Tänapäevani säilinud keskaegse ajalookirjanduse koguhulk on märkimisväärselt suur. Žanriliselt on aga tegemist väga kireva tekstikogumiga, mida ühendab ennekõike ühine keel: kuni 12. sajandi keskpaigani kirjutati Euroopas kõik ajalooteosed ladina keeles (erandiks „Anglosaksi kroonikad”). Keskaja ajaloolane ei olnud üldreeglina kuigi žanriteadlik, ta klassifitseeris oma tööd võrdlemisi suvaliselt ega järginud selgeid kirjutamisreegleid. Varakeskajal käibele tulnud žanriline kolmikjaotus annales, chronica ja historia (millele peatselt lisandus gesta) minetas kõrgkeskajal oma selge tähenduse ja täienes mitmete teiste nimetustega, nii et konkreetse ajalooraamatu pealkiri (kui seda üldse oli) ei avanud veel tingimata selle žanrilist kuuluvust.[25.] Laias laastus võib jagada keskaegsed ajalooraamatud kaheks: nendeks, mis püüdsid esmajoones üles tähendada minevikus toimunut, ilma selge soovita omistada sellele konkreetsem tähendus ja moraal, ja nendeks, mis velmasid minevikusündmusi sidusamal moel ja üldisema ideoloogilise eesmärgi teenistuses.
Miniatuur Inglise ajaloolase Matthew Parise Chronica maiora’st, millel on kujutatud Inglise kuningaid: Henry II ja Richard I (ülemises registris) ning John Maata ja Henry III (alumises registris). Matthew Paris, Historia Anglorum, Chronica maiora, III. Inglismaa, u 1250. London, British Library, Ms. Royal 14 C VII, fol. 9r.
Ka epistolaarses kirjasõnas võib keskaega pidada antiigitraditsioonide jätkajaks, isegi kui alahinnata ei saa Uue Testamendi eeskuju. Cicero ja Seneca püsisid kirjakirjutamise etalonidena läbi kogu keskaja, neid täiendas varakristlike kirikuisade (eriti Augustinuse ja Hieronymuse) korrespondents. Selguse huvides võib keskaegsed kirjad (ld epistula, litterae, breve) jagada kolme rühma. Esimesse kuuluvad mõjukate ja haritud autorite hoolega komponeeritud kirjad, mis on kirjutatud peamiselt kas kirjanduslikel, pedagoogilistel või vaimsetel eesmärkidel. Need järgivad üldreeglina selget retoorilist ülesehitust ja annavad tunnistust autori eruditsioonist ja kõneosavusest. Teise rühma kuulub lugematu hulk ametlikke asjaajamiskirju, olgu siis tegemist ilmalike või vaimulike valitsejate missiividega, kaubanduspartnerite korrespondentsiga vms. Viimase rühma moodustavad aga mitmesugused isikliku ja perekondliku iseloomuga läkitused, mille heterogeenne hulk suureneb hiliskeskajal seoses rahvakeelse kirjakultuuri kiire arenguga.[26.]
Kirja kirjutamine polnud keskajal juhuslik ega lihtne protsess. Tavaliselt dikteeriti kirju skriptorile, kes vajaduse korral tõlkis need ladina keelde ja kirjutas seejärel vahatahvlilt pärgamendile. Kirja autoriseerimiseks kasutati kas autograafilist märget või sagedamini pitserit. Tähtsamate autorite kirjad koondati juba nende eluajal või postuumselt omaette kogumikesse (mõnel harval puhul võis koostajaks olla kirjutaja ise). Niisamuti kompileeriti mitme autori kirjakogumikke, mis olid mõeldud teistele eeskujuks või õppevahendiks. Lõviosa keskaja kirjapärandist ongi säilinud kogumikes, üksikuid kirju on teada enne 1200. aastat vaid umbes paarsada. Keskaja esimestel sajanditel ei olnud epistolaarne kirjandus kuigi laialt levinud, taassünni tegi see läbi Karolingide ajastul, ent kirjakirjutamise kõrgajaks võib pidada 12. sajandit, mil oluliselt avardus nii kirjutajate ring kui ka nende retooriline võimekus. Kirjad etendasid väga olulist rolli nii vaimulikus kui ilmalikus asjaajamises, sisuliselt juhitigi keskaja ühiskonda kirja teel.
Kirjakirjutamine kujunes keskajal kiiresti omaette tehnikaks ehk kunstiks, mida võis õppida vastavatest õpikutest – artes dictaminis.[27.] Matkides klassikalise retoorika eeskujusid, pidi ametlik kiri koosnema tavapäraselt viiest osast. Kõigepealt tervitav pöördumine (ld salutatio), mis kasvas üle pikemaks formaalseks sissejuhatuseks (ld captatio benevolentiae, ka exordium); sellele järgnes kirjakirjutamise põhjus ehk seletus (ld narratio), mis viimaks viis kirja tegeliku sisu ehk taotluseni (ld petitio). Kirja lõpetas lühem või pikem kokkuvõte (ld conclusio). Sellest selgest skeemist peeti kinni siiski peamiselt ametliku ja avaliku iseloomuga kirjades, hiliskeskaegne erakirjavahetus oli oluliselt vabam.
Miniatuuril on kujutatud Püha Cuthberti jutlustamas külarahvale. Beda, Vita sancti Cuthberti. Inglismaa, 12. saj lõpp. London, British Library, Ms. Yates Thompson 26, fol. 22v.
Nii nagu keskaeg arendas kirjakirjutamisest omaette kõnekunsti valdkonna (ars dictaminis), saavutas hiljemalt 13. sajandi alguseks omaette retoorilise staatuse ka jutlustamiskunst (ars praedicandi).[28.] Jumalasõna avalik kuulutamine oli üks Uue Testamendi keskseid sõnumeid ja seega pole imestada, et jutlustamine kujunes keskaja kultuuri üheks tähtsaimaks meediumiks, võites alates 13. sajandist ühiskonnas kätte sedavõrd suure mõju, et uurijad on tihanud seda võrrelda moodsa massimeediaga.[29.] Jutlustamine saavutas suure sotsiaalse kõlapinna ajapikku: varakeskajal püsis jutlustamine peamiselt kloostrite ja (toom)kirikute seinte vahel või nende esisel, esmajoones oli see abtide ja piiskoppide pärusmaa. Revolutsiooniliseks võib pidada 13. sajandit, mil esile tõusnud kerjusordud seadsid jutlustamise oma elukorralduse keskmesse, mistõttu kasvas plahvatuslikult jutluste auditoorium ja nende käsikirjaline levik.[30.]
Kirjalikul kujul on keskaegne jutlustamine jätnud endast erinevaid jälgi. Mõnel puhul on säilinud terved jutlused (ld sermones, homiliae), mis kirjutati üles veel enne esinemist või siis peatselt selle järel mälu ja märkmete põhjal. Sagedamini on jutlused säilinud kokkuvõtete kujul (ld sententiae), mis pakuvad räägitust vaid põhipunktid ja kasutatud kirjakohad. Mitmetest jutlustest on säilinud kuulajate vahetud üleskirjutused (ld reportationes). Ja viimaks levis kõrgkeskajast alates hulgaliselt nn näidisjutluste kogumikke, mis ei olnud kirjutatud niivõrd suuliseks esituseks, kuivõrd teistele jutlustajatele õppematerjaliks. Enne 13. sajandit säilinud jutluste hulk on võrdlemisi väike. Uurijad on arvutanud, et kui jätta välja anonüümsed tekstid, siis on ajavahemikust 1150–1350 säilinud ligemale 60 000 ladinakeelset jutlusteksti, kusjuures vaid 5% neist pärineb enne 1200. aastat. Viljakamate 13. sajandi jutlustajate tekstipärand võib hõlmata kuni pool tuhat jutlust, mõnel puhul enamgi, nagu näiteks 13. sajandi Pariisi kanoonik Châteauroux’ Eudes (u 1190–1273), kellelt on säilinud pea 1200 jutlust.[31.] Valdav osa jutluseid on säilinud ladina keeles, samas võib eeldada, et nende suuliseks esitamiseks kasutati peamiselt rahvakeeli.
Väga tinglikult võib keskaegsed jutlused jagada kahte klassi: esiteks homiliae, pühakirjal põhinevad jutlused, mis on laadilt eksegeetilised ja kommenteerivad konkreetseid kirjakohti sõna, lause või lõigu kaupa; teiseks sermones, mis lähtusid enamasti samuti konkreetsest piiblikohast, ent arendasid sellest üldisema iseloomuga religioosseid ja kõlbelisi õppetunde. Kui homilia oli prevaleeriv jutlusevorm varakeskajal, siis kõrg- ja hiliskeskajal domineeris selgelt sermo. Rööpselt oli käibel teisigi rohkem või vähem sünonüümseid jutluse nimetusi, nagu admonitio, tractatus, collatio, concio jt.
Klassikaline jutlus koosnes kahest põhiosast: mõnest autoriteetsest tekstilõigust, enamasti Piiblist, mida võisid täiendada kirikuisade kommentaarid (ld auctoritates), ja nende autoriteetsete mõtete üle arutlemisest (ld rationes). Kõrgkeskajal lisandus neile uue olulise elemendina meeleparandusliku sisuga õpetlik lugu (ld exemplum), mis pidi aitama arutluses öeldut kuulajates paremini kinnistada. Exemplum’ite kirjutamiseks ammutati ainest nii varasemast hagiograafilisest kirjandusest, antiigipärandist kui ka suulisest pärimusest. Eriti populaarseks muutus exemplum’ite kasutamine kerjusvendade jutlustes, mis ühtlasi aitab kindlasti seletada nende jutlustegevuse edukust. Nagu