, et ta ei kukuks.
„Vabandust,” sõnas tüdruk. Tema käsi oli poisi pihus väike ja külm. „Ausalt öeldes ei pannud ma tähele.”
„Tean.” Simon ei tahtnud näidata, et muretseb. Clary polnud viimased kaks nädalat õigupoolest midagi „tähele pannud”. Esialgu oli tüdruk nutnud, seejärel oli ta olnud vihane – vihane, et ei saanud ühineda patrullidega, kes otsisid Jace’i, vihane nõukogu lõputute küsitluste pärast, vihane, et pidi olema Klaavi kahtlusalusena sama hästi kui koduvangistuses. Kõige enam oli Clary olnud vihane iseenda peale, et ei suutnud luua ruuni, millest oleks abi olnud. Ta oli istunud õhtuti tundide kaupa oma laua taga, pigistades stelet valgeks tõmbunud sõrmede vahel nii kramplikult, et Simon kartis seda pooleks praksatavat. Tüdruk oli sundinud oma teadvust looma pilti, mis annaks talle teada Jace’i asukoha. Aga üks õhtu teise järel möödus, ilma et midagi oleks juhtunud.
Clary näeb vanem välja, mõtiskles Simon, kui nad Viiendal avenüül kivimüüris oleva läbipääsu kaudu parki astusid. Mitte küll halvas mõttes, aga ometi erines tüdruk sellest, kes ta oli olnud, kui nad olid astunud Pandemoniumi klubisse tol ööl, mis kõik pea peale pööras. Clary oli pikemaks kasvanud, aga asi polnud ainult selles. Tema ilme oli tõsisem, kõnnakus oli rohkem graatsiat ja jõudu, rohelised silmad ei tantsisklenud enam, nende pilk oli kindlam. Ta oli hakanud, tõdes poiss üllatunult, sarnanema Jocelyniga.
Clary jäi märgade puude sõõris seisma; oksad pidasid siin suurema vihma kinni ning Isabelle ja Clary toetasid vihmavarjud lähemate puude tüve vastu. Clary avas kaelas rippuva keti klõpsu ning laskis kellukesel peopesale kukkuda. Nägu väga tõsine, libistas ta pilgu üle kõigi kohalviibijate. „See kätkeb riski,” lausus ta, „ning olen kindel, et kui selle kord juba võtan, ei saa ma enam taganeda. Niisiis: kui keegi teist ei soovi minuga kaasa tulla, pole