Tüdruk kuulis selja taga häält: „Otsisin idatiiva läbi. Ei midagi. Kuidas sul on läinud?”
Maia pöördus. Tema taga seisis Jordan, jalas tumedad teksad ning seljas rohelise T-särgi peal pooleldi avatud tõmblukuga must kampsun. Tüdruk raputas pead. „Läänetiivas pole ka midagi. Mõned trepid on kaunis viletsas seisus. Arhitektuuriliselt üsna põnev, kui seda sorti asi sulle huvi peaks pakkuma.”
Jordan raputas pead. „Laseme siit jalga. See koht ajab mulle judinad peale.”
Maia jäi nõusse, rõõmus, et ei pidanud ise seda ettepanekut tegema. Külg külje kõrval läksid nad alla trepist, mille käsipuu oli varisema hakanud krohvist nii pude, et meenutas lund. Tüdruk poleks osanud öelda, miks ta oli nõustunud Jordaniga selle retke ette võtma, aga tuli tunnistada, et nad moodustasid tõhusa otsimismeeskonna.
Jordani seltsis oli lihtne olla. Hoolimata sellest, mis nende vahel just enne Jace’i kadunuks jäämist oli juhtunud, käitus noormees lugupidavalt, hoidis distantsi ega tekitanud temas piinlikkustunnet. Kui nad haigla uksest maja ees laiuvale platsile astusid, kallas kuu neid heleda valgusega üle. Hoone oli suur, valgest marmorist; laudadega kinnilöödud aknad meenutasid tühje silmakoopaid. Välisukse ees kössitav kõver puu poetas viimseid lehti.
„See oli küll tühipaljas ajaraiskamine,” sõnas Jordan. Maia vaatas tema poole. Poisi pilk oli vanal mereväehaiglal ja Maiale meeldis see. Ta eelistas silmitseda Jordanit, kui too vaatas mujale. Nõnda ei seganud miski tal uurida poisi lõuajoont, kuklal käharduvaid tumedaid juukseid ja V-kujulise särgikaeluse alt paistvat rangluukaart, muretsemata seejuures, mida Jordan tema pilgust välja võiks lugeda.
Kui Maia Jordanit esimest korda nägi, oli too olnud ilus nurgelise näo ja pikkade ripsmetega hipsteripoiss; nüüd nägi noormees vanem välja; tema sõrmenukid olid armilised ning liibuva rohelise särgi all mänglesid lihased. Nahal oli endiselt oliivikarva jume, mis andis märku Itaalia päritolust, ning silmadki olid nagu varemgi pähkelpruunid, ehkki nüüd ääristasid pupille lükantroopidele omased kuldsed sõõrid. Samasugused, nagu tüdruk nägi endale vastu vaatavat, kui hommikul pilgu peeglisse heitis. Sõõrid, mis ääristasid Maia pupille Jordani pärast.
„Maia.” Poiss silmitses teda uurivalt. „Millest sa mõtled?”
„Aa.” Tüdruk pilgutas silmi. „Ma… ee… Ei. Haigla läbiotsimisel ei olnud mingit mõtet. Ausalt öelda ei saa ma aru, miks meid üldse siia saadeti. Brooklyni dokid. Miks peaks Jace siin olema? Laevadega polnud tal ju mingit pistmist.”
Jordani näol asendus uudishimu millegi märksa süngemaga. „East Riverisse visatud surnukehad uhutakse pahatihti kaldale just siin. Dokkides.”
„Kas arvad, et me otsime surnukeha?”
„Ma ei tea.” Noormees kehitas õlgu, pöördus ning hakkas edasi minema. Kuivad rohutuustid kahisesid tema saabaste all. „Võib-olla jätkan otsimist veel üksnes sellepärast, et pooleli jätta tunduks vale.”
Jordan kõndis aeglaselt, kiirustamata; nad läksid külg külje kõrval, peaaegu puudutades teineteist. Maia pilk oli suunatud üle jõe Manhattani horisondile, valgetes tuledes sillerdavale siluetile, mis vees vastu peegeldus. Kui nad lähenesid madalale Wallabout Bayle, ilmus nähtavale Brooklyni silla kaar ja teiselt poolt vett hakkas paistma South Streeti sadama valgustatud nelinurk. Tüdruku sõõrmeisse tungisid reostatud vee mürgised aurangud – dokkide saast ja diisliõli, rohus liikuvate loomakeste lõhn.
„Mina ei usu, et Jace on surnud,” ütles tüdruk viimaks. „Minu arvates ei taha ta, et teda leitaks.”
Seda kuuldes vaatas Jordan lõpuks tema poole. „Kas tahad öelda, et peaksime otsingud lõpetama?”
„Ei.” Maia lõi kõhklema. Nad olid jõudnud jõe äärde, kus kulges madal rinnatis; piki seda edasi minnes vedas Maia käega üle müüripealse. Nende ja vee vahele jäi kitsas riba asfalti. „Kui New Yorki põgenesin, ei tahtnud ma, et mind leitaks. Aga mul oleks olnud hea meel teada, et keegi otsib mind nii innukalt, nagu praegu otsitakse Jace Lightwoodi.”
„Kas ta meeldis sulle?” Jordani hääl ei reetnud ainsatki emotsiooni.
„Meeldis? Ei, mitte selles mõttes.”
Jordan hakkas naerma. „Ega ma pidanudki seda silmas. Ehkki üldiselt peetakse teda ju rabavalt ilusaks.”
„Püüad vist iga hinna eest näidata ennast heteromehena, kellel pole vahet, kas teine kutt on ilus või mitte. Olgu Jace või too Üheksanda tänava toidupoe karvane tüüp – sinu silmis on nad kõik ühesugused?”
„Noh, tol karvasel kutil on suur sünnimärk, nii et Jace’il on vist väike eelis. Mõnele meeldivad niisugused blondid otsekui nikerdatud näojoontega ilueedid, kelle arvates Abercrombie and Fitch3 annaks ei tea mida, et neid oma modelliks saada.” Jordan piidles teda langetatud ripsmete alt.
„Mulle on alati meeldinud tumedate juustega poisid,” sõnas Maia vaikselt.
Noormees pööras pilgu jõele. „Sellised nagu Simon.”
„Nojah.” Maia polnud Simonist juba mõnda aega niiviisi mõelnud. „Küllap vist.”
„Ja sulle meeldivad muusikud.” Jordan tõstis käe ning tõmbas madalal pea kohal olevalt oksalt lehe. „Noh et mina olen laulja, Bat on DJ ja Simon…”
„Mulle meeldib muusika.” Maia lükkas juuksed näolt.
„Mis sulle veel meeldib?” Jordan muserdas lehte sõrmede vahel. Ta peatus, vinnas ennast müürile istuma ja pöördus tüdruku poole. „Selles mõttes, et kas on midagi niisugust, mida tahaksid teha, ütleme elatise teenimiseks?”
Tüdruk vaatas talle üllatunult otsa. „Mida sa silmas pead?”
„Kas mäletad, kuidas ma need sain?” Noormees tõmbas luku lahti ja heitis kampsuni seljast. Särk oli lühikeste varrukatega. Mõlemat biitsepsit ümbritsesid võruna sanskritikeelsed shaantih-mantrate sõnad. Maia mäletas neid hästi. Nende sõber Valerie oli teinud need Red Bankis oma tätoveeringusalongis pärast tööpäeva tasuta. Tüdruk astus sammu Jordani poole. Nüüd kui poiss istus ja tema seisis, olid nende silmad peaaegu ühel kõrgusel. Maia sirutas käe ja libistas ettevaatlikult sõrmedega üle vasakule käele tätoveeritud tähtede. Poisi laud hakkasid tema puudutusest võbelema ja vajusid kinni.
„Juhi meid ebatõelisest tõelisesse,” luges Maia valjusti. „Juhi meid pimedusest valgusesse. Juhi meid surmast surematusesse.” Noormehe nahk tundus tema sõrmedele sile. „Upanišadidest.”
„See oli sinu mõte. Sina olid ju alatasa ninapidi raamatus. Sina olid see, kes kõike teadis…” Jordan avas silmad ja vaatas tüdrukule otsa.
Tema silmad olid paari varjundi võrra heledamad kui tagapool olev vesi. „Maia, mida sa ka teha ei tahaks, mina aitan sind. Olen Praetori palgast päris korraliku summa kõrvale pannud. Võin anda selle sulle. See kataks Stantoni õppemaksu. Igatahes suurema osa. Kui tahaksid ikka veel minna.”
„Ma ei tea,” vastas Maia; tema peas valitses pöörane segadus. „Karjaga ühinedes mõtlesin, et kui oled kord libahunt, ei saa sa enam olla midagi muud. Arvasin, et see tähendabki karjaelu, omaenda isiksusest loobumist. Nõnda tundus turvalisem. Aga Luke – tema elab oma elu. Tal on raamatupood. Ja sina kuulud Praetorisse. Paistab, et… sa ei pea piirama ennast ühe asjaga.”
„Sina ei ole ennast kunagi piiranud.” Jordani hääl oli vaikne ja kähe. „Tead, see, millest sa ennist rääkisid… et kui põgenesid kodust, oleks sulle meeldinud teada, et keegi sind otsib.” Poiss tõmbas sügavalt hinge. „Mina otsisin sind. Otsisin sind katkematult kogu aja.”
Maia vaatas otse noormehe pähkelpruunidesse silmadesse. Jordan ei liigutanud end, aga tema käed pigistasid nii kramplikult põlvi, et sõrmenukid olid valgeks tõmbunud. Neiu kummardus lähemale, nii lähedale,