Addison tõusis tagajalgadele, et üle piirde vaadata ja ta nägu lõi särama. „Just! Nimelt! Tark poiss!“
„Miks sa nii rõõmus oled?“ küsis Emma. „Kui nad autoga ära viidi, võivad nad nüüdseks juba ükskõik kus olla.“
„Siis me läheme neile sinna ükskõik kuhu järele,“ vastas Addison ägedalt. „Kuigi ma ei usu, et nad väga kaugele jõudsid. Mu vanal omanikul on siin ligiduses linnamaja ja ma tunnen seda linnaosa hästi. Läheduses pole suuremaid sadamaid ega muid teadaolevaid väljapääsuteid Londonist, aga on paar silmuse sissepääsu. On väga tõenäoline, et nad viidi ühte nendest. Tõstke mind nüüd üles!“
Ma täitsin ta soovi ning minu abiga ronis ta üle piirde ja hakkas seal nuuskima. Sekunditega leidis ta taas meie sõprade lõhnajälje. „Sinnapoole!“ ütles ta tondi poole osutades, kes oli politseiautosse istunud ning nüüd mööda tänavat minema kihutas.
„Tundub, et meil tuleb pikk jalutuskäik,“ ütlesin Emmale. „Arvad, et pead vastu?“
„Jah,“ vastas ta, „kui me paari tunniga teise silmuse leiame. Muidu hakkavad mu juuksed halliks minema ja silmanurkadesse tulevad kanavarbad.“ Ta naeratas nagu see oleks asi, millega naljatada.
„Ma ei lase sel juhtuda,“ ütlesin mina.
Me hüppasime üle piirde. Vaatasin veel viimast korda selja taha jäävat metroojaama.
„Kas sa näed hingetut?“ küsis Emma.
„Ei. Ma ei tea, kus see on. See teeb mulle muret.“
„Muretseme ühe asja pärast korraga,“ vastas ta.
Me kõndisime nii kiiresti, kui Emma suutis, hoidudes sellele tänavapoolele, mis ikka veel hommikupäikese eest varjus oli, püüdes vältida politseinike ning järgnedes Addisoni ülesvõetud jäljele. Jõudsime tööstuspiirkonda sadama ligidal, kus tumedaveeline Thames ladude vahelt läbi voolas, ning seejärel uhkesse ostupiirkonda, kus sädelevaid poode ümbritsesid klaasist linnamajad. Üle nende katuste nägin vilksamisi Püha Pauluse katedraali kuplit, mis oli selge sinise taeva taustal taas ühes tükis. Kõik pommid olid juba heidetud ning pommitajaidki polnud enam – nad olid alla tulistatud, vanarauaks viidud, paigutatud muuseumidesse köite taha tolmu koguma, et neid saaks koolilapsed, kelle jaoks see sõda oli sama kauge kui ristiretked, uudistada. Minu jaoks oli see aga sõna otseses mõttes eilne päev. Raske uskuda, et need olid needsamad kraatreid täis pimedad tänavad, kus me alles eile olime elu eest jooksnud. Nüüd olid need tundmatuseni muutunud, äritänavad oleks nagu nõiaväel tuhast tõusnud – nagu ka firmamärkidest kirjutes rõivastes inimesed, kes nüüd pilk ainiti telefoniekraanile liimitud, siin kõndisid. Olevik tundus mulle äkitselt kummaline, nii tühine ja hajevil. Tundsin ennast mingi müütilise kangelasena, kes end allmaailmast välja võitles lihtsalt selleks, et mõista, et ülamaailm on täpselt sama neetud.
Ja siis jõudis see mulle kohale – ma olin tagasi. Olin taaskord tänapäevas ning olin siia jõudnud ilma miss Peregrine’i sekkumiseta … Mis pidi ju võimatu olema.
„Emma?“ ütlesin ma. „Kuidas me siia sattusime?“
Ta hoidis pilgu meie ees tänaval, muudkui otsides, kust järgmine oht võiks tulla. „Kus, Londonis? Rongiga, tobu.“
„Ei,“ tasandasin häält. „Ma mõtlen praeguses. Sa väitsid, et miss Peregrine on ainus, kes mu tagasi saab saata.“
Ta pöördus mind silmad pilukil vaatama: „Jah,“ ütles ta aeglaselt. „Oligi.“
„Või nii sa vähemalt arvasid.“
„Ei, kindlasti oli. Nii need asjad käivad.“
„Kuidas ma siis siia sattusin?“
Ta näis segaduses olevat: „Ma ei tea, Jacob. Äkki …“
„Seal!“ hüüdis Addison õhinaga ning me vaatasime tema poole, et näha, mis ta leidis. Ta keha oli jäik ning ta osutas koonuga piki tänavat, kuhu me just jõudnud olime. „Ma tunnen nüüd kümneid ebatavaliste lõhnajälgi – mitmete kümnete kaupa – ja nad on värsked!“
„Ja mida see tähendab?“ küsisin ma.
„Siia toodi ka teisi ebatavalisi, mitte ainult meie sõpru,“ vastas Emma. „Tontide peidukoht peab läheduses olema.“
„Siin läheduses?“ imestasin ma. See linnajagu oli täis kiirsöögikohti ja maitsetuid suveniiripoode ning me seisime räpase bistroo neoonvärvides akna ees. „Ma ikka kujutlesin midagi … kurja-kuulutavamat.“
„Nagu mingit rõske lossi vangikoobast,“ vastas Emma noogutades.
„Või valvuritest ja okastraadist ümbritsetud koonduslaagrit,“ ütlesin ma.
„Lumes. Nagu Horace’i pilt.“
„See võib veel nii olla,“ ütles Addison. „Ärge unustage, et see on tõenäoliselt kõigest silmuse sissepääs.“
Teisel pool tänavat tegid turistid üksteisest linna ikooniliste punaste telefoniputkade taustal pilte. Siis märkasid meid ning klõpsasid ühe ka meie suunas.
„Hei!“ hüüdis Emma. „Ei mingeid pilte!“
Inimesed olid hakanud jõllitama. Kuna meid ei ümbritsenud enam koomiksifestivali tegelased, torkasime me eriti veriselt silma.
„Minu järel,“ sisises Addison. „Kõik jäljed viivad siiapoole.“
Me kiirustasime piki tänavat talle järele.
„Oleks Millard ometi siin,“ ütlesin ma, „ta saaks selle koha märkamatult läbi uurida.“
„Või Horace. Talle meenuks mõni unenägu, mis meid aidata võiks,“ ütles Emma
„Või siis leiaks meile uued riided,“ lisasin ma.
„Kui me kohe seisma ei jää, siis ma hakkan nutma,“ ütles Emma.
Jõudsime saginat täis sadamakaile. Päike sillerdas kitsal sogase veega Thamesi jõe abajal ning trobikonnad nokamütside ja vöökottidega turiste vudisid suurte paatide vahel, mis kõik pakkusid enam-vähem ühesuguseid ekskursioone Londoni vaatamisväärsuste juurde.
Addison jäi seisma. „Nad toodi siia,“ ütles ta. „Tundub, et nad pandi paadi peale.“
Me järgnesime talle läbi rahvasumma ning jõudsime tühja paadiellingusse. Tondid olidki meie sõbrad paadile pannud ning nüüd pidime me neile järele minema, aga kuidas? Kõndisime küüti otsides ümber ellingu.
„See ei sobi kohe kuidagi,“ nurises Emma. „Need paadid on liiga suured ja inimesi täis. Meil on vaja väikest, sellist, mida me saaks ise juhtida.“
„Oodake korra,“ ütles Addison ninaga tõmmates ja sörkis minema, nina vastu planke. Me järgnesime talle läbi ellingu tähistamata kaldteele, mille turistid tähelepanuta olid jätnud. See viis alumisele, tänavast madalamale, täpselt veepiiril asuvale dokile. Läheduses polnud kedagi – dokk oli mahajäetud.
Siin jäi Addison seisma manades näole sügavalt keskendunud ilme: „Ebatavalised tulid siitkaudu.“
„Meie ebatavalised?“ küsis Emma.
Addison nuuskis korra veel ning raputas pead: „Mitte meie omad. Aga siin on palju jälgi – vanu ja värskeid, tugevaid ja tuhme, kõik segamini. Seda rada on tihti kasutatud.“
Meie ees muutus dokk kitsamaks ning kadus põhiellingu alla, kus see varjudesse vajus.
„Kes seda tihti kasutab?“ küsis Emma murelikult pimedusse kiigates. „Ma pole iial kuulnud, et Wappingu dokkidel oleks silmuse sissepääs.“
Addison jäi vastuse võlgu. Teha polnud muud, kui edasi rühkida ja uurida ning seda me kartlikult läbi varjude