„Jah,“ vastas Addison. „Loota võib ju alati.“
Püüdsin kujutleda, kuidas terav mänd pärast sellist kukkumist midagi pehmendab. See ei tundunud võimalik. Nägin, et pisike lootuskiir, mida Emma oli hellitanud, kustus, tema jalad hakkasid värisema, ta lasi käsipuust lahti ning prantsatas minu kõrvalistmele.
Ta vaatas silmad veekalkvel Addisonile otsa. „Tunnen sõbra pärast kaasa.“
Addison noogutas. „Mina sulle ka.“
„Neid asju poleks juhtunud, kui miss Peregrine siin oleks,“ sosistas Emma. Seejärel langetas ta vaikselt pea ning hakkas nutma.
Ma tahtsin käed talle ümber panna, kuid tundus, nagu oleks see isiklikku hetke sisse tikkumine, selle enda omaks kuulutamine, kuigi tegelikult kuulus see vaid talle, seega istusin ma oma käsi silmitsedes edasi ning lasin Emmal kadunud sõpra leinata. Addison pööras kõrvale, vististi austusest, ja ka seetõttu, et rong oli järjekordsesse jaama saabumiseks peatumas.
Uksed avanesid. Addison pistis pea aknast välja, nuhutas platvormi õhku, urises kellegi peale, kes tahtis meie vagunisse tulla, ning tõmbas siis pea tagasi. Selleks ajaks, kui uksed taas sulgusid, oli Emma pea püsti ajanud ning pisarad kuivatanud.
Ma pigistasin ta kätt. „On sinuga kõik korras?“ küsisin ma, ise soovides, et oleks osanud midagi paremat öelda.
„Peab ju olema,“ vastas tema. „Nende pärast, kes veel elus on.“
Mõnede jaoks võis viis, kuidas ta oma valu kokku pakkis ja kõrvale pani, kalk tunduda, kuid mina tundsin teda piisavalt, et seda mõista. Tal oli Prantsusmaa suurune süda ning neid väheseid õnnelikke, keda ta armastas, armastas ta iga ihurakuga – kuid südame suurus muutis selle ka ohtlikuks. Kui ta annaks oma südamele vaba voli, siis see hävitaks ta. Nii tal tuli seda taltsutada, rahustada ning vaigistada. Saatma need kõige suuremad valud kuhugi saarele, mis nendega siis kiiresti täituks ja kuhu tal ükskord tuleks elama asuda.
„Räägi edasi,“ ütles ta Addisonile. „Mis Claire’iga juhtus?“
„Tondid marssisid temaga minema. Panid talle mõlemasse suhu tropid ja viskasid kotti.“
„Aga oli ta elus?“ küsisin mina.
„Hammustas veel ka, vähemalt eile lõunal. Siis matsime Deirdre meie väikesesse surnuaeda ning põgenesime kiiresti Londonisse, et miss Wreni ning kõiki teid leida. Üks miss Wreni tuvidest juhatas mu tema peidukohta, ning kuigi mul oli hea meel, et te enne mind sinna olite jõudnud, olid seda kahjuks ka tondid. Nad olid juba piiramisega alustanud ning ma pidin abitult pealt vaatama, kui nad hoonet ründasid ning – edasi teate juba isegi. Ma järgnesin teile, kui teid metroosse viidi. Kui plahvatus toimus, nägin ma võimalust teid aidata ning haarasin sellest kinni.“
„Aitäh selle eest,“ ütlesin, mõistes, et olime ta võlglased, kuid polnud teda veel tänanud. „Kui sa poleks meid eemale lohistanud …“
„Jah, noh … pole mõtet oletatavatel ebameeldivustel pikemalt peatuda,“ ütles tema. „Kuid vastutasuks minu vapruse eest mõtlesin, et aitate mul miss Wreni tontide käest päästa. Nii ebatõenäoline, kui see ka tundub. Vaadake, ta on minu jaoks kõik.“
Ta oli tahtnud miss Wreni tontide käest kätte saada, mitte meid, kuid meie päästmine oli teostatavam – olime rongist kaugemal ning Addison tegi kiire otsuse ning päästis selle, keda sai.
„Muidugi aitame,“ ütlesin ma. „Kas me siis praegu ei aita?“
„Jah, jah,“ vastas Addison. „Kuid te peate aru saama, et ymbrynina on miss Wren tontidele väärtuslikum kui ebatavalised lapsed ning seepärast võib olla raskem teda vabastada. Ma kardan, et kui me mingi ime läbi suudame teie sõbrad päästa …“
„O o t a nüüd natuke,“ nähvasin mina. „Kes väitis, et teda raskem …“
„Ei, see on tõsi,“ ütles Emma. „Teda hoitakse kindlasti seitsme luku ja riivi taga. Aga me ei jäta teda maha. Me ei jäta enam kunagi mitte kedagi maha. Me vannume sulle ebatavalistena.“
Koer tundus sellega rahul olevat. „Aitäh,“ ütles ta ning lasi kõrvad lonti. Ta hüppas pingile, et aknast välja vaadata, kui me järgmisesse peatussese jõudsime. „Pugege peitu,“ ütles ta pead alla tõmmates. „Vaenlased on lähedal.“
Tondid ootasid meid. Vilksamisi nägin kahte neist politseinike vormiriietes tööle sõitvate inimeste keskel platvormil seismas. Nad otsisid autosid läbi, kui meie rong peatusesse jõudis. Me viskusime aknde alla põrandale, lootes, et meid ei märgatud – kuid ma teadsin, et märgatakse. See raadiotelefoniga tont oli sõnumi edastanud ning nad teadsid, et me selle rongi peal oleme. Nüüd pidid nad rongi vaid läbi otsima.
Rong peatus ning inimesed hakkasid peale tulema, kuigi mitte meie vagunisse. Ma julgesin läbi avatud uste piiluda ning nägin ühte tontidest kiirkõnnil meie poole sammumas, iga vagunit pingsalt jõllitades.
„Üks tuleb siiapoole,“ pomisesin ma. „Kuidas su tulega on, Em?“
„Ei toimi,“ vastas ta.
Tont jõudis ligemale. Nelja vaguni kaugusel. Kolme.
„Olge valmis jooksma.“
Kahe vaguni kaugusel. Siis kõlas leebe lindistatud hääl: „Uksed sulguvad, palume ettevaatust.“
„Hoidke rongi kinni!“ hüüdis tont. Kuid uksed juba sulgusid.
Ta pistis käe uste vahele. Nood põrkusid taas lahti. Ta astus vagunisse, meie oma kõrvale.
Mu pilk suundus vaguneid ühendava ukse poole. See oli ketiga kinni – olgu jumal väikeste õnnistuste eest tänatud. Uksed sulgusid ja rong hakkas liikuma. Panime kokkuvolditava mehe põrandale vaguninurka ning kükitasime ümber tema, et meid tontidele näha poleks.
„Mida me teha saame?“ küsis Emma. „Kohe, kui rong jälle peatub, tuleb ta otsemaid siia ning leiab meid.“
„Oleme me päris kindlad, et ta on tont?“ uuris Addison.
„Kas kassid kasvavad puu otsas?“ küsis Emma vastu.
„Mitte siin maailmanurgas.“
„Siis muidugi pole me päris kindlad. Aga mis tontidesse puutub, on üks vana ütlemine: kui sa pole kindel, siis eelda.“
„Olgu siis,“ ütlesin ma. „Kohe, kui uksed avanevad, jookseme väljapääsu poole.“
Addison ohkas. „Kõik see p õ g e n e m i n e,“ ütles ta põlastavalt nagu oleks ta gurmaan, kellele pakuti just kõveraks kuivanud juustuviilu. „Selles pole mingit kujutlusvõimet. Äkki prooviks hiilida? Sisse sulanduda? Selles on kunstipärasust. Siis võiksime lihtsalt nõtkelt ja märkamatult minema kõndida.“
„Ega mullegi põgeneda meeldi,“ ütlesin ma, „aga meie Emmaga näeme välja nagu 19. sajandi kirvemõrtsukad ning sina oled prille kandev koer. Kindlasti pannakse meid tähele.“
„Kuni nad koertele läätsesid ei valmista, pean ma nendega hakkama saama,“ torises Addison.
„Kus see hingetu on, kui teda vaja läheb?“ küsis Emma mõtlematult.
„Kui meil veab, siis jäi rongi alla,“ vastasin ma. „Ja mida sa sellega öelda tahad?“
„Lihtsalt, et ta oli enne päris kasulik.“
„Ja enne seda tappis ta meid peaaegu ära – kaks korda! Ei, kolm korda! Mida iganes ma ka ei tegin, et hingetu üle kontrolli saada, tegin poolkogemata, mis juhtub aga siis, kui ma ei saa sellega enam hakkam? Siis oleme surnud.“
Emma ei vastanud kohe, vaid mõõtis mind hetke pilguga, siis haaras mu tahmasest käest ning suudles seda õrnalt, korra, siis kaks.
„Mille eest see oli?“ küsisin ma üllatunult.
„Sul pole vist aimugi.“
„Millest?“
„Kui