Kirjutaja sule ja sulenoaga. Miniatuur Vana Testamendi Baaruki raamatu käsi-kirjafragmendist (detail), 14. saj. Tallinna Linnaarhiiv, f. 230, n. 1, s. BO 27 I.
Dominikaani kirjamees Vincent Beauvais’st (1184/1994–u 1264) kujutatuna kirjutuspuldi taga töötamas. Miniatuur Vincent’i Speculum historiale prantsuskeelse tõlke (Jean de Vignay) alguses. Brugge, u 1478–1480. London, British Library, Ms. Royal 14 E I, vol. 1, fol. 3r.
Keskaeg märgib olulist pööret kirjakultuuri tehnoloogiates ja seda raamivad kaks olulist leiutist: pärgamentkoodeksi kasutuselevõtt perioodi alguses ja pabertrükiraamatu sünd selle lõpus.[22.] Nagu hästi teada, kasutati antiikajal kirjutamiseks peaasjalikult papüüruslehti, mida õpiti papüürus-lõikheina säsist valmistama Egiptuses juba u 4000 eKr. Odav, ent halvasti säiliv papüürus asendati Rooma impeeriumi lääneosas alates meie ajaarvamise algusest järk-järgult loomanaha töötlemisel saadud kallima, ent vastupidavama pärgamendiga (ld membrana või pergamena). Pärimuse kohaselt leiutati pärgament Pergamoni linnas Väike-Aasias 2. sajandil eKr, kui Egiptuse kuningad olid keelanud sinna papüüruse vedamise. Tegelikult tunti loomanahale kirjutamist varemgi ja pole võimatu, et seos Pergamoniga kuulub väljamõeldu valda. Kui papüüruslehti hoiti enamasti rullis ja kirjutada sai vaid lehe ühele küljele, siis pärgamendi puhul sai kirjutamiseks kasutada selle mõlemat poolt. Varakult hakati pärgamenditükke kokku voltima ja jaotama omaette vihikuteks ehk poognateks, mida nimetatakse vastavalt lehtede hulgale kui binio (4 lehte ehk 8 lehekülge), ternio (6 l ehk 12 lk), quaternio (8 l ehk 16 lk) jne. Kokku õmmeldud vihikud andsid tulemuseks uue raamatuformaadi, mida tunneme koodeksi (ld codex) nime all ja mis on käibel tänaseni. Kirjalikud tunnistused (Martialis) kinnitavad pärgamentkoodeksite kasutamist Lääne-Roomas juba 1. sajandil pKr, samas kui Ida-Roomast vastavasisulised teated puuduvad. See lubab oletada, et pärgamentkoodeksi kui uue raamatuformaadi mõtlesid välja roomlased. Kummatigi saatis uut formaati edu alles siis, kui kristlased selle meie ajaarvamise esimestel sajanditel kasutusele võtsid. Üldlevinuks muutus pärgamentkoodeks Lääne-Rooma aladel alates 4. sajandist, samas kui kreekakeelses maailmas prevaleeris papüüruskoodeks kuni 5. sajandi lõpuni. Tagantjärele võime tõdeda, et kogu varasema Lääne kirjapärandi säilimises sai määravaks meediumivahetus – pea kõik see, mida papüürusrullidelt pärgamentkoodeksitesse ümber ei kirjutatud, kadus igaveseks. Alles hiliskeskajal tekkis pärgamendile uus konkurent – paber. Uue kirjutusmaterjali leiutasid hiinlased u 100 eKr ja Euroopasse tõid selle oskuse araablased 10. sajandil. Esimesed paberiveskid tekkisid 11. sajandil Hispaanias, levides sealt aegamisi teistesse riikidesse (13. sajandi lõpul Itaaliasse, 14. sajandi keskpaiku Prantsusmaale, 14. sajandi lõpul Saksamaale jne). Keskaegne paber valmistati leotatud kaltsudest ja esialgu kasutati seda pigem jooksvateks kirjatöödeks. Raamatute kirjutamisel hakati paberit kasutama alates 14. sajandist, kusjuures esialgu peamiselt rahvakeelsete kui ebaolulisemaks peetavate tekstide puhul. Uue materjali soodne hind ja lugemisoskuse levik tagas sellele kiire edu, nii et 15. sajandil kirjutati juba üle poole uutest raamatutest paberile. Lõplik paberi läbimurre saabus siiski ühes trükikunsti leiutamise ja levikuga 15. sajandi keskpaigast alates, mis soosis paberi kui odava ja piiramatu ressursi kasutamist.
Stseen keskaja kirjutustoast: kirjutaja Hildebertus viskab kiviga rotti, kes varastab juustu tema laualt (mensa Hildeberti, nagu kiri pildil täpsustab); samal ajal jätkab õpilane Eberwinus häirimatult oma kirjutamisharjutusi. Joonistus Augustinuse De civitate Dei käsikirjas, u 1140. Praha, Univerzita Karlova, Ms. Kap. A. XXI–1, fol. 153r.
Keskaegse kirjutaja „autoportree”: vend Rufillus (fr<ater> Rufillus, nagu täpsustab kiri peategelase kohal) joonistamas R-initsiaali. Ta kasutab selleks punast värvi (ld rufus), mis viitab tema nimele ja juuste värvile. Miniatuur Vitae sanctorum’i käsikirjast, u 1170–1200. Cologny, Bibliotheca Bodmeriana, Cod. 127, fol. 244r.
Kristliku elu keskmes asub ilmutatud õpetus kirjapandud kujul. Seega pole ootamatu, et ristiusust sai varakult raamatureligioon ja et kristluse levik tõi 6.–7. sajandil kaasa raamatu ja kirjasõna sakraliseerimise. Kõige selgemalt nähtub see varakeskaegses ikonograafias, kus codex’it esitatakse sageli mitte niivõrd lugemis- kui kummardamisobjektina.[23.] Keskaja tähtsaim raamat ja kogu tollase kirjakultuuri nurgakivi oli mõistagi Piibel, täpsemalt selle ladinakeelne tõlge.[24.] Mitmete kaasaegsete kinnitusel ringles kristluse esimestel sajanditel mitmeid ladinakeelseid piiblitõlkeid, mida tänapäeval rühmitatakse nimetuse Versio vetus (‘Vana tõlge’) alla. Põhiosas pärinesid need tõlked Põhja-Aafrikast (kõige varasemad ilmselt juba 2. sajandist) ja Euroopast (alates 3. sajandi keskpaigast). Sooviga kahandada tõlkeerinevustest sündinud erimeelsusi tellis paavst Damasus I (u 305–384) uue piiblitõlke Hieronymuselt, kes alustas tööd 383/384 ja lõpetas 406. Uus versioon, mis sai hiljem nimeks Versio vulgata, muutus üldlevinuks siiski alles Karolingide initsiatiivil 8.–9. sajandil ning tõrjus lõplikult Versio vetuse’e kõrvale alles keskaja lõpuks. Arvuliselt domineerisid keskajal peamiselt liturgilised teosed, on oletatud, et koguni 3/4 keskajal valminud koodeksitest olid ühel või teisel moel seotud jumalateenistuste läbiviimisega.[25.] Nende põhimassi moodustasid missa- ja palvusraamatud (nagu missaal, sakramentaar, lektsionaar, antifonaar, breviaar, psalter, graduaal jt), hiliskeskajal muutusid üha olulisemaks ka ilmikutele mõeldud isiklikud palveraamatud (nn tundideraamatud, ld horarium). Nagu reedavad säilinud andmed keskaegsete raamatuvarade inventaridest ja kataloogidest, pakkus tollane raamatuvalik liturgiliste teoste järel kõige enam mitmesuguseid kommentaariköiteid pühakirjale ja teistele autoriteetsetele tekstidele, niisamuti teoseid varakristlike kirikuisade ja antiikautorite sulest. Raamatumenüü muutus märgatavalt kirevamaks alates 13. sajandist, kui elavnes teoloogiliste, filosoofiliste, hagiograafiliste, ajalooliste, õigusteaduslike, muusika-alaste, kirjanduslike jne teoste koostamine. Tähtis muutus oli mõistagi rahvakeelsete raamatute esiletõus keskaja viimastel sajanditel, mille taga võib esmajoones näha ilmaliku eliidi eneseteadvuse ja jõukuse kasvu, niisamuti suurkodanluse sündi linnades.
Käsikirjaline kultuur lõi keskajal olukorra, kus iga tekst oli unikaalne ja puudus sisuliselt võimalus taandada seda autentsele originaalile. Kui 19. sajandi editeerimistraditsioon püüdis käsikirjade võrdleva analüüsi kaudu jõuda maksimaalselt lähedale hüpoteetilisele algtekstile, siis tänapäeva uurijad eelistavad rõhutada keskaegsete tekstide püsimatut iseloomu ja peavad oluliseks käsikirjade erinevaid versioone pigem tõlgendustöösse kaasata, mitte neid tasalülitada. Erialase mõistena on viimastel kümnenditel käibel prantsuskeelne termin mouvance (‘muutlikkus’, ‘liikuvus’), mis soovib osutada keskaegsete tekstide muutlikule ja dünaamilisele iseloomule, mida pole mõistlik aheldada uusaja tekstikriitika rangesse traditsiooni. Keskaegne tekst pole niisiis ideaalne algtekst, mille uurija on hoolega selitanud kireva tekstipärandi seast, vaid ühe teksti kõikide variatsioonide summa – teadaolevate ümberkirjutuste koguhulk.