Ma kirjutan öösiti ja peidan kirjutised oma tuppa. Kõike, mis seostub minu, Vere Garaiga, peab varjama ja peitma.
Ma olen salamandri magus liha
Ma olen päikeseloojang Meiremi kuldsetel kividel
Ma olen võidulaul õhtu eel
Ma olen paljad jalad kevadisel maal
Ma olen veriheina terav keel
Ma olen punane arm heledal nahal
***
Ma kohtasin täna oma isanda naist. Mind tulid paljud vaatama, isegi vürst isiklikult. Tema poegadel olid himurad silmad. Ent ainus, kellega ma kohtusin, ainus, kes minuga rääkis, oli mu isanda naine. Ta tuli mu väikesesse tuppa pärast seda, kui mu isand oli mind ette näidanud. Ta on pikk ja kandiline ja tal puudub täielikult pehmus ja meeldivus. Ta on lapseootel, umbes poolel teel, võiks arvata. Ta näeb vana välja, palju vanem kui minu isand. Ta peab endas suurt saladust kandma, et sellist meest oma võrgus hoida. Võimalik, et tema isa oli väga rikas.
Ma langesin põrandale põlvili ja kummardasin sügavalt. See uus Garai, see allaheitlik vaga tüdruk, tema teab, mida on vaja teha. Ta teab, kelle käes on võim, kelle ees peab kummardama ja kui sügavalt. Ta üllatab mind oma teadmistega. Kust see küll tuleb? Kuid Garai kummardus ei rahuldanud emandat. Ta sammus minu juurde ja rebis mul kammid peast.
„Sa oled orjaks müüdud,” sisistas ta. „Ainult emand võib kanda seitset kammi oma juustes. Sinule piisab ühest.”
Ma sain oma seisusest aru. Kõige madalamal. Orjaks müüdud. Madalamale ei saa enam langeda. Ma kummardasin edasi, silmad põrandal, kuna tema sättis mu juukseid. Mu vaikus ja allaheitlikkus paistis teda rahustavat. Ta tegi sammu tahapoole, kui oli valmis saanud.
„Tõuse üles.” Ma tegin, nagu ta oli käskinud. Ta silmitses mind põhjalikult, keeras mind järsult ringi. „Ma saan aru, mis neid meelitab. Sinu värvid on tõesti ebatavalised. Kuid sa kannad täiesti valesid riideid. Kollane värv tuhmistab su juukseid. Sa peaksid kandma helesinist. Võib-olla hõbedaste tikanditega, et esile tuua su juuste ja naha sädelust.”
Ma ei öelnud, et see oli mu isand, kes oli mulle need riided andnud. Ma ainult noogutasin.
Ta ohkas. „Kui sa rahuldad Iskanit, siis hoiab ta end ehk minu voodist eemale. Ma oletan, et peaksin seda heaks asjaks pidama.” Tema näojooned lõtvusid seda öeldes ja ma nägin, et ta polnudki nii vana, kui algul olin arvanud. Arvatavasti vaid mõni aasta vanem kui mina. Ma viipasin tema paisuva kõhu suunas.
„Kas see on esimene?”
Pingul ilme taastus. „Ei. Minu kolmas poeg.”
Ta tormas midagi lisamata toast välja. Kuid hiljem tõid teenijannad mulle mõned ilusad hõbedaste õmbluste ja pärltikanditega kahvatusinised siidjakid. Need kaalusid rohkem kui kogu mu kandam klannis. Uus Garai riietab end igal hommikul nendesse ebapraktilistesse rõivastesse. Ta sätib oma juuksed ühe kammiga üles. Ta peidab oma armid pikkadesse varrukatesse ja rasketesse hõbekäevõrudesse. Aga ma kirjutan üles, et ma ei unustaks, ja peidan need lehed lahtise kiviplaadi alla oma toas. Seda pean ma meeles pidama:
Tõelisel Garail on naha sees märgid. Kolm armi vereohvrite eest. Kaks armi lubaduste eest, mis ta on andnud. Üks arm maha surutud vaenlase eest. Uus Garai ei tohi kunagi kõrvale heita sõdalast, teadmist, väge.
***
Täna küsisin emandalt, kas ma tohin aeda minna. Nägin ühest aknast, et siin on aed.
„See on vürsti aed,” vastas ta lühidalt. Kuid pisut hiljem tuli ta ja juhatas mind lukustatud värava juurde, mis eraldas naiste korrust ülejäänud paleest. Seal seisis kaks sinistes jakkides valvurit, saablid küljel.
„Tema kõrgeausus on andnud meile loa sellel pärastlõunal aias jalutada,” lausus ta. Üks valvuritest tegi värava lukust lahti ja me astusime läbi kuldse avause. Me läksime väikesest tagatrepist alla, valvurid kannul. Ma tahtsin tõtata, tahtsin joosta, kuid emanda sammud olid aeglased ja rasked lapsest, keda ta kandis, ja ma ohjeldasin oma innukust. Me jõudsime terrassile ja meie ees avanes aed, roheline ja viljakas. Ma ei teadnudki, kui palju olin puudust tundnud elavatest taimedest, kuni jälle nende keskel seisin, ja üks väike ohe lipsas mul suust, enne kui uus Garai jõudis selle lämmatada. Emand heitis mulle terava pilgu.
„Ma istun siin varjus.”
Üks valvuritest seisis pingi taha, millele ta istus, ja teine tuli mulle järele, kui ma ebalevalt aeda astusin.
Taimed on siin hoopis teistsugused, kui ma oma rännakutel olin näinud. Siin on selliseid, millel on paksud lehed ja lihavad õied, ma usun, et nad on selle kliimaga kohastunud ja võivad pikkade põuaperioodide vältel vedelikku varuks hoida. Teistel on hiiglasuured õienupud, suuremad kui minu nägu, ning neist hõngub suurepärast lõhna. Ma ei usu, et nad elaksid need kuivad suved üle, kui vürsti aednik neid ei kastaks. Nägin mehi, kes peenraid kastsid ja rohisid, kuid nad pöördusid minust ära ja valvur juhtis mind köhatuse saatel eemale. On selge: ma ei tohi rääkida mitte ühegi teise mehe kui oma isandaga ja kõige parem, kui mind ükski ka ei näe. Ma mõtlen endamisi, kas siinsed valvurid on kastreeritud? Nad on kiitsakad ja habemeta, poisikeselikult sileda nahaga, pole võimatu, et nad on seda. Groteskne komme.
Algul olin ma lillede ilust hingepõhjani liigutatud ja mõtlesin, et ei leia kunagi seda, mida otsin. Kõik taimed olid mulle võõrad ja nektarist nõretavate õite vahel lendlesid suuremad liblikad, kui ma eales oleksin osanud ette kujutada. Kaunilt vormitud puud pakkusid kuuma päikese eest varju ja ma oleksin võinud seal terve päeva ringi jalutada ja kõike imetleda. Kuid aimasin, et minu aeg on piiratud ja valvur viib mind varem või hiljem terrassile, kus emand ootas. Niisiis tõmbasin ma hinge ja lasin oma meeled valla ja seal, kaugel maa sügavuses, tundsin maa väge tuiklemas. See tundus mu jalataldade vastas teistsugune kui maa vägi koduses mäestikus. See ei olnud nii karge ja metsik, vaid viljakas ja raske ning täis elu. Ma seisatasin ja sulgesin silmad, lasin väel endast läbi voolata ja mind täita. Kui ma silmad avasin, langes mu pilk müürile, mis ümbritses paleeaeda ja eraldas seda linnast, mille hääli ja melu oli kuulda, kuid mitte näha. Müür püüdis kinni hilise pärastlõunapäikese kiired ja seal, kivide vahel, väänles lõhedest ja pragudest välja üks tuttav taim oma piklike, teravaotsaliste lehtede ja väikeste tagasihoidlike punaste õitega. Ma naeratasin endamisi.
Kui valvuri tähelepanu oli korraks mujale suunatud, korjasin ma pundi õhukesi lehti. Nende mõrkjas lõhn täitis mind tugeva õnnetundega. Need lõhnasid nagu kodu. Ma torkasin kimbu varrukasse, teravad servad kraapisid mu arme.
Kipitus pani mind mäletama. Teisi arme. Teist kohta. Sulgesin silmad ja korraga olin ma seal, kõrbe ääres, ja ema oli minu kõrval.
Me kõnnime idapoolsel mäeahelikul. On varajane hommik ja meieni ulatuvad päikese esimesed kiired, samal ajal kui allpool kõrbes on ikka veel öö. Emal ja minul on käes oda, ema hallid juuksed sädelevad hommikupunas. Kaljusein on niiske pilvedest, mis öö jooksul on laskunud ja mida päike nüüd tagasi üles mäetippude poole tõrjub. Ema kummardub ja näitab millegi poole näpuga.
„Kas näed, Garai? Seda tagasihoidlikku taime kutsutakse jumalanna keeleks. See nõuab kasvuks väga vähe ja saab peaaegu igal pool hakkama.