Jää liikus Clary luudes raginal üles-alla. „Tahad öelda, et sinu meelest on ta surnud?”
„Ei taha. Minu meelest pole võimalik, et nad viibivad ikka veel New Yorgis.”
„Aga patrullid on ju ometi väljas ka teistes linnades, eks?” Clary tõstis käe kurgu alla, unustades, et Morgensternide sõrmust seal enam pole. Magnus proovis ikka veel Jace’ile jälile saada, aga jälitamisruun polnud seni toiminud.
„Muidugi on.” Isabelle sirutas uudishimulikult käe ja puudutas õrna hõbekellukest, mis Claryl nüüd sõrmuse asemel kaelas rippus. „Mis see on?”
Clary lõi viivuks kõhklema. Kelluke oli haldjakuninganna kingitus. Ei, päris nõnda see polnud. Haldjakuninganna ei teinud kingitusi. Kelluke pidi võimaldama Claryl anda haldjakuningannale märku, et tüdruk tahab temalt abi. Sedamööda kuidas üks päev teise järel möödus, ilma et Jace’ist oleks leitud jälgegi, avastas Clary, et käsi tõuseb üha sagedamini kurgu alla. Teda hoidis tagasi ainult üks teadmine: haldjakuninganna ei andnud iial midagi, ootamata selle eest mõnda hirmsat vastuteenet.
Enne kui Clary jõudis Isabelle’ile vastata, läks uks lahti. Mõlemad tüdrukud ajasid end pulksirgeks; Clary surus sõrmed nii kramplikult ühte Izzy roosasse patja, et sellel olevad helklevad kristallid talle kõvasti pihkudesse soonisid.
„Hei.” Tuppa astus sale kogu ja pani ukse enda järel kinni. Isabelle’i vanem vend Alec kandis nõukogu istungiteks mõeldud rõivaid – hõbedaste ruunidega kirjatud musta rüüd, mille avatud hõlmade vahelt paistsid nüüd teksad ja must pikkade varrukatega särk. Üleni mustad rõivad lasksid noormehe niigi väga valgel nahal paista veel kahvatumana ja muutsid tema kristallsinised silmad veel sinisemaks. Aleci juuksed olid mustad ja sirged nagu õelgi, ainult et lühemad, vaevalt lõuani. Tema huuled olid surutud kitsaks triibuks.
Clary süda hakkas kloppima. Alec ei paistnud olevat just rõõmus. Ükskõik missuguseid uudiseid tal ka edastada poleks olnud, head ei saanud need olla.
Isabelle oli see, kes suu lahti tegi. „Kuidas läks?” küsis ta vaikselt. „Missugune oli otsus?”
Alec võttis istet tualettlaua ees ning pööras end toolil, jäädes Izzyle ja Claryle üle õla otsa vaatama. Igas muus olukorras oleks see tundunud koomiline: Alec oli väga pikka kasvu, tal olid pikad jalad nagu tantsijal ning kui noormees end niiviisi toolile sättis, tundus, nagu istuks ta nukumajas.
„Clary,” lausus ta. „Jia Penhallow luges otsuse ette. Oled igasugusest süüst vabastatud. Sa ei rikkunud Seadust ning Jia arvamust mööda on sind juba niigi piisavalt karistatud.”
Isabelle hingas pahinal välja ja naeratas. Korraks purustas kõikehõlmav kergendustunne Clary emotsioonidele tõmbunud jääkirme. Teda ei karistata; ei lukustata Vaikuselinna, ei pisteta kuhugi, kus tal pole võimalik aidata Jace’i. Nõukogus libahunte esindav Luke oli olnud kohal, kui otsus välja kuulutati, ning lubanud helistada Jocelynile otsekohe, kui istung lõpeb, aga Clary sirutas sellegipoolest käe telefoni järele: võimalus edastada emale vahelduseks ka mõni hea uudis oli liiga ahvatlev.
„Clary,” ütles Alec, kui ta telefoni lahti klõpsas. „Oota.”
Tüdruk vaatas tema poole. Noormehe nägu oli ikka veel sünge nagu surnumatjal. Tundes halba eelaimust enda üle võimust võtvat, asetas Clary telefoni tagasi voodile. „Alec… mis on?”
„Põhjus, miks nõukogul otsuse langetamisega nii kaua aega läks, ei peitunud sinu juhtumis. Arutusel oli veel teinegi asi.”
Jää oli tagasi. Claryt läbistas värin. „See puudutas Jace’i?”
„Mitte otseselt.” Alec kallutas end ettepoole, põimides käsivarred ümber toolileeni. „Moskva Instituudist saabus varahommikul teade. Eile oli läbi murtud Wrangeli saare kohal olevatest kaitsetõketest. Parandusmeeskond on küll kohale saadetud, aga kui nii tähtsad tõkked on nii pikalt maas, kuulub asi nõukogu pädevusse.”
Tõkked – nagu Clary aru oli saanud, toimisid need isevärki maagilise kaitsesüsteemina – oli ümber maakera seadnud varjuküttide esimene põlvkond. Deemonitel polnud neist küll just suisa võimatu läbi pääseda, aga see nõudis vaeva; tohutu enamiku pidasid need ikka kinni ja tegid massilise sissetungi võimatuks. Claryl oli meeles, mida Jace talle – tundus, otsekui oleks sellest möödas mitu aastat – oli öelnud: Kunagi oli tegu üksnes väikeste invasioonidega, millele suutsime hõlpsasti piiri panna. Aga juba minu eluajalgi on tõketest hakanud siiapoole pääsema üha suuremad deemonite hulgad.
„Nojah, pahasti küll,” lausus Clary. „Aga ma ei mõista, mis on sellel pistmist…”
„Klaavil on oma pingerida,” ei lasknud Alec tal lõpetada. „Jace’i ja Sebastiani otsimine on viimased kaks nädalat olnud selle tipus. Aga nad on läbi otsinud kõik allilmlaste urkad, ilma et oleksid leidnud nendest pisimatki jälge. Magnuse jälitamisloitsudest pole olnud abi. Elodie, naine, kes kasvatas üles tõelise Sebastian Verlaci, kinnitab, et temaga ei ole keegi proovinud ühendust võtta. Ega see küll olnudki eriti tõenäoline. Ükski spioon pole täheldanud Valentine’i vana Ringi teadaolevate liikmete tegevuse kahtlast elavnemist. Ja Vaikivatel Vendadel ei ole õnnestunud kindlaks teha, mida Lilith oma rituaaliga õieti tahtis saavutada ning kas see läks tal korda. Üleüldine arvamus on niisugune, et Sebastian – nemad nimetavad teda muidugi Jonathaniks – röövis Jace’i, aga see pole meile mingi uudis.”
„Ja siis?” küsis Isabelle. „Mida see tähendab? Otsinguid tõhustatakse? Patrullimist tihendatakse?”
Alec raputas pead. „Neil ei ole plaanis otsimist laiendada,” ütles ta vaikselt. „Nad tõmbavad sellele pidurit. Möödas on kaks nädalat ja leitud ei ole midagi. Idrisest kohale toodud eriüksused saadetakse koju tagasi. Tõkete juhtum kuulutatakse kõige tähtsamaks. Arvesse tuleb võtta sedagi, et praegu on käsil keerulised läbirääkimised, mis puudutavad nõukogu uuest koosseisust tulenevaid seadusemuudatusi, uue konsuli ja inkvisiitori määramist ning allilmlaste teistsugust kohtlemist – nõukogu peab leidma aega tegelda ka sellega.”
Clary jäi talle vihaselt otsa vaatama. „Nad ei taha Jace’i otsida, sest see takistab neid muutmast käputäit vanu tobedaid seadusi? Nad annavad alla?”
„Nad ei anna alla…”
„Alec,” lausus Isabelle teravalt.
Alec hingas sügavalt sisse ja kattis näo kätega. Tal olid samasugused pikad sõrmed kui Jace’il ning samamoodi armidega kaetud. Parema käe selga kattis varjuküttidele omane silmamärk. „Clary, sinule – meile kõigile – on kogu aeg olnud esmatähtis Jace’i otsimine. Klaavile on tähtsam leida Sebastian. Jace samuti, aga ennekõike Sebastian. Ta on ohtlik. Tema lammutas Alicante kaitsetõkked. Ta on massimõrvar. Jace on…”
„Lihtsalt üks varjukütt,” lausus Isabelle. „Meiesuguseid saab alatasa surma ja jääb kadunuks.”
„Talle kui Surmasõja kangelasele osutatakse tavalisest pisut rohkem tähelepanu,” nentis Alec. „Aga üldkokkuvõttes oli Klaavi otsus kindel: otsinguid küll ei lõpetata, aga esialgu jäädakse äraootavale seisukohale. Oodatakse, et Sebastian astuks järgmise sammu. Senikaua on see Klaavile kolmandajärguline asi. Kui sedagi. Nad eeldavad, et kõik pöörduksid tagasi normaalse elu juurde.”
Normaalne elu? Clary ei uskunud oma kõrvu. Kuidas võiks elu Jace’ita normaalne olla?
„Sedasama öeldi meile ka pärast Maxi surma,” lausus Izzy, silmad kuivad, kuid raevust hõõguvad. „Et me saame leinast kiiremini üle, kui pöördume tagasi normaalse elu juurde.”
„Seda peetakse heaks nõuandeks,” lausus Alec sõrmede varjust.
„Räägi seda papsile. Kas ta üldse tuli Idrisest kohale, et