„Aga see on rotte täis!“ vastas Addison rabatult.
„Mitte kauaks,“ teatas Emma pihus väikest leeki süüdates. „Rottidele ma väga ei meeldi.“
Tundus, et keegi meid ei peata ning vältides paadisilla kõige nõrgemana tunduvaid planke, astusime paati ning hakkasime seda lahti siduma.
„SEIS!“ kõlas paadi sisemusest kõmisev hääl.
Emma kiljatas, Addison klähvas ning mina peaaegu et tardusin soolasambaks. Mees, kes oli paadis istunud – kuidas me teda küll senimaani ei näinud?! – tõusis aeglaselt jalule, kasvades sentimeeter sentimeetri haaval, kuni ta meie kohal kõrgus. Ta oli üle kahe meetri pikk, laiadele õlgadele oli heidetud mantel ning nägu varjas tume kapuuts.
„Ma … ma palun väga vabandust!“ kogeles Emma. „Lihtsalt … me arvasime, et see paat on …“
„Nii mitmedki on Sharonilt varastada proovinud!“ kõmistas mees. „Nüüd on nende kolbad mereelukate koduks!“
„Ma vannun, et me ei tahtnud …“
„Me läheme kohe ära,“ piiksus Addison taganedes, „vabandust, et tülitasime, milord.“
„VAIKUST!“ möirgas paadimees, astudes ühe sammuga kägisevale dokile. „Igaüks, kes mu paadile tuleb, peab TASU MAKSMA!“
Ma olin hirmust keeletu ning kui Emma hüüdis: „JOOKSKE!“, olin ma juba selle tarbeks ümber pööranud. Kuid jõudsime teha vaid paar sammu, kui mu jalg läbi mädanenud laua tungis ning ma näoli dokile prantsatasin. Ma üritasin püsti tõusta, kuid mu jalg oli augus lõksus, ning selleks ajaks, kui Emma ja Addison mind päästma tulid, oli juba liiga hilja. Paadimees oli meile järele jõudnud ning seisis lõkerdades meie kohal, tema õõnes naerulagin meie ümber kõmisemas. See võis pimeduse vigur olla, aga ma võisin vanduda, et nägin, kuidas tema kapuutsist rott välja ronis ning teine tema varrukast, kui ta käe tõstis ja meie poole osutas.
„Kao eemale, igavene maniakk!“ karjus Emma leegi süütamiseks käsi plaksutades. Ning kuigi tema leegil polnud paadimehe kapuutsialuse pimeduse üle mingit jõudu – kahtlustasin, et isegi päikesel poleks nii suurt jõudu – näitas see meile, et asi, mida paadimees oma väljasirutatud käes hoidis, polnud ei nuga ega mingi muu relv. Ta hoidis oma pöidla ja pika kahvatu nimetissõrme vahel paberitükki.
Ta pakkus seda mulle, kummardudes nii madalale, et ma selleni küündisin.
„Palun,“ ütles ta rahulikult. „Loe seda.“
Ma kõhklesin: „Mis see on?“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.