Edasine oli toimunud nagu unes. Vestibüüli kogunenud varjuküttide summ oli valgunud Maryse’i poole, Alec oli Magnusest eemale tõmbunud ja Isabelle oli püsti karanud. Seeravinoad lõid üksteise järel leegitsema, hajutades varje; pimedust läbistasid valged välgatused nagu fotoaparaatide välklampide hääletu sähvimine kuriteopaigal. Teiste vahelt läbi trügides kuulis Clary üksikuid jutukatkendeid: katuseaed oli tühi; Jace oli läinud. Sebastiani klaasist kirst oli lõhutud; igal pool vedeles kilde. Pjedestaalilt, kus kirst oli asetsenud, nõrgus alla verd – ikka veel värsket.
Varjukütid otsustasid kiiresti, et tuleb hargneda ja otsida läbi hoone ümbrus. Magnus, käed pildumas siniseid sädemeid, astus ligi ja küsis, kas Claryl pole mõnda Jace’i eset, mis võimaldaks poissi jälitada. Otsekui unes oli tüdruk ulatanud talle Morgensternide sõrmuse ja tõmbunud kaugemasse nurka, et helistada Simonile. Ta oli just telefoni kinni klõpsanud, kui ühe varjuküti hääl teiste seast esile kerkis. „Jälitada? Seda saab teha ainult siis, kui ta veel elab. Nii suure verekaotuse korral pole see eriti tõenäoline…”
Millegipärast oli just see viimne piisk karikasse. Pikaajaline alajahtumine, väsimus ja šokk tegid oma töö ning tüdruku põlved lõid nõtkuma.
Ema jõudis veel Claryst kinni haarata, muidu oleks tütar maha kukkunud. Pärast seda mattus kõik tumedasse hämusse. Hommikul ärkas ta Luke’i pool oma voodis ja viskus, süda suruõhuhaamrina pekslemas, nagu püssist lastud istukile, olles kindel, et oli näinud halba und.
Teist keelt rääkisid käsi ja jalgu katvad kahvatuma hakanud vermed, mida Clary voodist välja ukerdades nägi, ning halbu eelaimusi kinnitas tõik, et tal ei olnud enam sõrmust. Tõmmanud kiiruga jalga teksad ja selga dressipluusi, komberdas tüdruk elutuppa, kus istusid Jocelyn, Luke ja Simon, näod sünged. Claryl poleks pruukinud küsidagi, ent ta küsis siiski: „Kas ta on leitud? On ta tagasi?”
Jocelyn tõusis. „Kullake, ta on ikka veel kadunud…”
„Aga mitte surnud? Surnukeha pole leitud?” Tüdruk vajus Simoni kõrvale sohvale. „Ei… ta ei ole surnud. Ma teaksin.”
Clary mäletas, et Simon hoidis tal käest kinni, kui Luke jutustas, mida nad teavad: Jace on ikka veel kadunud ning kadunud on ka Sebastian. Halb uudis oli, et pjedestaalile voolanud veri oli tuvastatud kui Jace’i oma. Heaks uudiseks võis pidada, et seda oli olnud arvatust vähem; see oli segunenud kirstust välja valgunud veega ning jätnud mulje, nagu oleks verd rohkem, kui tegelikult oli. Nüüd arvati, et mis seal ka poleks juhtunud, Jace võib olla endiselt elus.
„Aga mis siis juhtus?” nõudis tüdruk.
Luke raputas pead, sinistes silmades morn pilk. „Seda ei tea keegi, Clary.”
Claryl oli tunne, nagu voolaks tal vere asemel soontes jäine vesi. „Ma tahan aidata. Tahan midagi teha. Ma ei soovi istuda, käed rüpes, kui Jace on kadunud.”
„Sellepärast ei maksa sul muretseda,” lausus Jocelyn süngelt. „Klaav tahab sind näha.”
Clary ajas end jalule, tema liigestes ja kõõlustes ragises nähtamatu jää. „Kena. Mis iganes. Räägin kõigest, mida nad teada tahavad, kui nad ainult Jace’i üles leiaksid.”
„Sa räägid neile kõigest, mida nad teada tahavad, sest neil on surmamõõk,” Jocelyni hääles kõlas meeleheide. „Kullake. Anna mulle andeks.”
Ja nüüd, pärast seda kui teda oli kaks nädalat ikka ja jälle küsitletud, kui üle oli kuulatud kümneid tunnistajaid ja ta oli kümmekond korda andnud vastuseid, hoides surmamõõka, istus Clary Isabelle’i magamistoas ning ootas, mis otsuse nõukogu tema edasise saatuse kohta langetab. Tüdruku mõte läks ikka ja jälle sellele, mis tunne oli olnud hoida käes surmamõõka. Tema naha sisse oleksid otsekui haagitud tillukesed õngekonksud, millega tõde välja sikutati. Ta oli põlvitanud, mõõk käes, Kõnelevate Tähtede sõõris ja kuulnud omaenda häält rääkimas nõukogule kõigest – sellest, kuidas Valentine oli kutsunud välja Razieli, kuidas tema, Clary, oli võtnud Valentine’ilt õiguse Inglit käsutada, kui kustutas liivalt mehe nime ja kirjutas selle asemele enda oma. Ta jutustas neile, kuidas Ingel lubas täita tal ühe soovi ja ta kasutas seda, et tuua Jace surnuist tagasi; rääkis, et Lilith oli võtnud Jace’i enda võimusesse ja plaaninud kasutada Simoni verd, elustamaks Clary vend Sebastian, keda pidas oma pojaks. Kuidas Simonile tehtud Kaini märk oli teinud Lilithile otsa ning nad arvasid, et see tegi lõpu ka Sebastianile ja too ei ole enam ohtlik.
Clary ohkas ja klõpsas telefoni lahti, et vaadata kella. „Nad on istunud seal juba terve tunni,” lausus ta. „Kas see on tavaline? On see halb märk?”
Isabelle laskis Churchil põrandale kukkuda ning kass näugatas. Neiu tuli voodi juurde ja istus Clary kõrvale. Isabelle oli veel saledam kui tavaliselt – nõnda kui Clary, nii oli temagi viimase kahe nädalaga kaalus alla võtnud –, aga elegantne nagu alati oma mustades kitsastes pükstes ja liibuvas hallis sametjakis. Ripsmetušš oli silmade ümber laiali läinud ja Isabelle oleks pidanud meenutama pesukaru, aga selle asemel õnnestus tal välja näha nagu prantsuse filmitäht. Neiu sirutas käed välja ning kaitsvate ruunidega kirjatud elektronkäevõrud kõlisesid meloodiliselt. „Ei, see pole halb märk,” vastas ta. „See näitab üksnes, et neil on paljust rääkida.” Ta keerutas sõrmes Lightwoodide sõrmust. „Sul pole midagi karta. Sa ei rikkunud Seadust. See on kõige tähtsam.”
Clary ohkas. Isegi Isabelle’i õla soojus, mida ta enda kõrval tundis, ei sulatanud tema soontest jääd. Ta teadis, et ei olnud rikkunud ühtki seadusesätet, aga saladus polnud seegi, et Klaav on tema peale maruvihane. Ehkki varjuküttidel oli keelatud surnuid tagasi tuua, oli see Inglile lubatud; sellegipoolest oli olnud Jace’ile uue elu andmist Inglilt paluda nii juletu tegu, et nad olid otsustanud jätta selle ainult enda teada.
Nüüd oli see päevavalgele tulnud ja Klaav oli rabatud. Clary teadis, et teda tahetakse karistada – kas või juba sellepärast, et tema teol olid olnud nii hirmsad tagajärjed. Mõnes mõttes tüdruk koguni tahtis, et teda karistataks. Et purustataks tema luud, kistaks välja küüned, lastaks Vaikivatel Vendadel sobrada oma vahedate mõtetega tema ajus. Omamoodi põrgulik tehing: tema kannataks valu, et Jace võiks elusa ja tervena tagasi pöörduda. Siis ei tunneks ta ennast nii rängalt süüdi, et oli jätnud Jace’i üksi katusele; Isabelle ja teised olid küll sada korda kinnitanud, kui mõttetu on tal ennast süüdistada: nad kõik olid arvanud, et Jace’il pole seal midagi karta, ning jäänuks Clary katusele, oleks arvatavasti temagi nüüd kadunud.
„Lõpeta ära,” ütles Isabelle. Esialgu ei teadnud Clary, kas Isabelle ütles seda temale või kassile. Church tegi sedasama trikki mis tavaliselt, kui ta sülest põrandale lasti: lebas selili, kõik neli jalga õhus, ja teeskles surnut, et tekitada omanikes süümepiinu. Aga siis lükkas Isabelle mustad juuksed silmilt ning neiu vihast pilku nähes taipas Clary, et märkus oli määratud talle.
„Mida ma pean lõpetama?”
„Need haiged mõtted, mis hirmsad asjad sinuga kõik juhtuvad või mida soovid endaga juhtuvat, sest sina oled elus, aga Jace on… ära.” Isabelle’i hääl tegi hüppe nagu grammofoninõel kriimustatud plaadil. Neiu ei rääkinud kunagi Jace’ist, nagu oleks noormees surnud või isegi ära läinud – tema ja Alec keeldusid seda võimalust tunnistamast. Ühtlasi ei olnud Isabelle Claryle kordagi ette heitnud, et too oma kohutavat saladust nendega polnud jaganud. Keset kõike, mis toimus, oli Isabelle tõele au andes olnud tema vankumatuim kaitsja. Oodanud teda iga päev nõukogu istungite saali ukse juures, oli neiu Clary käsivarrest kinni hoides kindlalt marssinud jõllitavate ja isekeskis pomisevate varjuküttide salgakeste vahelt läbi. Ta oli viibinud kohal kõigil lõputuna tunduvatel ülekuulamistel ja heitnud raevukaid pilke kõigile, kes julgesid Clary poole viltu vaadata. Clary oli olnud jahmunud. Tema ja Isabelle polnud kunagi olnud teab mis suured sõbrannad – nad mõlemad olid seda sorti tüdrukud, kes tunnevad end paremini poiste kui oma sookaaslaste seltskonnas. Aga Isabelle ei lahkunud tema kõrvalt. Clary oli ühtaegu hämmeldunud ja