Alec hakkas kogelema. „Ma ei saa lubada, et kirjeldad mind… nagu oleksin mingi ese.”
„Camille oli alati kohutavalt armukade.” Magnus muigas. Ta on osav kõneainet vahetama, mõtles Alec endamisi. Magnusele ei meeldinud rääkida oma varasemast armuelust ja ta oli selle sõnaselgelt välja öelnud, aga praeguse vestluse ajal oli Aleci mõnus turvaline ja kodune tunne haihtunud. Ükskõik kui noor Magnus ka välja poleks näinud – ning praegu, paljajalu, juuksed igasse kaarde turritamas – paistis ta umbes kaheksateistkümnene –, neid kahte lahutas terve ajaookean.
Magnus avas karbi, võttis välja paar rõhknaela ning kinnitas uuritava paberi nende abil laua külge. Pilku tõstes ja Aleci ilmet märgates näis ta taipavat, et midagi on valesti. „Kas juhtus midagi?”
Selle asemel et vastata, küünitas Alec end Magnuse poole ja võttis tal kätest kinni. Silmis küsiv pilk, laskis too Alecil end jalule sikutada. Enne kui Magnus jõudis sõnagi lausuda, tõmbas noormees ta enda vastu ja suudles teda. Tuues kuuldavale vaikse rahuloluhäälitsuse, võttis Magnus Alecil tagant särgist kinni ja lükkas selle üles, jahedad sõrmed noormehe seljal. Alec kummardus tema poole, surudes Magnuse oma kehaga vastu lauda. Sortsil ei paistnud olevat selle vastu midagi.
„Tule,” ütles Alec Magnusele kõrva. „Kell on juba palju. Lähme voodisse.”
Magnus hammustas huulde, vaatas üle noormehe õla laual olevaid pabereid ning tema pilk jäi pidama ammu unustatud keelte silpidel. „Lähed äkki ees,” sõnas ta. „Tulen sulle järele – viie minuti pärast.”
„Olgu.” Alec ajas end sirgu; ta teadis, et kui Magnus on uurimisse süvenenud, võib viiest minutist kergesti saada viis tundi. „Ma siis ootan sind.”
„Psst.”
Clary asetas sõrme huultele ja andis Simonile käeviipega märku, et too astuks enne teda Luke’i välisuksest sisse. Kõik tuled olid kustutatud ning elutoas valitsesid pimedus ja vaikus. Kõssitanud noormehe oma tuppa, seadis ta ise sammud köögi poole, et võtta klaas vett. Poolel maal tardus ta paigale.
Esikusse kostis ema hääl. Clary tajus selles närvilisust. Kui Clary elas valusasti üle Jace’i kadumist, siis emal olid omad painajad. Tema poeg oli elus, viibis vabaduses ning oli suuteline korda saatma kes teab mida – see teadmine rebestas Jocelyni südant.
„Aga nad vabastasid ta igasugusest süüst, Jocelyn,” kuulis Clary Luke’i poolsosinal vastamas. „Talle ei määrata mingit karistust.”
„See kõik on minu süü.” Jocelyni hääl kõlas sumbunult, nagu oleks ta peitnud näo Luke’i rinnale. „Kui ma poleks toda… olendit ilmale toonud, ei peaks Clary praegu seda kõike taluma.”
„Sa ei võinud ju teada…” Luke’i hääl hääbus ning ehkki Clary teadis, et mehel on õigus, tundis ta üürikesel hetkel siiski ema vastu ägedat süüsegust raevupuhangut. Jocelyn oleks pidanud tapma Sebastiani hällis, andmata tollele võimalust kasvada suureks ja hävitada nende kõigi elu, mõtles ta, ent sõitles end otsekohe, et talle oli võinud pähe tulla midagi nii jubedat. Ta pöördus, tõttas tagasi maja teise poolde, lipsas oma magamistuppa ja sulges enda järel ukse, nagu oleks tal keegi kannul.
Simon, kes istus voodil, ametis oma mängukonsooliga, tõstis üllatunult pilgu. „Juhtus midagi või?”
Clary katsus naeratada. Poiss mõjus selles ümbruses tuttavlikult: koos kasvades olid nad sageli mõlemad Luke’i pool ööbinud. Tüdruk oli teinud kõik endast sõltuva, et see poleks lihtsalt vaba magamistuba, vaid tema tuba. Tualettlaua peegli raami vahel oli läbisegi fotosid temast ja Simonist, Lightwoodidest, Claryst koos Jace’iga ja pere keskel. Luke oli kinkinud talle joonistuslaua ning selle kõrval oleva riiuli jaotustesse olid korralikult paigutatud kunstitarbed. Seintele oli tüdruk kinnitanud oma lemmikanimafilmide postrid: „Fullmetal Alchemist”, „Rurouni Kenshin”, „Bleach”.
Siin-seal leidus ka esemeid, mis näitasid, et ta kuulub varjuküttide hulka: mahukas „Varjuküttide koodeks”, mille lehekülgede servale ta märkmeid oli kritseldanud ja joonistanud, riiul, millel võis näha okultismi ja paranormaalsete nähtuste teemalisi raamatuid, Clary stele, mis lebas laual, ning uus, Luke’i kingitud gloobus, millel keset Euroopat tõusis kullaga ääristatuna esile Idris.
End rätsepaistes keset tema voodit sisseseadnud Simon oli üks väheseid asju, mis kuulus võrdsel määral nii Clary endise kui praeguse elu juurde. Poiss vaatas teda, silmad kahvatus näos tumedad, Kaini märgi sädelus laubal vaevumärgatav.
„Mamps,” sõnas tüdruk ja nõjatus vastu ust. „Ta ei suuda selle kõigega hästi toime tulla.”
„Kas tal hea meel ei ole? Noh et sind õigeks mõisteti?”
„Tema mõtted lähevad ikka ja jälle Sebastianile. Ta süüdistab veel praegugi kõiges ennast.”
„Aga tema polnud ju süüdi, et Sebastian niisuguseks sai. Seda tegi Valentine.”
Clary ei vastanud. Ta meenutas, kuidas oli just äsja mõelnud midagi kohutavat: soovinud, et ema oleks vastsündinud Sebastiani tapnud.
„Teie mõlemad,” lausus Simon, „süüdistate end asjades, millega teil mingit pistmist pole. Sina süüdistad ennast selles, et jätsid Jace’i omapäi katusele…”
Clary tõstis jõnksatades pea ja vaatas Simonile teravalt otsa. Enda arvates polnud ta kordagi öelnud, et peab ennast selles süüdi, ehkki just nõnda see oli. „Ma ei…”
„Süüdistad jah,” ütles poiss. „Ometi jätsin mina ta üksi, Izzy jättis, Alec jättis – ning Alec on pealegi tema parabatai. Meil polnud mingit võimalust ette näha, mis juhtub. Ning kui oleksid sinna jäänud, võinuks asi olla veel hullem.”
„Võib-olla.” Clary ei tahtnud sel teema rääkida. Vältides Simoni pilku, läks ta vannituppa, et pesta hambad ning tõmmata selga oma mugav pidžaama. Tüdruk hoidus endale peeglis otsa vaatamast. Ta ei tahtnud näha oma kahvatut nägu ja sinetavaid silmaaluseid. Tema on tugev; ta ei lase end rööpast välja lüüa. Tal on plaan. Isegi kui see on pisut pöörane ning ta peab panema selleks Instituudis toime röövi.
Hambad pestud, astus ta lainelisi juukseid kuklas hobusesabasse sidudes vannitoast välja ning nägi, kuidas Simon torkas parajasti õlakotti pudelit, milles oli peaaegu kindlasti Takist ostetud veri.
Clary astus ligi ja sasis tema juukseid. „Sa ju tead, et võid hoida pudeleid külmikus,” lausus ta. „Juhul kui see sulle toaleigelt ei maitse.”
„Jääkülmalt on veri tegelikult vastikum kui toaleigena. Kõige parem on see soojalt, aga ma ei usu, et su emale meeldiks, kui hakkan seda kastrulis kuumutama.”
„Kas Jordan ei pane pahaks?” küsis tüdruk, arutledes endamisi, kas Jordan õieti mäletabki enam, et Simoniga korterit jagab. Simon oli möödunud nädalal igal ööl tema juures olnud. Pärast Jace’i kadumist ei suutnud Clary esimestel õhtutel uinuda. Ta oli kuhjanud endale peale viis tekki, aga soojem tal ei hakanud. Ta oli lebanud värisedes ärkvel, tundes, otsekui hanguks ja loiduks veri tema soontes ning jääkristallid moodustaksid südame ümber sädeleva korallitaolise võrgu. Tema uned olid täis mustas merevees hulpivaid jääpanku, külmunud järvi ning Jace’i, kelle näo ees oli alati mingi vari, pilvevine või poisi enda läikivad juuksed ning kes keeras talle selja. Kui tüdrukul õnnestus paariks minutiks uinuda, ärkas ta alati halvava tundega, nagu oleks olnud uppumas.
Esimesel päeval, kui nõukogu oli teda üle kuulanud, tuli Clary koju ning puges voodisse. Seal oli ta lamanud und silma saamata, kuni aknale koputati ja sisse ronis Simon, kukkudes äärepealt põrandale. Sõnatult oli poiss heitnud voodile ja sirutanud ennast Clary kõrval välja. Tema nahk oli välisõhust külm ning temast õhkus linna ja läheneva talve lõhnu.
Clary oli puudutanud õlaga poisi õlga ja keha, mis oli olnud pinges nagu krampunud rusikas, lõdvestus õige pisut. Simoni käsi oli külm, aga tuttavlik – sama tuttavlik kui poisi pesusametist