Emma pigistas mu kätt. „Noh, pole midagi paremat kergest survestamisest, et aidata sul uut oskust lihvida.“
Ma proovisin naeratada, kuid ei suutnud. Mu süda valutas, kui mõtlesin, millist hävingut ma võin korda saata. See asi, mida ma suudan, tundus nagu laetud relv, mida ma kasutada ei osanud. Pagan, ma ei teadnud isegi seda, kumba otsa endast eemale suunata. Parem on see kõrvale panna, enne kui ta mul käes plahvatab.
Me kuulsime vaguni teisest otsast müra ning nägime, kuidas uks avanes. See polnud ketis ning meie vagunisse koperdasid nahka riietunud teismelised – poiss ja tüdruk, kes naerdes üksteisega sigaretti jagasid.
„Me satume jamadesse!“ ütles tüdruk poisi kaela suudeldes.
Poiss lükkas edeva juuksetuka silme eest: „Ma võiks seda kogu aeg teha, kallis“, siis nägi ta meid ning tardus, kulmud küsivalt üleval. Uks, mille kaudu nad tulid, langes mürtsatusega kinni.
„Hei,“ ütlesin ma hooletult, nagu me polekski koos sureva mehega ning verisena põrandal kükitanud. „Mis värk on?“
Ära mine närvi. Ära reeda meid.
Poiss kortsutas kulmu. „Kas te olete …?“
„Kostüümis,“ vastasin ma. „Läksime kunstverega veidi hoogu.“
„Ahah,“ ütles poiss, ilmselgelt mind mitte uskudes.
Tüdruk põrnitses kokkuvolditavat meest. „Kas ta on …?“
„Purjus,“ ütles Emma. „Täis nagu tinavile. Sellepärast ajas kogu meie kunstvere põrandale laiali. Ja endale kaela.“
„Ja meile,“ ütles Addison. Teismelise pilgud pöördusid järsult koera poole ning nende silmad muutusid järjest suuremaks.
„Igavene jobu,“ pomises Emma. „Ole vait.“
Poiss osutas väriseva käega koerale. „Kas ta just …?“
Addison oli öelnud vaid kaks sõna. Me oleks võinud selle panna kaja arvele vagunis, või seletada mingil muul moel, kuid Addison oli lolli mängimiseks liiga uhke.
„Muidugi mitte,“ ütles ta nina püsti ajades. „Koerad ei oska rääkida. Mitte ühtegi inimkeelt peale ühe märkimisväärse erandi – luksemburgi keele – mida mõistavad ainult pankurid ja luksemburglased ning millega pole seetõttu midagi peale hakata. Ei, te sõite midagi, mis oli pahaks läinud ning näete nüüd halba und, muud midagi. Kui teil midagi selle vastu pole, siis on mu sõpradel teie riideid vaja. Palun riietuge kohe lahti.“
Kahvatu ja värisevana hakkas poiss oma nahktagi seljast võtma, kuid ta jõudis ainult ühe käe varrukast välja tõmmata enne, kui ta põlved järgi andsid ning ta minestunult põrandale vajus. Ning siis hakkas tüdruk kriiskama ega lõpetanud.
Hetk hiljem hakkas tont, tühjades silmades mõrvarlik pilk, ketiga suletud uksele prõmmima,.
„Nii palju siis minema hiilimisest,“ ütlesin ma.
Addison pöördus teda vaatama. „Kindlasti tont,“ nentis ta elutarga peanoogutusega.
„Küll on tore, et me selle mõistatuse lahendasime,“ ütles Emma.
Rong jõnksatas ning pidurid krigisesid. Saabusime peatusesse. Ma tõmbasin Emma jalule ning valmistusin jooksma.
„Aga Sergei?“ ütles Emma, pöördudes järsult lamaja poole.
Ikka veel paraneva Emmaga on niigi raske paari tondi eest ära joosta, kokkuvolditav mees süles oleks see täiesti võimatu.
„Me peame ta maha jätma,“ ütlesin ma. „Ta leitakse ning viiakse arsti juurde. See on tema parim võimalus – ning meie oma.“
Üllataval kombel oli Emma sellega nõus. „Ma arvan, et ta tahaks seda.“ Ta läks nobedalt Sergei juurde. „Anna andeks, kuid me ei saa sind kaasa võtta. Aga ma olen kindel, et me kohtume veel.“
„Järgmises maailmas,“ kraaksus Sergei silmi veidi avades. „Abatonis.“
Nende salapäraste sõnade saatel ning tüdruku kriisked kõrvus kaikumas, jäi rong seisma ning uksed avanesid.
Me polnud nutikad. Me polnud nõtked. Hetkel, kui rongiuksed avanesid, jooksime lihtsalt nii kiiresti, kui jalad võtsid.
Tont hüppas meie vagunisse siis, kui me olime juba kriiskavast tüdrukust ja minestanud poisist mööda platvormile sööstnud, kus pidime trügima läbi inimsumma, kes nagu kudev kalaparv rongile valgus. See peatus oli erinevalt kõigist teistest puupüsti täis.
„Sinna!“ hüüdsin ma Emmat kauguses kumava VÄLJAPÄÄSU sildi poole tirides. Ma lootsin, et Addison on kuskil me jalge ligidal, kuid me ümber oli nii palju inimesi, et nägin vaevu põrandat. Õnneks oli Emma jõud taastumas – adrenaliinilaeng lõi välja – sest ilmselt ma poleks kauem suutnud teda toetada ja samas läbi inimsumma trügida.
Umbes kuus meetrit ja viiskümmend inimest eraldas meid vagunist, kui tont sealt välja sööstis, inimesi eemale tõukas ning karjus: „Mina olen korrakaitsja!“ ja „Tee pealt eest!“ ja „Peatage need lapsed!“. Jaama kõmisevas kajas teda kas ei kuuldud või ei pööratud talle tähelepanu. Ma vaatasin tagasi ja nägin teda meile järele jõudmas, kui Emma hakkas vastutulevatele inimestele jalga ette panema, sirutades kord parema, kord vasaku jala kõrvale. Inimesed karjusid ja kukkusid me selja taga üksteisele otsa ning kui ma tagasi vaatasin, nägin, kuidas tont rabeledes üle inimeste ronis, saades vastutasuks hoope vihmavarjude ning kohvritega. Siis jäi ta õhetava ning nördinuna seisma, et kabuurist relva haarata. Vahemaa meie ning inimeste vahel oli nüüd juba liiga pikaks veninud, ning kuigi ma olin kindel, et ta on rahvasumma sekka tulistamiseks piisavalt südametu, polnud ta selleks piisavalt rumal. Tulistamisele järgnev paanika teeks meie tabamise veel raskemaks.
Kui ma kolmandat korda tagasi vaatasin, oli ta juba nii kaugel rahvasumma sees, et ma vaevu nägin teda. Äkki teda nii väga ei huvitanudki meie kätte saamine. Me polnud lõppude lõpuks eriti suur oht ega ka mitte meeletut tasu väärt. Äkki oli koeral õigus – võrreldes ymbryniga polnud me vaeva väärt.
Poolel teel väljapääsudeni oli rahvasumm nii palju hõredam, et saime vabalt joosta. Olime vaevalt mõne sammu teinud, kui Emma mind varrukast haarates peatas. „Addison!“ hüüdis ta järsult ringi vaadates. „Kus Addison on?“
Hetk hiljem lippas Addison kõige tihedamast rahvasummast välja, pikk valge riidetükk needitud kaelarihma küljes tema järel lohisemas. „Te ootasite mind!“ ütles ta. „Ma jäin ühe daami sukkadesse kinni …“
Pead pöördusid tema hääle peale.
„Tulge, me ei saa enam peatuda!“ ütlesin ma.
Emma katkus suka Addisoni kaelarihma küljest lahti ning me jooksime edasi. Meie ees olid eskalaator ja lift. Eskalaator töötas, kuid seal oli palju rahvast, seega juhtisin kaaslased lifti poole. Me jooksime mööda pealaest jalatallani siniseks värvitud naisest, ning ma pidin pead pöörama ja teda jõllitama, samas, kui jalad mind edasi kandsid. Ta juuksed olid siniseks värvitud, ta nägu oli siniseks meigitud ning ta kandis liibuvat kombinesooni – samuti sinist.
Ta oli just silmapiirilt kadunud, kui nägin kedagi veel veidramat – meest, kelle pea oli püstloodis kaheks osaks jaotatud, üks pool kiilakas ja söestunud, teine rikkumatu, juuksed geeliga elegantsesse lainesse seatud. Kui Emma teda ka näinud oli, ei pööranud ta end, et meest vaadata. Võib-olla oli ta nii harjunud kohtama päris ebatavalisi, et ebatavalise välimusega tavainimesed jäid talle märkamatuks. Aga mis siis, kui nad pole tavalised? mõtlesin ma. Mis siis, kui nad on ebatavalised ja me oleme tänapäeva asemel mingisse uude silmusesse sattunud? Mis siis, kui …
Siis nägin ma, kuidas kaks helendava mõõgaga poissi müügiautomaatide juures võitlesid, iga mõõgahoop kajas heleda plastikulaksuga ning tõi mu tagasi reaalsusesse. Need kummalise välimusega inimesed polnud ebatavalised. Nad olid nohikud. Me olime vägagi tänapäevas.
Kuue meetri kaugusel avanesid liftiuksed. Me lisasime