Keskaja ladinakeelne luule jagunes laias laastus kahte lehte: ühel pool antiigist pärandiks saadud klassikalisel vältelisel ehk kvantiteerival värsimõõdul põhinev luule, mida kõrgkeskajal täiendati tihti sise- ja/või lõppriimidega, teisel pool varakeskajal koorunud silbilisel ja/või rõhulisel värsimõõdul põhinev riimiline luule.[18.] Erinevalt tavakäsitusest eelistasid keskaja autorid selgelt antiikvorme, nii et läbi kogu keskaja püsisid kõige populaarsemate meetrumitena daktüliline heksameeter ja eleegiline distihhon. Riimid sugenesid ladina luulesse alates 5. sajandist, kõigepealt kirikulauludesse. Laiemalt levis luuleridade riimimine pärast Karolingide renessanssi, üks levinumaid võtteid oli välteliste värsside varustamine riimidega, nagu näiteks kõrgkeskajal väga populaarne sise- ja lõppriimidega nn leoninuse heksameeter. Mõned keskaegsed värsimõõdud pärinevad ka liturgilisest muusikast, nagu tuntuima näitena sekvents. (Lähema ülevaate keskaja ladinakeelsest vaimuliku ja ilmaliku luule arengutest leiab allpool, lk 386–390, 419–422.)
Võrreldes antiikluulega võrsus keskajal mitmeid uusi värssžanreid, näiteks piiblieepika, religioosne draama, kirikuhümnoodia, allegooriline eepika jms. Luule püsis pikalt esmajoones suulise ja esitusliku žanrina ning on kirjasõnas säilinud vaid väikeses osas. Varakeskajast peale ringles erinevaid florileegiume antiikautorite luulest, alates 12. sajandi lõpust hakati koostama keskaegsete luuletajate antoloogiaid, mis teinekord keskendusid mõnele konkreetsele autorile, enamasti aga koosnesid anonüümsetest luuletustest. Rangelt võttes polnud valdkonda, mida keskajal ei oleks saanud värsistada, nii leiame tollest ajast luulevormis käsitlusi näiteks botaanikast, farmakoloogiast, filosoofiast, grammatikast, meditsiinist, mineraloogiast ja pedagoogikast.
Arvestades antiikluule suurt mõju keskaja värsikultuurile on 20. sajandi algusest käibel tüpoloogiline liigendus, mis jaotab keskaja ladinakeelse luule kolmeks perioodiks, lähtudes sellest, milline antiikaja luuletaja andis ajastule tooni: aetas Vergiliana (8.–9. sajand), aetas Horatiana (10.–11. sajand) ja aetas Ovidiana (12.–13. sajand).[19.] Kui Karolingide ajastu väärtustas valitsejate panegüürikat ja didaktilist kangelaseepikat, mille standardid kujundas Vergilius, siis aastatuhandevahetuse vaimulik luule hindas pigem satiirilist maailmapõlgust, mida pakkusid Horatius ja teised Rooma satiirikud. 12. sajandil tärganud lembe- ja looduslüürika leidis aga inspiratsiooni esmajoones Ovidiuse värssidest. Kuigi selline liigitus on muidugi lihtsustav, toetab seda tõsiasi, et mainitud kolme autori käsikirju leidub kõige enam eristatud perioodidel.
Sulejoonistus Terentiuse „Komöödiate” keskaegsest käsikirjast, millel on kujutatud riiulil asetsevat kolmeteist näitlejamaski. Terentius, Comediae. Inglis-maa, 12. saj keskpaik. Oxford, Bodleian Library, Ms. Auct. F. 2. 13, fol. 3r.
Kui luule puhul võib rääkida selgest järjepidevusest antiigi ja keskaja vahel, siis draama osas on katkestus are. Varakristlikest aegadest peale mõistis kirik Rooma paganlikud vaatemängud hukka (piisab kui meenutada Augustinuse laitust vaatemängude aadressil tema „Pihtimustes” või veelgi varasemat Tertullianuse teravat kriitikat traktaadis De spectaculis, u 200), samuti ei soosinud senist teatritraditsiooni impeeriumi aladele valgunud germaani rahvad. Draama naasis aga keskaja kirjanduskultuuri läbi liturgia. Alates Karolingide ajast hakati mõnede suurte kirikupühade (ülestõusmispüha ja Kristuse sünd) liturgiat täiendama tekstiliste ja meloodiliste lisandite ehk troopidega, millest omakorda kasvasid välja lühikesed dramaatilised etendused, mida 19. sajandist peale tavatsetakse nimetada liturgilisteks draamadeks.[20.]
Keskaja ladina draama tähendas niisiis enamasti muusikalist etendust, mis ei olnud mõeldud rahvalikuks meelelahutuseks, vaid täitis religioosseid funktsioone. Valdav osa draamatekste põhines piibliepisoodidel, ent alates 11. sajandist kohtab ka esimesi hagiograafilisi draamasid, mis ammutasid ainest pühakuelulugudest (ennekõike Püha Nicolause elust). 12. sajandist saati repertuaar laieneb, draamat hakatakse viljelema koolides ning üha rohkem kohtab pigem meelelahutuseks mõeldud näitemänge, isegi kui needki jäid laadilt religioosseks (nt Beauvais’ toomkoolis 12. sajandi keskpaigas kirjutatud „Danieli mäng”, Ludus Danielis). Eriti populaarseks kujunes 13. sajandi lõpust peale uue kirikupüha, Kristuse Ihu püha dramatiseerimine, ent selleks ajaks olid ladina keele draamakeelena põhiosas välja vahetanud rahvakeeled. Katkestus antiigiga ei olnud siiski absoluutne ning mõned Rooma autorid leidsid lugemist ja matkimist keskajalgi, nagu näiteks Terentius, kelle looming oli otseseks eeskujuks keskaja esimesele kristlikule dramaturgile Gandersheimi Hrotsvitale.
Proosa kategooriat on mõistlik keskaja kontekstis käsitada väga avaralt, nagu tollased autorid isegi, kes liigitasid sinna nii väljamõeldud, tõepärased kui tõsilood (ld fabula, argumentum ja historia).[21.] Taotlemata ammendavust, peatun järgnevalt mõnel antoloogias esindatud keskaja kesksel proosažanril.
Vanimasse kristliku kirjanduse kihistusse kuuluvad ülestähendused ristiusu märtrite saatusest ja kannatustest (ld acta ja passiones), millest esimesed pärinevad juba meie ajaarvamise algusest, niisamuti jutustused kristlike eremiitide elust ja kiusatustest (ld vitae patrum). Alates 5. sajandist muutus hagiograafia (nimetus omandas tänase tähenduse alles 18. sajandil) üheks levinuimaks proosažanriks keskaja Euroopas ja kokku moodustab see tollasest ladinakeelsest kirjapärandist rõhuva osa (hinnanguliselt loetakse keskaegsete hagiograafiliste tekstide koguhulgaks vähemalt 10 000). Lähtudes kristliku pühaku kahest põhitüübist – märtrist, kes suri oma veendumuste nimel, ja usutunnistajast, kes suri loomulikul teel, saab pühakueluloodki jaotada kahte rühma – passio ja vita. Esimene žanr oli levinum varakeskajal ja põlistas ristiusu kuulutajate kannatusi, teine prevaleeris kõrg- ja hiliskeskajal ning jutustas pühaku imedega pikitud elukäigust. Varakeskaja lõpul võttis kuju uus hagiograafiline žanr miracula, milles talletati konkreetse pühaku postuumseid imetegusid, sellele lisandusid peatselt kirjalikud tunnistused pühaku säilmete saatusest (ld inventiones) ja nende ümber kolimisest (ld translationes). Kõrgkeskajal muutus populaarseks imetegude kogumine temaatilisteks kogumikeks (ld libri miraculorum), seda eriti mungaordude erinevates harudes (clunylased, tsistertslased jt) ning palverännu sihtpunktides.
Hagiograafilisi tekste hakati liturgilistel eesmärkidel varakult koondama omaette raamatutesse. Nii sündisid märtrite elulugudest nn martüroloogiumid (ld martyrologium), mida kasutati kloostrites ja kirikutes pühakute meelespidamiseks nende surmapäeval, neile järgnesid hiljem laiema haardega hagiograafilised kompendiumid, nagu passionaariumid (ld passionarum) ja legendaariumid (ld legendarium), mille kõrgaeg jääb 13. sajandisse.[22.] Kuna pühakuks kuulutamine kuulus kiriku pädevusse ja kanoniseerimisõigus koondati kõrgkeskajal Rooma kuuriasse, siis olid hagiograafilised tekstid enamasti seotud ühe või teise pühaku kanoniseerimisprotsessiga või siis tema kultuse toetamise ja elushoidmisega. Omaette žanrina võibki keskaja viimastel sajanditel eristada pühaku kanoniseerimistunnistusi (ld acta canonisationis). Üldreeglina ei taotle hagiograafilised tekstid originaalsust ega elutruudust, pigem on tegemist kindlate mallide (topos’te) järgimisega, sooviga pakkuda lugejatele/kuulajatele innustavaid kõlbelisi eeskujusid.
Hagiograafia domineerimine jättis suuresti varju biograafia viljelemise keskaja ladinakeelses kirjanduses, kuigi piirid nende kahe žanri vahel on mõistagi ebamäärased. Peamiselt kirjutati biograafilisi tekste ilmalikest või vaimulikest valitsejatest, neist varasemad ja olulisemad näited on 6. sajandi alguses tärganud tava panna kirja paavstide lühikesi elulugusid (Liber pontificalis) ja Einhardi kirjutatud „Karl Suure elu” (u 828). Kui keskaja esimestel sajanditel näidati üles selget huvi omaeluloolise kirjanduse vastu, siis edaspidi vajus autobiograafia pikalt unarusse. Nagu eespool öeldud, tärkas see huvi uuesti alles 12. sajandi hakul ja leidis seejärel võrdlemisi aktiivset viljelemist. Uue hoo ja sisu saab omaelulooline kirjandus keskaja lõpul, seda aga esmajoones rahvakeelsena.[23.]
Antiigi