Pärgamendimeister (ld pergamenarius) müüb oma kaupa mungale. Kaunistatud initsiaal nn Hamburgi Piiblist. Hamburg, u 1255. Kopenhaagen, Det Kongelige Bibliotek, Gl. kgl. S. 4, 2o II.
Lugemine ja raamatukogud
Nii nagu kirjutamine, oli lugeminegi keskajal vaid väheste väljavalitute pärusmaa. Kuid see oskus tegi ajapikku läbi suure arengu, nii et kui varakeskajal ei ületanud lugejate hulk ühiskonnas tõenäoliselt 1–2 protsendi piiri, siis hiliskeskajal võis mõnes linnas lugemisega toime tulla kuni pool elanikkonnast. On oletuslikult pakutud (Pierre Chaunu), et aastal 1500 oskas viis korda enam inimesi lugeda kui aastal 1400 ja kümme korda rohkem kui aastal 1300. Lugemine ja kirjutamine püsisid keskajal üldiselt lahus: kui esimene oli intellektuaalne saavutus, siis teine pigem tehniline oskus, isegi kui see eristus polnud mõistagi kuigi are. Pealegi mõjutasid need kaks teineteist oluliselt, intensiivistuv lugemine sundis kirjutajaid uutele lahendustele ja vastupidi.[26.]
Antiikmaailm tundis peaasjalikult vaid valjusti lugemist ja tekste loodigi enamasti ettekandmiseks, harvem omaette lugemiseks. Sellest annab selget tunnistust tõsiasi, et antiikajal kirjutati tekste ilma sõnavahedeta (ld scriptura continua) ja interpunktsiooni ei kasutatud üldse või kasutati minimaalselt. Niisiis eeldas tekstist arusaamine selle kuuldavalt lugemist, et eristuksid sõnad ja moodustuksid laused. Abiks oli seejuures sõnade loomulik rõhk, nagu ka meetriliste tekstide värsimõõdu etteaimatavus ja korrapärasus. Vaikselt lugemine ei olnud vähemalt hilisantiigis siiski päris tundmatu, kuid selle erakordsust kinnitab tuntud episood Augustinuse „Pihtimustest” (397–398), kus Hippo piiskop kirjeldab Ambrosiuse (u 340–397) tavatut lugemisviisi: „Lugedes aga liikusid ta silmad mööda lehekülgi ja mõistus haaras mõtet, kuid hääl ja keel puhkasid. Sageli, kui ta juures olin – sisenemine polnud ju kellelegi keelatud ja polnud kommet saabumisest teatada –, nägin teda niimoodi vaikselt lugemas ja mitte kunagi teisiti; [---] võib-olla sundis teda valjusti lugemist vältima kartus, et tähelepaneliku kuulaja juures olles tuleks millegi ähmase ettelugemise korral selgitusi anda ja raskete küsimuste üle arutleda, nii et kaoks osa ajast, mille ta oli määranud teoste läbivaatamiseks, kuigi vaikselt lugemise õigustatud põhjuseks võis olla ka soov säästa häält, mis tal väga kergesti muutus kähisevaks.”[27.]
Varakeskaeg ei toonud lugemises kaasa murrangut, vaid kuni 11. sajandini välja domineeris pominal või valjusti lugemine, isegi kui uus käsikirjakultuur pakkus üha enam tuge vaiksele lugemisele. Pööre saabus kõrgkeskaja künnisel, mil tõenäoliselt mõjutatuna nii Iiri insulaarsest kirjaviisist kui ka araabia eeskujudest levis Euroopas üha laiemalt sõnavahedega kirjutamine ja punktuatsiooni kasutamine. Sõnade eraldi välja kirjutamine vabastas sundusest kõiki tähti kuuldavalt välja lugeda, niisamuti toetasid vaikset süvenemist kirjavahemärgid, mis andsid lugemisele vajaliku rütmi. Selle nähtuse tähtsaim uurija Paul Saenger on nimetanud vaikse lugemise leiutamist Euroopa ajaloo üheks olulisemaks pöördeks, sõnastades seda kui „üleminekut varakeskaja suulisest kloostrikultuurist visuaalsele skolastilisele kultuurile”.[28.] Interpunktsiooni kasutamine ulatub ajas küll kaugemale, selles vallas toimusid esimesed olulised muutused juba 5. ja 6. sajandil, kui esimest korda hakati keskaegsetes käsikirjades kirjavahemärke kasutama, kompenseerides Rooma retoorilise kultuuri taandumist ja keelestandardite mitmekesistumist.[29.] Rooma juurtega keskaegne interpunktsioon on selgelt suulise kultuuri pikendus kirjasõnas, kirjavahemärkide põhiline funktsioon on anda (ette)lugemisele õige rütm. Kui piirduda kõige üldisema jaotusega, siis eeldas punkt (ld periodus) pikemat pausi, et markeerida lause lõppu, koolon (ld colon) viitas keskmisele pausile ja koma (ld comma) lühikesele pausile.
Keskaegses kloostris oli levinud kolm lugemisviisi: esiteks omaette lugemine, mida tavaliselt tehti vaikselt (ld lectio), teiseks pominal lugemine, mis toetas loetu üle mediteerimist ja selle meelde jätmist (ld ruminatio) ja viimaks kõva häälega ettelugemine (ld recitatio). Kloostri lugemisviisi iseloomustas ennekõike süvenemine, soov loetu lõpuni läbi mõelda ja omastada. Lugemine polnud niivõrd eesmärk uute teadmiste haaramiseks, kuivõrd vahend vaimseteks harjutusteks. Sellesse traditsiooni tõi murrangu koolihariduse levik linnades ja ülikoolide sünd 13. sajandil. Traditsioonilisele kolmikjaotusele lisandub uus mõiste – lectura, mis viitab skolastilisele lugemismudelile, kus esikohal on loetava teksti analüüs ja seletus.[30.] Raamatute lugemine kuulus lahutamatult ülikooliõppe juurde, oluline osa haridusest omandatigi autoriteetsete tekstide eritlemise ja kommenteerimise teel. Pole juhuslik, et tänapäevani moodustab ülikoolihariduse südame „loeng” (ld lectio), mis on oma nime saanud 13. sajandil sündinud õppevormist, mille keskmes oli tekstide avalik lugemine ja lahkamine. Nagu eespool mainitud, põhjustas see uus aktiivne hoiak raamatutesse olulisi muutusi kõrg- ja hiliskeskaja kirjutamiskultuuris, sh käsikirjade vormistamises ja ümberkirjutamises, mis kõik teenisid eesmärki, et tekst oleks visuaalselt võimalikult kiiresti haaratav ja huvipakkuv informatsioon mugavalt leitav.
Näide raamatu sakraliseerimisest varakeskaja ikonograafias: aujärjel Kristus koodeksraamatuga. Miniatuur kuulsas nn Stavelot’ Piiblis. Belgia (Stave-lot), 1093–1097. London, British Library, Ms. Additional 28107, fol. 136r.
Sulejoonistus käsikirjade valmistamisest Michelsbergi kloostris Bambergis. Joonistus Ambrosiuse teosteköite Opera varia alguses. Bamberg, u 1150. Staatsbibliothek Bamberg, Ms. Patr. 5, fol. 1v.
Rahvakeelse kirjasõna esiletõus hiliskeskajal sünnitas uue lugejaskonna – ilmalikud lugejad, sh naisterahvad, kes seni olid saanud kirjakultuurist osa peamiselt vaid vahendatud moel. See uus publik oli väga erinevate huvidega ja tarbis väga erinevaid tekste. Ülemkihile muutus üha olulisemaks omaenda esivanemate saavutuste lugemine või laiemalt kõiksugused kangelaslaulud ja ajalooraamatud, linnarahva seas levis huvi satiirilise ja paroodilise kirjanduse vastu, ulatuslik mõju, eriti õrnema soo seas, oli kõiksugusel vagaduskirjandusel ja palveraamatutel. Kindlasti etendas lugemise kasv olulist rolli hiliskeskaja ilmikute identiteediloomes ja sotsiaalsete rollide omandamises, üha enam jõudsid nad sealjuures ise raamatu lehekülgedele (kirjanduslike tegelastena) ning jaksasid tellida isiklikuks kasutuseks mõeldud koodekseid.[31.]
Lugemisele seadis keskajal olulised piirid raamatute levik ja kättesaadavus. Tollaste õpetlaste kirjavahetuses kordub tihti mure, kuidas leida endale vajalikku raamatut, tihti ei peetud paljuks aja- ja rahakulukaid reise, et saada ligipääs ühele või teisele käsikirjale. Erandlikud polnud ka juhused, kus kloostrid vahetasid või laenasid omavahel käsikirju. Isiklikud raamatukogud olid keskajal väikesed ja haruldased. Hiliskeskaja üliõpilane omas parimal juhul kümmekond raamatut, õppejõud võisid arvestada keskeltläbi mõnekümne köitega. Näiteks on teada, et Lincolni piiskop Robert Grosseteste (u 1175–1253), üks 13. sajandi suurimaid Briti õpetlasi, omas enne surma u 90 raamatuköidet. Selle koguga on võrreldav bibliofiilse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini (u 1270–1341) raamatukollektsioon, mis sisaldas tema elu lõpul 70–100 nimetust.[32.] Erakogude kõrval pakkusid suuremat valikut mõistagi institutsionaalsed raamatukogud, mille seas võib eristada nelja tüüpi: kloostrite, katedraalide, valitsejate ja ülikoolide raamatukogud, keskaja lõpul lisandusid neile linnaraamatukogud. Pikka aega leidusid kõige suuremad raamatukollektsioonid kloostrites, ent nendegi valik püsis tänapäeva mõistes võrdlemisi napp. Karolingide ajal sisaldasid kõige suuremad kloostriraamatukogud 400–600 köidet (nagu näiteks Sankt Galleni, Reichenau ja Bobbio klooster). Alates 12. sajandist hakkasid kogud kasvama, seda ennekõike seoses käsikirjade ulatuslikuma leviku ja odavnemisega. 15. sajandi keskel sisaldas näiteks Saint-Denis’ kloostriraamatukogu ligemale 1600 köidet, sama palju oli