Suurimad muutused ortograafias on seotud variatiivsuse ja ebajärjekindlusega: keskaja ladina keeles puudub normatiivne arusaam õigekirjast ja isegi ühe käsikirja piires võib sõnade kirjapilt oluliselt lahkneda (see tõsiasi muudab peaaegu võimatuks vähegi hõlmavama keskaja ladina keele sõnaraamatu koostamise). Ühe üldise suundumusena võib välja tuua diftongide reduktsiooni, mis ennekõike väljendub klassikalise ladina keele ae ja oe taandamises e-ks (näiteks proelia > prelia, Asiae > Asie, haec > hec). Üldlevinud on hilisantiigis alguse saanud, ent keskajal juurdunud häälikuühendi -ti assibilatsioon (gratia > gracia, natione > nacione jne). Ortograafiline variatiivsus väljendub näiteks mitme täishääliku äravahetatavas kasutuses (i↔y, i↔e, u↔o), samuti hõnguse kõikuvas pruugis (ch↔c, th↔t, ph↔p, ph↔f).
Kõige vähem muutub keskajal ladina keele morfoloogia. Üldjoontes püsivad kõik sõnaliigid sellistena, nagu need olid kujunenud klassikalises ladina keeles. Enamik teisenemisi on peamiselt süsteemisisesed ja piiratud ulatusega. Nii vahetavad mõned nimisõnad sugu, arvu või käänet (eeskätt kreeka laensõnad), mõni tegusõna aga vahetab pöördkonda (esimesest teise või kolmandasse ja vastupidi) või tegumoodi (passiivist aktiivi).
Seevastu muutused ladina keele lauseehituses olid keskajal silmatorkavad ja selle põhjused peituvad eeskätt suulise kõne ja rahvakeelte mõjus. Üldine tendents oli selgelt klassikalise ladina keele süntaksi lihtsustamise suunas. Kõige olulisemate muutustena võib välja tuua näiteks grammatilise aja üha ulatuslikuma väljendamise mitmesuguste perifrastiliste liitvormidega (eriti tegusõnade esse ‘olema’ ja habere ‘omama’ abil), nihked tegusõnade rektsioonis (näiteks sihiliste ja sihitute verbide segiajamine), kaudse kõne esitamise sidendite (nagu quod, quia või quoniam) toel, eessõnade ja aluse lisandumise seal, kus varem piirduti käände ja pöördega (amico > cum amico ‘sõbraga’ ja videt > is videt ‘tema näeb’), määravate ja umbmääraste artiklite ulatuslikuma pruugi (nii muutub klassikalise ladina keele näitav asesõna ille ‘see’ pigem määravaks artikliks ja arvsõna unus ‘üks’ umbmääraseks artikliks).
Ladina keele kasutus oli keskajal äärmiselt mitmekesine, selles kirjutati nii nõudlikke värsstekste kui lobedat proosat, nii profaanset meelelahutust kui rafineeritud meditatsioone, nii ilukõnelisi traktaate kui lamedat kantseliiti. Kuigi põhiolemuselt kirjakeel, kasutati ladina keelt kloostrites, ülikoolides ja kiriklikes toimingutes ka suulise suhtluskeelena.[8.] Arenedes klassikalise ladina keele põhjal, eemaldus keskaja ladina keel sellest sajandite jooksul märkimisväärselt palju, seda eriti sõnavara, õigekirja, häälduse ja lauseehituse osas, ent oleks lihtsakoeline käsitada neid muutusi mandumise võtmes.
Keskaja ladina keel ei saanud kunagi otsa ega hääbunud, vaid elas edasi humanistide õmmeldud uues kuues, mida kokkuleppeliselt nimetatakse uusladina keeleks. Paradoksaalsel moel aitas ladina keele „puhastamisele” kaasa rahvakeelte esiletõus, mille tagajärjel sulgus ladina keel üha enam kooliruumidesse ja muutus õpetatud arutluste ning uurimistöö objektiks, minetades oma positsiooni suhtluskeelena. Ladina keele pöördumatust taandumisest võib rääkida alles 18. sajandist alates, mil esiotsa prantsuse keel ja seejärel teisedki keeled võtsid üle selle viimased ametlikud funktsioonid (teaduses, diplomaatias jm), seevastu katoliku kiriku liturgias taandub ladina keele kasutamine alles 1960. aastatel.[9.]
Keskaja ladinakeelse kirjanduse arengud
Nii nagu keskaja ladina keel, oli ka tollane ladinakeelne kirjandus Rooma traditsioonide otsene järglane. Piirid hilisantiigi ja varakeskaja kirjanduse vahel on väga ebamäärased, isegi kui poleemika paganlike ja kristlike autorite vahel võis ideoloogilisel tasandil olla väga terav.[10.] Kokkuleppeliselt piiritletakse keskaja kirjanduse esimest faasi 4.–7. sajandiga, mil veel elujõulise Rooma kirjanduskultuuri rüpes sündis uus kristlik kirjandustraditsioon. Esimesed kristlikud ladina autorid kirjutasid parimate Rooma luule- ja kõnekunsti tavade eeskujul, tihti olid nad saanud klassikalise hariduse, pöördunud ristiusku küpses eas ja otsustanud pühendada oma kirjutamisoskused uue õpetuse teenistusse. Kõige tuntum näide on kindlasti Hippo piiskop Augustinus (354–430), kes põlistas oma pöördumisloo „Pihtimustes” ja kelle tööd kujundasid suuresti kristliku kiriku palge kogu keskajaks. Ent niisamuti olid conversi esimesed suured kristlikud luuletajad Prudentius (348–u 405) ja Nola piiskop Paulinus (u 354–431), kes mõlemad loobusid pöördumise järel avalikust elust ja pühendasid oma luuleande religioosse vagaduse väljendamiseks.
Kristliku ladina kirjasõna kujunemine kulges käsikäes ristiusu käekäiguga. Esimesed suuremad saavutused pärinevad keiser Constantinus Suure pöördumise (312) ja ristiusu legaliseerimise (313) järgsest ajast, neist üks märkimisväärsemaid on 4. sajandil elanud Hispaania vaimuliku Juvencuse kirjutatud Uue Testamendi aineline eepiline poeem Evangeliorum libri quattuor (329/330). Teoreetilise baasi uuele kristlikule kirjandusele sõnastas Constantinus Suure nõunik Lactantius (u 240–u 320) oma teoses Divinae institutiones, mis pakub juhiseid, kuidas kasutada klassikalisi retoorilisi ja stilistilisi võtteid kristliku sõnumi paremaks edastamiseks. 4. sajandil sai alguse kristlike kirikulaulude kirjutamine ehk ladina hümnoodia, mille lätete juures seisavad Poitiers’ piiskop Hilarius (u 315–367) ja Milano piiskop Ambrosius (u 340–397). Järgmistel sajanditel kujunes liturgiline laul üheks kristliku luuletraditsiooni enim viljeldud žanriks, mille koguhulk ületab suurelt kogu ülejäänud keskaja ladinakeelse värsipärandi.
Seoses Rooma keisririigi lagunemise, rahvasterände ja ristiusu levikuga moodustusid varakeskajal mitmed erinäolised regionaalsed kirjandustraditsioonid. Ühe olulisima piirkonnana püsis Itaalia, kus hääbuva impeeriumi vaimset pärandit aitasid elus hoida ja edasi kanda kristlikud autorid, nagu Boethius (u 480–524/525) ja Cassiodorus (u 485–u 585). Aastatel 493–553 Itaalias tegutsenud idagootide kuningriik, keskusega Ravennas, soosis vabade kunstide viljelemist ja tollased valitsejad eesotsas Theoderich Suurega (451/454–526) ümbritsesid ennast meelsasti ajastu parimate õpetlastega. Seda traditsiooni jätkas 568–774 püsinud langobardide kuningriik, keskusega Pavias. Üha tähtsamaks vaimuelu keskmeks sai Rooma paavstikuuria, kus varakeskajal oli kõige püsivama tähtsusega paavst Gregorius Suure[11.] (u 540–604) tegevus, seda nii kirikuadministraatori kui ka kirjamehena.
Teine oluline kirjanduskeskus kujunes välja Gallias ehk tänapäeva Prantsusmaal, kus 5. sajandi algusest alates tegutses ridamisi mõjusaid autoreid, neist kõige olulisemad kindlasti Sulpicius Severus (u 363–u 425), kelle „Püha Martinuse elu” kujunes uue kirjandusžanri, pühakueluloo, standardteoseks, ja Tours’i piiskop Gregorius (538–594), kelle „Kümme ajalooraamatut” kujundas oluliselt keskaja ajalookirjutuse iseloomu. Kohalik luuletraditsioon ulatub samuti suuremate katkestusteta tagasi hilisantiigi aegadesse, alates 5. sajandist tegutses Gallias mitu ristiusku pöördunud ladina poeeti, sh Akvitaania Prosperus (u 390–pärast 455) ja Pella Paulinus (surn u 460). Järgmisest põlvkonnast tõusevad esile väga viljakad aristokraatset päritolu autorid, nagu Sidonius Apollinaris (u 430–489) ja Magnus Felix Ennodius (473/474–521). Selle traditsiooni krooniks võib aga pidada Põhja-Itaalias sündinud Venantius Fortunatust (u 540–600/609), kelle kolimine Galliasse 6. sajandi keskpaiku jättis sügava jälje kohalikku luulekultuuri.
Kolmas algupärane kirjandustraditsioon võttis kuju läänegootide aegses Hispaanias, kus tegutses mitu olulist luuletajat, mainitud Juvencusele lisaks näiteks Toledo piiskop Eugenius (surn 657). Kõige olulisem autor varakeskaegses Hispaanias oli Sevilla piiskop Isidorus (u 560–636), kelle rikkalik ja erudeeritud looming, eriti entsüklopeediline „Etümoloogiad” (Etymologiae),