Jordan tõmbas ta enda vastu. Noormees värises. Tüdruk tundis, kuidas poisi tugev keha kuumab, kui too käed mööda tema selga alla libistas. „Maia,” sosistas Jordan. Tema käsi libises neiu kampsuniserva alla, kohta, kus selg lõppes. Noormehe puusad surusid end vastu tema omi. „Ma armastan sind. Olen sind kogu aeg armastanud.”
Sa oled minu oma. Jääd igavesti minu omaks.
Südame vasardades tõmbus Maia eemale ja sikutas kampsuni alla. „Jordan… jäta järele.”
Poiss vaatas talle otsa, pilgus hämming ja mure. „Anna andeks. Kas see polnud hea? Ma pole suudelnud kedagi peale sinu, sellest ajast peale kui…” Ta ei lõpetanud.
Maia raputas pead. „Ei, asi pole selles, ma lihtsalt… ei suuda.”
„Olgu,” lausus Jordan. Istudes seal, näol meeleheide, tundus ta väga abitu. „Me ei pea midagi tegema…”
Tüdruk otsis sõnu. „Seda on lihtsalt liiga palju.”
„See oli ainult suudlus.”
„Ütlesid, et armastad mind.” Neiu hääl värises. „Pakkusid mulle oma sääste. Ma ei saa sinu kingitust vastu võtta.”
„Kumba?” küsis noormees ja häälest oli kuulda, kui valus tal on. „Kas minu raha või armastust?”
„Mitte kumbagi. Ma lihtsalt ei saa, mõistad? Mitte sinult; mitte praegu.” Maia hakkas taganema. Jordan vaatas talle järele ja tema huuled avanesid. „Palun ära tule mulle järele,” ütles tüdruk, pöördus ning hakkas kiiresti tuldud teed tagasi minema.
5
Valentine’i poeg
Clary nägi jälle unes jäiseid maastikke. Ümberringi laiuvat karmi tundrat, Põhja-Jäämere mustendavat vett ja triivivaid jääpanku, lumiste tippudega mägesid, jääst linnu, mille tornid hiilgasid nagu Alicante deemonitornid.
Jäätunud linna ees oli külmunud järv. Clary libistas ennast mööda järsakut alla; ta ei teadnud, miks, aga tal oli tarvis jõuda veekoguni. Keset külmunud järve seisis kaks tumedat kogu. Lohisedes mööda kallakut lähemale, käed jääga kokkupuutumisest tulitamas, kingad lund täis, nägi ta, et üks neist kahest on poiss, kelle seljast ulatuvad välja tiivad – mustad nagu varesel. Poisi juuksed olid valged nagu ümberringi laiuv jää. Sebastian. Sebastiani kõrval seisis Jace; tema kuldsed juuksed moodustasid sellel külmunud maastikul ainsa värvilaigu peale musta ja valge.
Kui Jace pööras Sebastianile selja ning hakkas Clary poole tulema, pungusid temagi seljast tiivad – valged ja kuldsed, sillerdavad. Tüdruk libises viimased paar jalga ning langes kurnatult järvejääle põlvili. Tema käed olid sinised ja verele hõõrdunud, huuled pragunenud; iga sõõm jäist õhku lõhestas tema kopse.
„Jace,” sosistas ta.
Ja siis oli poiss seal, tõstis ta jalule, mähkis tiivad talle ümber, nii et tal hakkas jälle soe; tema keha hakkas südamest alates sulama, soojus valgus mööda sooni allapoole, tuues kätesse ja jalgadesse elu, pannes need valusalt ja magusalt pakitsema. „Clary,” ütles Jace, silitades hellalt tema juukseid. „Kas lubad mulle, et ei hakka karjuma?”
Clary silmad avanesid. Hetke vältel ei saanud ta maast ega ilmast aru, kõik näis keerlevat, nagu vaataks ta ümbrust karussellilt. Ta oli Luke’i pool oma magamistoas, madrats tema all oli tuttav; tuttavad olid ka mõranenud peegliga riidekapp, East Riverile avanevad kitsad aknad ning turtsuv ja kahisev radiaator. Akendest immitses sisse ihmjat valgust ja kapi kohal olev suitsuandur heitis nõrka punakat kuma. Clary lebas külili, peal kuhi tekke, selg mõnusalt soe. Tema küljel lebas kellegi käsi. Korraks, ärkveloleku ja une vahele jäävas hämaras olekus jõudis ta mõelda, kas Simon oli pugenud aknast sisse, kui tema magas, ja pugenud tema kõrvale – nõnda nagu nad olid maganud ühes voodis, kui olid alles lapsed.
Aga Simonil ei olnud ihusoojust.
Tüdrukul hakkas süda rinnus puperdama. Ikka veel poolunes, pööras ta end tekkide all ümber. Tema kõrval oli Jace; poiss lebas külili ja vaatas teda käsipõsakil. Ähmases kuuvalguses olid tema juuksed otsekui halo ning silmad hiilgasid kuldselt nagu kassil. Ta oli riides, kandis ikka sedasama valget lühikeste varrukatega T-särki, millega Clary oli teda päeval näinud, ning mööda tema paljaid käsivarsi roomasid väänkasvudena ruunid.
Tüdruk ahmis jahmunult õhku. Jace, tema Jace ei olnud teda eales niiviisi vaadanud. Poiss oli silmitsenud teda ihaldavalt, aga mitte kunagi niisuguse laisa, kiskjaliku, õgiva pilguga, mis sundis südant lööke vahele jätma.
Clary avas suu, teadmata isegi, kas selleks, et lausuda poisi nime või karjuda, aga talle ei antud kummakski võimalust: Jace’i liigutus oli nii kiire, et tüdruk ei näinudki seda. Ühel hetkel lamas noormees tema kõrval, järgmisel hetkel oli ta Clary peal, käsi tema suul. Ta istus kaksiti tüdruku puusadel, sale lihaseline keha tema vastu surutud.
„Ma ei tee sulle midagi,” ütles Jace. „Ma ei teeks sulle iial halba. Aga ma ei taha, et hakkaksid karjuma. Pean sinuga rääkima.”
Clary vaatas poisile vihaselt otsa.
Tema üllatuseks hakkas too naerma. Jace’i naer, tuttav, sosinaks madaldatud. „Ma oskan su näoilmeid lugeda, Clary Fray. Niipea kui võtan sul käe suult, hakkad karjuma või kasutad treeninguil õpitut, et murda mul randmed. Kuule, luba, et ei tee seda. Vannu Ingli nimel.”
Sedapuhku pööritas Clary silmi.
„Olgu peale, sul on õigus,” lausus noormees. „Kuidas peaksid sa saama vanduda, kui hoian sul kätt suul. Võtan selle ära. Ning kui peaksid karjuma, siis…” Jace kallutas pead, nii et kahvatukuldsed juuksed silmile langesid. „Siis kaon.”
Ta võttis käe ära. Clary ei liigutanud end, vaid jäi raskelt hingates lamama, tundes endal ikka veel poisi keha raskust. Tüdruk teadis, et Jace on temast kiirem; ta poleks saanud teha ühtki liigutust, ilma et noormees oleks temast ette jõudnud, aga esialgu näis, justkui võtaks too nende vahel toimuvat nagu mängu, midagi lõbusat. Poiss kummardus talle lähemale ning Clary sai aru, et tema särk on nihkunud üles, nii et ta tunneb oma paljal ihul Jace’i lameda kõva kõhu lihaseid. Ta hakkas õhetama.
Ehkki tüdruku nägu kuumas, oli tal tunne, nagu liiguksid tal soontes jäised nõelad. „Mida sa siin teed?”
Jace tõmbus pisut tagasi, näol pettunud ilme. „Tead, seda poleks ma küll oodanud. Arvasin, et mind võetakse vastu rõõmuhõisetega. Ei juhtu ju iga päev, et su kallim surnuist tagasi pöördub.”
„Teadsin niigi, et sa surnud ei ole.” Clary huuled olid kanged. „Nägin sind raamatukogus. Olid koos…”
„Kolonel Mustardiga?”4
„Sebastianiga.”
Jace hingas vaikselt itsitades välja. „Ma teadsin, et oled samuti seal. Tajusin seda.”
Clary tundis, kuidas tema keha pingule tõmbub. „Sa lasksid mul arvata, et oled läinud,” ütles ta. „Enne seda. Arvasin, et… Arvasin tõesti, et võid olla…” Tüdruk jättis lause lõpetamata; ta ei suutnud seda sõna välja öelda. Surnud. „See on andestamatu. Kui mina oleksin teinud midagi niisugust sulle…”
„Clary.” Poiss kummardus uuesti tema kohale, soojad käed Clary randmetel, kerge hingeõhk puudutamas tema kõrva. Tüdruk tundis, kuidas nende paljad ihud kokku puutuvad. See ei lasknud tal keskenduda. „Olin sunnitud seda tegema. Endast märku anda oleks olnud liiga ohtlik. Kui oleksin seda teinud, jäänuks sulle kaks valikut: kas rääkida nõukogule, et olen ikka veel elus, ning lasta neil mind jahtida, või hoida see saladuses ning teha endast nende silmis kaasosaline. Kui nägid mind raamatukogus, pidin ootama. Pidin veenduma, kas armastad mind ikka veel või lähed nähtust nõukogule ette kandma. Sa ei