„Tollele tegin ma ju vist otsa peale? Tüütu lugu,” lausus Sebastian. „Võib-olla teeme nii, et mina uurin läbi ülemise ja sina alumise korruse.”
Ta seadis sammud galeriile toova trepi poole. Claryl hakkas süda hirmust vasardama. Tema teadvuses seostus Sebastian tapatöö, vere, valu ja hävinguga. Tüdruk teadis, et Jace oli kord temaga võidelnud ja võitjaks tulnud, kuid andnud seejuures äärepealt ka ise elu. Mees mehe vastu ei suudaks ta Clary vennale iial vastu saada. Kas Clary jalaluud jääksid terveks, kui ta üle rõdupiirde alla hüppaks? Ja mis juhtuks, kui ta seda teeks? Mida võtaks ette Jace?
Sebastian oli juba asetanud jala alumisele astmele, kui Jace teda hõikas. „Oota. Siin need ongi. Alajaotuses „Maagia. Mitte surmav”.”
„Polegi surmav? Ei tundu just eriti lõbus,” lausus Sebastian otsekui nurru lüües, aga võttis ikkagi jala astmelt ning läks tagasi Jace’i juurde. „Päris vägev raamatukogu,” ütles ta, lugedes käigu pealt teoste pealkirju. „Lemmikpahareti hooldamine ja toitmine. Avameelselt deemonitest”.” Sebastian võttis selle teiste köidete vahelt välja ning hakkas vaikselt itsitama.
„Mis see on?” Jace tõstis pilgu ja tema suunurgad kaardusid ülespoole. Claryt valdas nii vastupandamatu kihk joosta trepist alla ja viskuda Jace’ile kaela, et ta oli sunnitud endale uuesti huulde hammustama. Valu oli terav nagu happe söövitus.
„See on pornograafia,” vastas Sebastian. „Vaata. Avameelselt… deemonitest.”
Jace astus Sebastiani selja taha, võttis tal otsekui tuge otsides käsivarrest kinni ja luges üle tema õla. Samamoodi oli Clary näinud Jace’i seismas koos Aleciga – kellegagi, kes on nii tuttav ja lähedane, et teda võib kõhklematult puudutada; see tundus tüdrukule nii kohutav, nii nuripidine. „Heakene küll, aga kust sa tead?”
Sebastian pani raamatu kinni ja laksas sellega Jace’ile kergelt vastu õlga. „Mõnest asjast tean ma rohkem kui sina. Kas raamatud võtsid?”
„Need on minu käes.” Jace haaras lähedal olevalt laualt hulga raskeid köiteid. „Kas meil on aega käia minu toast läbi? Äkki saaksin haarata kaasa mõne asja…”
„Mida sul vaja on?”
Jace kehitas õlgu. „Põhiliselt riideid, mõne relva.”
Sebastian raputas pead. „Liiga ohtlik. Peame kiirelt tegutsema. Võtame ainult hädavajaliku.”
„Mu lemmikjakk on hädavajalik,” ütles Jace. Taas tundus, nagu räägiks ta Aleci või mõne teise sõbraga. „See on peaaegu samasugune kui ma ise, ühtaegu mugav ja moodne.”
„Tead, meil on raha jalaga segada,” lausus Sebastian. „Osta endale riideid. Ning mõne nädala pärast oled sina siin peremees. Võid oma lemmikjaki lipuvardasse tõmmata ning jätta sinna lehvima nagu plagu.”
Jace naeris kõlavat mahlakat naeru, mida Clary nii väga armastas. „Hoiatan sind: see jakk on ülimalt seksikas. Instituut võib sellest põlema lahvatada.”
„Tuleks sellele majale ainult kasuks. Ongi teine praegu liiga sünge.” Sebastian haaras Jace’il parajasti seljas oleva jaki turjast kinni ja tõmbas ta kõrvale. „Hakkame minema. Ära raamatuid maha jäta.” Ta langetas pilgu paremale käele, kus sillerdas kitsas hõbedane sõrmus. Kasutades kätt, millega ta Jace’ist kinni ei hoidnud, pööras Sebastian sõrmust pöidlaga.
„Kuule,” ütles Jace. „Kas arvad, et…” Ta ei lõpetanud lauset ning hetke vältel arvas Clary, et noormees oli vaadanud üles ja märganud teda – Jace’i nägu oli pööratud rõdu poole – aga tüdruk jõudis ainult õhku ahmida, kui mõlemad poisid kadusid, nagu oleksid nad viirastustena õhku haihtunud.
Aeglaselt langetas Clary pea käsivarrele. Huule oli ta katki hammustanud, see jooksis verd ning suus oli vere maitse. Tüdruk teadis, et peaks tõusma, jooksu pistma, põgenema. Ta poleks tohtinud seal viibida. Aga soontes olev jää oli muutunud nii külmaks, et ta kartis liikudes tükkideks praksatada.
Alec ärkas selle peale, et Magnus raputas teda õlast. „Ärka, suhkruhernes,” ütles sorts. „Aeg on tõusta ja päevale vastu minna.”
Noormees upitas end uniselt üles patjade ja tekkide pehmest pesast ning vaatas silmi pilgutades kallima poole. Magnus, kes polnud õieti magada saanudki, nägi välja vihastamapanevalt reibas. Tema märgadest juustest tilkus valge särgi õlgadele vett, mis muutis need läbipaistvaks. Sorts kandis narmendavate sääreotstega auklikke teksasid, mis tavaliselt tähendas, et ta kavatseb veeta kogu päeva koduseinte vahel.
„Suhkruhernes?” imestas Alec.
„Proovisin lihtsalt, kas kõlab hästi.”
Alec raputas pead. „Ei.”
Magnus kehitas õlgu. „Kavatsen seda kasutada.” Ta ulatas Alecile mõranenud servaga sinise kruusi, milles oli kohv, nagu see noormehele meeldis – must, suhkruga. „Ärka üles.”
Alec ajas end silmi hõõrudes istukile ja võttis kruusi vastu. Esimene mõrkjas lonks pani tema närvid virguvast energiast pakitsema. Noormehele meenus, kuidas ta oli lebanud ärkvel, oodates Magnust, ent kella viie paiku hommikul oli väsimus ta maha murdnud ning ta oli jäänud magama. „Ma ei lähe täna nõukogu istungile.”
„Tean, aga sa pidid Kilpkonnatiigi juures õe ja teistega kokku saama. Käskisid mul seda endale meelde tuletada.”
Alec laskis jalad üle voodiserva. „Mis kell on?”
Magnus võttis tal leebelt kruusi käest, enne kui ta jõudis kohvi maha ajada, ja asetas öökapile. „Jõuad küll. Sul on terve tund aega.” Ta kummardus ning surus huuled Aleci suule; Alecile meenus, kuidas nad selles korteris esimest korda olid suudelnud – noormees oleks tahtnud põimida käed ümber armsama ja tõmmata ta enda ligi, aga miski hoidis teda tagasi.
Ta tõmbus eemale, tõusis ja läks kummuti juurde. Üks sahtel oli seal tema riietele. Vannitoas oli tema hambaharjal oma koht. Tal oli välisukse võti. Suhetesse ümber arvestatuna tähendas see päris kenakest positsiooni kellegi elus, ent ometi pesitses tema sisikonnas külm hirmutomp.
Magnus oli visanud end voodisse selili ja jälgis Alecit, kõverdatud käsivars pea all. „Võta see sall,” lausus ta, osutades nagis rippuvale sinisele kašmiirsallile. „See sobib su silmadega.”
Alec vaatas salli. Ühtäkki tundis ta tulist viha – salli, Magnuse ning ennekõike iseenda vastu. „Oota, las ma arvan ära,” ütles ta. „See sall on sada aastat vana ning selle kinkis sulle enne surma kuninganna Victoria tänutäheks riigile osutatud eriliste teenete või millegi niisuguse eest.”
Magnus ajas end istukile. „Mis kärbes sind hammustas?”
Alec vahtis temaga vihaselt tõtt. „Kas ma olen selles korteris kõige uuem asi?”
„Arvan, et see au kuulub Esimees Mäule. Tema on kõigest kahene.”
„Ma ütlesin kõige uuem, mitte kõige noorem,” nähvas Alec. „Kes on W.S? Kas Will?”
Magnus raputas pead, nagu oleks talle vett kõrva läinud. „Pagan võtaks. Nuusktubakatoosi mõtled või? W.S. on Woolsey Scott. Ta…”
„Pani aluse Praetor Lupusele. Tean.” Alec tõmbas teksad jalga ja vedas luku kinni. „Sa oled teda maininud ning pealegi on ta ajalooline kuju. Ning tema nuusktubakatoos on sinu sodisahtlis. Mida sealt veel võib leida? Jonathan Varjuküti varbaküünenaksajad?”
Magnuse kassisilmad olid külmad. „Mis sinuga lahti on, Alexander? Ma ei ole sulle valetanud. Kui tahad minu kohta midagi teada, küsi ainult.”
„Jama,” ütles Alec särginööpe kinni pannes järsult. „Sa oled lahke ja lõbus ja igati vahva, aga avameelne sa küll ei ole, suhkruhernes. Teiste probleemidest võid kõnelda päev otsa, aga endast ja oma minevikust ei räägi sa midagi ja kui küsin, hakkad vingerdama nagu ussike