Isabelle köhatas. „Simoni õde…”
Kaugemale ta ei jõudnud. Neid rabas külm tuuleiil, mis kandis endaga kaasas kuivanud lehtede vihurit. Kui Isabelle tõstis käe, et kaitsta nägu tolmu eest, lõi õhk virvendama ja virdama nagu ikka enne portaali avanemist, ning kohe ilmus nende ette Clary, stele käes ja nägu pisaratest märg.
4
Ja surematus
„Ning sa oled täiesti kindel, et see oli Jace?” küsis Isabelle – Clary arvates juba neljakümne seitsmendat korda.
Clary hammustas huulde, mis oli juba niikuinii valus, ja luges kümneni. „See olen mina, Isabelle,” vastas ta. „Kas arvad tõesti, et ma ei tunneks Jace’i ära?” Ta tõstis pilgu Alecile, kes seisis nende ees püsti, sinine sall lipendamas tuules nagu plagu. „Kas sina võiksid kedagi Magnusega segi ajada?”
„Ei. Mitte ilmaski,” vastas noormees hetkegi kõhklemata. Tema sinised silmad olid murelikud, ärevusest tumedad. „Asi on lihtsalt… Noh et niisugune küsimus tuleb nagu iseenesest. Kogu see lugu tundub nii võimatu.”
„Ta on ehk pantvang,” pakkus kivirahnu vastu nõjatuv Simon. Poisi silmad olid sügispäikeses kohviubade karva. „Sebastian võib näiteks ähvardada, et teeb midagi halba kellelegi, keda Jace armastab, kui ta tema plaanidega kaasa ei tule.”
Kõigi silmad läksid Claryle, aga tüdruk raputas meeleheites pead. „Te ei näinud neid koos. Ükski pantvang ei pea ennast niiviisi ülal. Ta oli seal omal vabal tahtel.”
„Siis on ta seestunud,” ütles Alec. „Nagu varem Lilithist.”
„Sedasama mõtlesin esialgu minagi. Aga Lilithist seestununa käitus ta nagu robot. Ta lihtsalt kordas ikka ja jälle ühtesid ja samu asju. Aga see seal oli Jace. Ta tegi nalja nagu Jace. Naeratas nagu tema.”
„Ehk on tal Stockholmi sündroom,” oletas Simon. „Teate ju küll: pantvangile tehakse ajupesu, kuni ta hakkab mõtlema samamoodi kui vangistaja.”
„Stockholmi sündroomi kujunemiseks kulub mitu kuud,” vaidles Alec vastu. „Kuidas ta välja nägi? Vigastatud või kuidagi haiglane? Kas saaksid neid mõlemaid kirjeldada?”
Noormees ei küsinud seda esimest korda. Tuul keerutas nende jalgade ümber lehti ning Clary jutustas uuesti, kuidas Jace välja oli näinud: energiline ja tervisest pakatav. Sebastian samuti. Mõlemad olid olnud täiesti rahulikud. Jace’i rõivad olid puhtad ja stiilsed nagu alati. Sebastian oli kandnud kalli moega pikka musta villast mantlit.
„Nagu Burberry2 reklaamilt maha astunud paha tegelane,” ütles Simon, kui Clary oli lõpetanud.
Isabelle vaatas vilksamisi tema poole. „Ehk on Jace’il mingi plaan,” lausus ta. „Võib-olla tahab ta Sebastianit ninapidi vedada. Võita tema usalduse. Uurida välja, mis tal kavas on.”
„Kas sa ei arva, et ta oleks siis nuputanud välja, kuidas meile sellest teatada?” küsis Alec. „Et me ei muretseks. See on liiga julm.”
„Ta ei riski ehk teadet saata. Jace peab loomulikuks, et usaldame teda. Me usaldamegi.” Isabelle’i hääl kerkis; tema õlgu läbistas värin ning ta põimis käsivarred ümber keha. Nende jalge all olevat kruusateed ümbritsevate puude raagus oksad rabisesid.
„Võib-olla me ikka peaksime sellest Klaavile rääkima,” lausus Clary, kuuldes oma häält otsekui kusagilt kaugelt. „See käib… ma ei kujuta ette, kuidas me sellega omal käel toime tuleme.”
„Klaavile ei saa me teatada.” Isabelle’i hääl oli otsusekindel.
„Miks?”
„Kui neil on alust arvata, et Jace tegutseb koos Sebastianiga, antakse korraldus ta ette hoiatamata tappa,” vastas Alec. „Niisugune on Seadus.”
„Isegi kui Isabelle’il on õigus? Kui Jace tõepoolest üritab Sebastianit ninapidi vedada?” küsis Simon, hääles kahtlusevari. „Kui ta püüab informatsiooni hankimiseks tolle usaldust võita?”
„Seda ei ole võimalik tõestada. Kui väidaksimegi, et Jace’il on niisugune eesmärk, võiks see jõuda Sebastiani kõrvu ning too arvatavasti tapaks ta,” arutles Alec. „Kui Jace on seestunud, tapab Klaav ta ise. Me ei saa neile midagi rääkida.” Aleci hääl oli karm. Clary silmitses teda üllatunult, Alec oli tavaliselt nende seast kõige seaduskuulekam.
„Jutt käib Sebastianist,” sõnas Izzy. „Klaav ei vihka kedagi rohkem kui teda. Valentine’i ehk, aga too on surnud. Peaaegu igaühel hukkus Surmasõjas mõni tuttav ning Sebastian oli see, kes tõkked maha võttis.”
Clary togis jalgrajal olevaid kivikesi tossuninaga. Kõik toimuv tundus talle unenäona, millest võis iga hetk ärgata. „Mida me siis teeme?”
„Peame nõu Magnusega. Äkki tuleb tal mõni mõte.” Alec sikutas sallinurka. „Tema ei lähe sellega nõukogu ette. Kui palun, et ta seda ei teeks.”
„Proovigu ta ainult,” ütles Isabelle pahaselt. „Vastasel korral on ta maailma kõige närusem kallim.”
„Ma ju ütlesin, et ta ei…”
„Kas nüüd on enam mingit mõtet?” küsis Simon. „Haldjakuningannaga asju ajada? Nüüd kui teame, et Jace on seestunud või varjab ennast ehk meelega…”
„Haldjakuninganna sõlmitud kokkulepetest ei taganeta,” lausus Isabelle kindlalt. „Kui elunatuke sulle armas on.”
„Tema ei tee muud kui võtab Clarylt sõrmused, aga meie ei kuule midagi huvitavat,” õiendas Simon. „Meil on praegu endisest rohkem teavet. Meie küsimused on nüüd muutunud. Neile ta muidugi ei vasta. Ta vastab ainult vanadele. Nõnda on haldjatel kombeks. Nad ei osuta teeneid. Kuninganna ei lase meil ju Magnusega nõu pidada ning siis tagasi tulla.”
„Vahet pole.” Clary pühkis silmi. Käed jäid kuivaks. Mingil ajal olid pisarad, jumal tänatud, lõppenud. Ta ei tahtnud astuda kuninganna ette, silmad äsjasest töinamisest paistes. „Mul ei olegi neid sõrmuseid.”
Isabelle pilgutas silmi. „Mida?”
„Nähes Jace’i ja Sebastiani, olin nii vapustatud, et ei suutnud enam sõrmuste peale mõelda. Tormasin Instituudist välja ning portaalisin ennast siia.”
„Nojah, siis ei saa me end kuningannale näole anda,” ütles Alec. „Kui sa tema käsku ei täitnud, läheb ta marru.”
„Seda on veel vähe öeldud,” lausus Isabelle. „Nägite ju, mida ta tegi Aleciga, kui viimati õukonnas käsime. Ja see oli ainult silmamoondus. Clary muudab ta arvatavasti homaariks või jumal teab kelleks.”
„Kuninganna teadis,” lausus Clary. „Ta ütles: „Kui te Jace’i jälle leiate, ei pruugi ta olla enam päris samasugune kui enne.”” Clary kuulis peas haldjakuninganna häält. Tüdrukut läbistas värin. Ta mõistis nüüd, miks Simon haldjaid nii ägedalt vihkab. Nood oskasid alati valida sellised sõnad, mis jäid su ajju pakitsema otsekui valusad pinnud, mida on võimatu eirata ja sama võimatu kätte saada. „Kuninganna lihtsalt lollitas meid. Ta tahab neid sõrmuseid endale, aga pole vist lootustki, et ta meid mingil moel aitaks.”
„Nojah,” lausus Isabelle kõhklevalt. „Aga kui kuninganna teadis seda, teab ta võib-olla veel üht-teist muudki. Ning kes peale tema meid veel aidata saaks, kui me Klaavi poole pöörduda ei tohi?”
„Magnus,” vastas Clary. „Ta on kogu selle aja proovinud Lilithi loitsu lahti muukida. Kui räägin, mida nägin, võib see talle ehk abiks olla.”
Simon tõstis silmad taeva poole. „Küll on hea, et tunneme isikut, kellega Magnus käib,” ütles ta. „Vastasel korral ei jääks meil vist muud