Clary oli kergendatult ohanud. „Jää kogu ööks,” oli ta öelnud. „Palun.”
Simon oli jäänud. Tol ööl ei näinud Clary halba und.
Niikaua kui Simon seal viibis, ei piinanud tüdrukut unenäod; magades vajus ta tühjuse ja pimeduse ookeani. Halastavasse unustusse.
„Jordan ei tee verest mingit numbrit,” ütles Simon nüüd. „Tema mure on ainult see, et lepiksin endaga sellisena, nagu olen. Sõbruneksin endas peituva vampiiriga, blaa-blaa-blaa.”
Clary lipsas tema kõrvale voodisse ja võttis padja kaissu. „Kas sinu sisemine vampiir on teistsugune kui… väline vampiir?”
„Nagu öö ja päev. Ta tahab, et kannaksin vöökohta paljaks jätvaid särke ja kaabut. Ma pean temaga kogu aeg sõdima.”
Clary naeratas põgusalt. „Sinu sisemine vampiir on siis Magnus või?”
„Stopp, meelde tuli.” Simon sobras oma õlakotis ja tõi nähtavale kaks mangakoomiksite raamatut. Ta lehvitas neid võidukalt ning ulatas siis Claryle. „„Magical Love Gentleman”, viieteistkümnes ja kuueteistkümnes osa,” ütles ta. „Neid saab veel ainult Midtown Comicsist, mujal on otsas.”
Clary võttis raamatud enda kätte ja silmitses nende värvilisi kaasi. Oli aeg, kui ta oleks tõelise koomiksifännina rõõmust kätega vehkinud; nüüd ei suutnud tüdruk teha enamat kui naeratada ja Simonit tänada, aga ta tuletas endale meelde, et poiss oli teinud seda tema heaks nagu tõeline sõber kunagi. Mis siis et praegu ei kujutlenud Clary, nagu võiks ta lõbustada ennast koomiksite lugemisega. „Sa oled nii äge,” ütles tüdruk ja müksas Simonit õlaga. Ta laskis end patjadele seljakile, mangaraamatud süles. „Ja aitäh, et tulid koos minuga haldjaõukonda. Tean, et sinus tekitas see sante mälestusi, aga… mul on alati parem tunne, kui sina oled kohal.”
„Sa said hästi hakkama. Ajasid kuningannaga asju nagu proff.” Simon heitis tema kõrvale pikali, nende õlad puutusid kokku; mõlemad vaatasid lakke, silmitsedes tuttavaid pragusid ja pimeduses helendavaid tähekesekleepse, mis juba ammu enam valgust ei andnud. „Sa oled siis otsustanud? Varastad kuningannale sõrmused?”
„Jah.” Clary hingas pikalt välja. „Homme. Keskpäeval on kohaliku konklaavi koosolek. Kõik lähevad sinna. Siis teen selle ära.”
„Mulle ei meeldi see, Clary.”
Clary tundis, et tõmbub pingule. „Mis sulle ei meeldi?”
„See, et sa haldjatega asju ajad. Haldjad on petised.”
„Nad ei suuda valetada.”
„Sa tead küll, mida ma silmas pean. „Haldjad on puru silma ajajad” kõlab lamedalt.”
Tüdruk pööras pead ja vaatas Simoni poole, lõug puudutamas tema rangluud. Poiss tõstis loomusunniliselt käe, võttis tal õlgade ümbert kinni ja tõmbas ta enda ligi. Tema keha oli jahe, särk vihmast ikka veel niiske. Tavaliselt pulksirged juuksed olid kuivades muutunud tuulest sasitud käharateks. „Usu mind, mulle ei meeldi haldjaõukonnaga läbi käia. Aga ma teeksin seda sinu heaks,” lausus Clary. „Ja sina teeksid sedasama minu heaks, eks ju?”
„Muidugi teeksin. Aga ikkagi on see halb mõte.” Simon pööras pead ja vaatas Claryle otsa. „Ma tean, mis tunne sul on. Kui mu isa suri…”
Tüdruku keha tõmbus jäigaks. „Jace ei ole surnud.”
„Tean. Ma ei tahtnudki seda öelda. Lihtsalt… Sa ei pea minu puhul ütlema, et sinuga on kõik korras. Mina jään alati sinu juurde. Kurvastus tekitab tunde, nagu oleksid üksi. Tean, et sina ei ole… usklik… nii nagu mina, aga seda võid ikka uskuda, et sinu ümber on inimesed, kes sind armastavad, eks?” Poisi silmad olid suured ja lootusrikkad. Need olid tumepruunid nagu varemgi, aga midagi oli neis nüüd teistmoodi, justkui oleks lisatud veel üks kiht värvi; täpselt nagu tema nahkki tundus olevat poorideta ja samal ajal läbipaistev.
Ma usun seda, mõtles Clary. Ma ainult ei tea, kas sellest on kasu. Ta müksas poissi uuesti kergelt õlaga. „Ega sa pahaks pane, kui küsin sult midagi? See on isiklik küsimus, aga väga tähtis.”
Simoni häälde sugenes umbusklik noot. „Mis küsimus?”
„See Kaini märgi värgeldus – kas see tähendab, et kui peaksin sind öösel kogemata jalaga tonksama, siis annab mingi nähtamatu vägi mulle seitse sirakat vastu sääri?”
Tüdruk tundis poissi naermas. „Jää magama, Fray.”
3
Pahad inglid
„Kuule, ma arvasin, et oled unustanud, kus sa elad,” ütles Jordan, kui Simon, võtmekimp sõrmede vahel tilpnemas, nende väikese korteri elutuppa astus. Tavaliselt lamaskles Jordan lahtikäival diivanil, jalad kõlkumas üle serva, mängukonsooli pult käes. Täna oli ta küll ka diivanil, aga istukil, laiad õlad ettepoole längus ja käed teksataskus; pulti polnud kusagil näha. Tundus, nagu oleks tal Simoni tuleku üle hea meel, ning hetke pärast taipas poiss, miks.
Jordan ei olnud korteris üksi. Tema vastas muhklikus oranžis samettugitoolis – ükski Jordani mööblitükk ei sobinud teisega kokku – istus Maia, metsikult krussis juuksed kahte patsi põimitud. Kui Simon tüdrukut viimati nägi, oli too end peo tarvis üles löönud; nüüd kandis ta jälle sääreotstest narmendavaid sõjaväepükse, pikkade varrukatega T-särki ja helepruuni nahkjakki. Paistis, nagu tunneks ta end sama ebamugavalt kui Jordan; tüdruku selg oli sirge ning pilk pööratud aknale. Simonit nähes hüppas Maia kergendust tundes püsti ja embas teda. „Tere,” ütles ta. „Astusin lihtsalt läbi, et vaadata, kuidas sul läheb.”
„Hästi läheb. Muidugi nii hästi kui üldse võimalik, arvestades kõike, mis toimub.”
„Ma ei mõelnudki kogu seda Jace’i värki,” lausus tüdruk. „Pidasin silmas sind. Kuidas sina jaksad?”
„Mina?” imestas Simon. „Minuga on kõik korras. Muretsen ainult Isabelle’i ja Clary pärast. Te ju teate, et Klaav kuulas teda üle…”
„Kuulsin, et ta mõisteti õigeks. See on hea.” Maia laskis temast lahti. „Aga ma mõtlesin sind. Ja seda, mis juhtus sinu emaga.”
„Kust sa sellest kuulsid?” Simon heitis kiire pilgu Jordanile, aga too raputas vaevumärgatavalt pead. Tema polnud rääkinud.
Maia sikutas ennast patsist. „Imelik küll, aga trehvasin kokku Ericuga. Ta rääkis, et sa oled sellepärast viimased kaks nädalat Milleniumi Lõuendi esinemistelt puudunud.”
„Tegelikult muutsid nad nime,” sekkus Jordan. „Nüüd on see Kesköine Burrito.”
Maia heitis Jordanile vihase pilgu ning poiss tõmbus diivanil veel rohkem kössi. Simon mõtiskles, millest võisid nood kaks enne tema kojutulekut rääkida. „Kas oled mõne teise pereliikmega vestelnud?” küsis Maia leebelt. Tüdruku merevaigukarva silmad olid kaastundlikud. Simon teadis, et see on temast mühaklik, aga talle ei meeldinud, kui teda niiviisi vaadati. Tundus, otsekui oleks tüdruku murelikkus muutnud tema probleemi tõeliseks, kuna vastasel korral võinuks ta teha näo, nagu poleks midagi juhtunud.
„Ja-jah,” vastas ta. „Minu perega on kõik korras.”
„On või? Sa jätsid oma telefoni siia.” Jordan võttis selle diivanilaualt enda kätte. „Ning su õde on täna kogu päeva iga viie minuti tagant helistanud. Eile oli sama lugu.”
Simon tundis, kuidas tal kõhus külmaks tõmbus. Ta võttis Jordanilt telefoni ja heitis pilgu ekraanile. Seitseteist vastamata kõnet Rebeccalt.
„Raisk,” ütles ta. „Lootsin, et mul õnnestub seda vältida.”
„Kuule, ta on su õde,” lausus Maia. „Ükskord pidi ta sulle ikka helistama.”
„Tean, aga olen püüdnud teda tasahilju eemale tõrjuda: jätnud sõnumeid, kui teadsin, et ta ei saa vastu võtta, ja nii edasi.