Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

tsistertslaste ordus, kus enamasti esitati neid kahekõnena või temaatiliselt, hiljem kerjusordudes, kus võeti kasutusele süstemaatilised koostamispõhimõtted (alfabeetiline ülesehitus, ristviited, registrid jms). Hiliskeskajal laienes exemplum’ite kasutus ja need muutusid üha enam omaette õpetlik-meelelahutuslikuks lektüüriks (nt Gesta romanorum), millest ajapikku arenes välja varauusaegne novell (nt Boccaccio „Dekameron”).^[33.]

      Keskaja ladinakeelsest proosast hõlmavad tähtsa osa kõiksugused religioosse sisuga tekstid, mille jaotan ülevaatlikkuse huvides kolme kokkuleppelisse põhirühma: vagaduskirjandus, teoloogilised tekstid ning müstiline ja visioonikirjandus.

      Vagadus- ehk harduskirjandus on kirev ja tinglik katusžanr, kuhu võib liigitada tekstid, mille peamine funktsioon oli pakkuda tuge palvetamiseks (ld oratio), mediteerimiseks (ld meditatio) või kontempleerimiseks (ld contemplatio). Need võib leppeliselt jaotada kaheks rühmaks: ühel pool tekstid, mis pakuvad juhatust palvetamiseks või mediteerimiseks, täites omamoodi käsiraamatu funktsiooni, teisel pool aga tekstid, mis vahendavad isiklikumal ja emotsionaalsemal moel autori meditatiivseid kogemusi (tihti monoloogina või omaeluloolise jutustusena). Varakeskajast ei ole vagaduskirjanduse näiteid teada kuigi palju, siia võib otsapidi liigitada mõned Augustinuse teosed, esmajoones tema „Pihtimused”, kõige prominentsem näide on aga kindlasti Sevilla Isidoruse meeleparandusele innustav „Sünonüümid”. Uue hoo sai vagaduskirjandus kõrgkeskaja hakul, eriti seoses reformiliikumisega kirikus üldiselt ja kloostrites kitsamalt. Hiljem kannavad vagaduskirjanduse traditsiooni jõuliselt edasi 12. sajandi tsistertslased ja 13. sajandi kerjusvennad, eriti frantsisklased. Hiliskeskajal vagaduskirjanduse tähtsus aina kasvas (nn Devotio moderna liikumine), ent põhiosa teoseid pandi siis juba kirja rahva­keeltes.^[34.]

      Kuigi nimetus „teoloogia” oli käibel juba antiigis, sai ta tänapäevase (kristliku) sisu alles keskajal, esmajoones Pierre Abélard’i ja teiste 12.–13. sajandi õpetlaste töödes. Keskaja teoloogia põhiteemaks on jumaliku ilmutuse mõistuspärane tõlgendamine ja mõtestamine, isegi kui leidus mitmeid autoreid, kes ei pidanud Jumala ratsionaalset käsitlemist võimalikuks ega vajalikuks. Üldises plaanis võib keskaja teoloogia jagada kaheks suureks traditsiooniks: monastiline ja skolastiline teoloogia, isegi kui nende piirjooned on hägused.^[35.]

      Kuni 12. sajandini kirjutati teoloogilisi tekste peaasjalikult kloostri­müüride taga ja tollases lähenemises valitses selgelt meditatiivne ja kontemplatiivne laad, mistõttu eristus monastilis-teoloogilise ja vagaduskirjanduse vahel on tihti tinglik. Sealjuures kohtab mõiste „teoloogia” kasutamist munkade töödes väga harva, näiteks on kõnekas, et üks monastilise teoloogia suurkujusid Bernard Clairvaux’st vältis seda teadlikult.^[36.]