Camille’i pilk muutus kalgiks ja tühjaks. „Mulle ei meeldi ähvardused.”
„Siis andke, mida ma tahan.”
Camille tõusis ning libistas käed üle jaki rinnaesise, siludes kortse. „Eks tule ja võta, varjukütt.”
Alec tundis, nagu oleks kogu viimaste nädalate frustratsioon, hirm ja meeleheide temas ühekorraga vallandunud. Ta hüppas Camille’i poole just samal hetkel, kui vampiiritar sööstis, kihvad esile tungimas, tema poole.
Alec jõudis hädavaevu haarata vöölt seeravinoa ning juba oligi naine tal kallal. Noormees oli varemgi vampiiridega võidelnud, nood olid hämmastavalt kiired ja tugevad. Tundus, nagu oleks ta jäänud ette tornaadole. Alec viskus külitsi põrandale, vibutas end siis uuesti jalule ning tõukas vampiiritari poole mahakukkunud redeli; see tõkestas naisel tee – ainult viivuks, aga sellest piisas poisile, et tõsta terariist ja sosistada: „Nuriel.”
Seeravinuga lõi tähena loitma; Camille kõhkles viivu, ent tungis siis uuesti peale. Ta ründas, rebestades oma pikkade küüntega poisi põse ja õla. Veri oli soe ja märg. Alec pöördus ning virutas noaga, aga vampiiritar hüppas üles ja sööstis tema käeulatusest välja, naerdes ja õrritades teda.
Noormees jooksis alla platvormile viiva trepi poole. Naine tormas talle järele; Alec põikas kõrvale, pöördus, tõukas ennast seinast õhku ja hüppas Camille’i poole just samal hetkel, kui too sukeldus teda haarama. Nad põrkasid õhus kokku, vampiiritar jagas kriisates hoope, aga poiss ei lasknud tal käsivarrest lahti isegi siis, kui nad koos põrandale prantsatasid, nii et Alecil hing rindu kinni jäi. Võitluse tulemuse pidi otsustama see, kas ta suudab naist maas kinni hoida, ning Alec tänas mõttes Jace’i, kes oli sundinud teda treeninguruumis ikka ja jälle saltosid harjutama, nii et lõpuks suutis ta ennast peaaegu igasuguselt pinnalt vähemalt hetkeks või paariks õhku vibutada.
Kui nad maas edasi veeresid, jagas Alec seeravinoaga hoope, aga naine tõrjus tema löögid mänglevalt, liikudes nii kiiresti, et noormehe silm eristas ainult udukogu. Camille kasutas relvana kõrgeid kontsi, andes nende teravikega Alecile jalgadesse valusaid vopse. Poiss krimpsutas nägu ja vandus; vampiiritar vastas aukartustäratavalt räpase sõnavalinguga, mis puudutas Aleci ja Magnuse armuelu, tema enda ja Magnuse armuelu, ning sellele ei oleks ehk nii pea lõppu tulnud, kui nad poleks jõudnud toa keskele, kus ülalt katuseaknast langes põrandale päikesekiirte vihk. Haaranud Camille’il randmest kinni, vajutas Alec naise käe alla valguslaiku.
Vampiiritar karjatas ja tema nahale ilmusid suured valged villid. Alec tundis naise kobrutavast käest kiirgavat kuumust. Põiminud sõrmed Camille’i omadega vaheliti, rapsas noormees tema käe uuesti üles varju.
Vampiiritar paljastas kihvad ja tahtis teda hammustada. Alec virutas naisele küünarnukiga vastu suud, lõhestades tema huule. Camille’i suunurgast hakkas nõrguma erepunast sillerdavat verd, eredamat kui inimveri.
„Said nüüd isu täis?” kähistas Alec. „Või tahad veel?” Ta hakkas suruma naise kätt uuesti valguslaigu poole. Käsi oli hakanud juba paranema, punetav ja kobrutav nahk tõmbus roosakaks.
„Ei!” Camille ahmis õhku, köhis ning hakkas kramplikult vappudes kogu kehast värisema. Kulus hetk, enne kui Alec taipas, et naine naerab – naerab talle näkku, suu verine. „See puhus mulle elu sisse, väike nefilim. Korralik kähmlus – peaksin sind selle eest tänama.”
„Tänutäheks vasta mu küsimusele,” vastas Alec lõõtsutades. „Või muidu põletan su tuhaks. Mul on mängudest kõrini.”
Vampiiritari huuled tõmbusid naerule. Tema haavad olid juba paranenud, aga nägu oli ikka veel verine. „Sind surematuks muuta pole võimalik. Selleks tuleks kasutada musta maagiat või muuta sind vampiiriks, aga mõlemad moodused oled sa välistanud.”
„Aga sa ütlesid… ütlesid, et on veel üks võimalus, kuidas me saame koos olla…”
„Oo, on küll.” Camille’i silmis tantsiskles lõbus säde. „Ennast surematuks muuta sul ehk ei õnnestugi, väike nefilim – igatahes endale vastuvõetavate meetoditega küll mitte. Aga sa võid võtta Magnuselt tema surematuse.”
Clary istus Luke’i pool oma magamistoas, sulepea käes, paberileht lauale laotatud. Päike oli loojunud ja laualamp põles, heites valgust ruunile, mida ta oli hakanud joonistama.
See kujund oli kerkinud pikkamööda tema silme ette allmaarongis, kui ta tühja pilguga aknast välja vaatas. Niisugust ruuni polnud varem olemas olnud ning tüdruk oli tormanud metroojaamast koju, kuni see tal värskelt meeles oli, põigelnud ema küsimustest kõrvale, sulgenud enda järel ukse ja pannud sule paberile…
Uksele koputati. Kui ema tuppa astus, libistas Clary enda ees oleva lehe kibekähku tühja paberi alla.
„Tean, tean,” lausus Jocelyn, tõstes käe, tõrjumaks Clary vastuväiteid. „Tahad üksi olla. Aga Luke valmistas õhtueine ning sa peaksid sööma.”
Clary heitis pilgu emale. „Sina samuti.” Nii nagu Clary, kaotas ka Jocelyn stressirohketel aegadel isu ning tema põsed olid lohku vajunud. Praegu pidanuks ta valmistuma mesinädalateks ja pakkima kohvreid, et sõita kuhugi kaunisse ja kaugesse paika. Selle asemel olid pulmad määramata ajaks edasi lükatud ning Clary kuulis ema öösiti nutmas. Ta tundis seda vihast ja süütundest ajendatud nuttu – nuttu, mis ütles: see kõik on minu süü.
„Kui tuled sööma, siis söön mina ka,” vastas Jocelyn ja naeratas sunnitult. „Luke tegi pastarooga.”
Clary pööras tooli ning võttis meelega sellise asendi, et laud ema eest varju jääks. „Mamps,” lausus ta. „Olen tahtnud sult midagi küsida.”
„Mida siis?”
Tüdruk hammustas sulepea otsa – halb harjumus, mille ta oli külge saanud, kui hakkas joonistama. „Kui käisin Jace’iga Vaikuselinnas, ütlesid Vaikivad Vennad, et kui varjukütid sünnivad, tehakse üks tseremoonia – tseremoonia, mis kaitseb neid. Et selle peavad sooritama Raudsed Õed ja Vaikivad Vennad. Olen mõelnud, kas…”
„Kas see tseremoonia tehti ka sinu kaitseks?”
Clary noogutas.
Jocelyn hingas välja ning libistas kätega läbi juuste. „Tehti küll,” vastas ta. „Korraldasin selle Magnuse abil. Kohal oli Vaikiv Vend, kes tõotas, et hoiab seda saladuses, ning Raudse Õe kohuseid täitis üks naissoost sorts. Mulle oli see toiming esialgu vastumeelt. Ma ei tahtnud mõelda, et sind võiks ähvardada üleloomulike jõudude poolt mingi hädaoht, kui olin su ometi nii hästi ära peitnud. Aga Magnus rääkis mulle augu pähe ja tal oli õigus.”
Clary vaatas talle uudishimulikult otsa. „Kes see naissorts oli?”
„Jocelyn!” kostis köögist Luke’i hääl. „Vesi keeb üle!”
Jocelyn suudles kiiruga Claryt pealaele. „Vabandust! Kulinaarne hädaolukord. Viie minuti pärast näeme?”
Clary noogutas, vaatas, kuidas ema toast välja tõttas, ning pöördus uuesti laua poole. Ruun, mida ta oli asunud kavandama, polnud peast kadunud, vaid igritses endiselt tema teadvuse ääremaadel. Ta hakkas uuesti joonistama ja lõpetas alustatud kujundi. Kui see oli valmis, nõjatus tüdruk toolileenile ja vaatas oma kätetööd. See meenutas pisut avamisruuni, aga oli sellest ometi erinev. Muster oli lihtne nagu rist, ent maailmale sama tundmatu kui vastsündinud laps. See kätkes ähvardust, mis praegu veel uinus – ähvardust, mis oli sündinud tema vihast ja süütundest, võimetust raevust.
Ruun oli võimas. Kuid hoolimata sellest et Clary teadis täpselt, mida see tähendab ja kuidas seda kasutatakse, ei suutnud ta endale ette kujutada ühtki viisi, mismoodi sellest praeguses olukorras kasu võiks olla. See meenutas olukorda, et auto sureb kõrvalises kohas välja ning meeleheitlikult pakiruumis sobrades tõmbad sealt käivitusjuhtme asemel võidurõõmsalt välja tavalise pikendusjuhtme.
Tüdrukule tundus, justkui oleks tema enda võime võtnud nõuks