„Tule juba,“ sisistasin mina.
„Nad on kiirabist ja see mees vajab abi,“ ütles ta liiga valjult ning otsekohe hüppasid taskulampide valgusvihud põrandalt meie poole.
„Püsige paigal!“ hüüdis üks meestest kõmiseva häälega, haarates püstoli järele, kui teine kogu raadiotelefoni kallal kohmitses.
Siis juhtusid kiiresti kaks ootamatut asja. Esimene neist oli see, et samal hetkel, kui ma hakkasin kokkuvolditavat meest rööbastele laskma, et siis Emmaga talle järele hüppata, kõlas tunnelist kõuehäälne vile ning vaatevälja ilmus kiiskav prožektorikiir. Kopitanud tuulepuhang kuulus loomulikult rongile, mis kuidagiviisi, hoolimata plahvatusest, jälle sõidus oli. Teine asi, mis andis endast teada valutorkega kõhus, oli see, et hingetu polnud enam kivistunud, vaid tormas meie suunas. Samal hetkel nägin ka teda läbi udupahvaka meie poole traavimas, mustad huuled avali, keeled õhus pekslemas.
Me olime lõksus. Kui me oleks treppide poole jooksnud, oleks meid tulistatud, meile lõpp peale tehtud. Rööbastele hüpates lömastaks meid rong. Ka rongi peale ei saanud me põgeneda, sest selle peatumiseni läheks vähemalt kümme sekundit, uste avamiseni kaksteist, uste sulgemiseni veel kümme, selleks ajaks oleksime juba kolmel moel surma saanud. Seega tegin midagi, mida ma alati ideedepuudusel teen –lootsin Emmale. Nägin tema näoilmest, et ta mõistis meie olukorra lootusetust, tema tugevalt kokkusurutud hammastest aga seda, et ta otsustas kõigest hoolimata tegutseda. Mäletan vaid seda, et ta vaarus peopesad ülespoole pööratud ettepoole, aga ta ei näinud hingetut ja ma üritasin teda peatada, kuid ei suutnud sõnu lausuda ega tema järele haarata, ilma et oleksin kokkupandava mehe maha pillanud; ja siis ühtäkki oli Addison Emma kõrval ning haukus tondi peale, kui tüdruk tulutult leeki süüdata üritas – säde, säde, ei miskit, nagu otsakorral vedelikuga välgumihkel.
Tont puhkes naerma, tõmbas püstolil kuke tagasi ja sihtis Emmat. Hingetu jooksis minu suunas, tema ulg ja pidurikrigin kõlasid üheaegselt. Sel hetkel teadsin, et lõpp on käes ning ma ei saa selle peatamiseks midagi teha. Siis tundsin, kuidas miski mu sees rahunes ning sellega koos hääbus ka valu, mida hingetute läheduses tundsin. See valu oli olnud otsekui kile vingumine, mille vaibudes avastasin selle tagant teise heli, ümina teadvuse piirilt.
Sõna.
Ma viskusin selle järele. Mässisin mõlemad käed selle ümber. Võtsin hoogu ja hüüdsin selle välja pesapallisöötja väega. Tema, ütlesin ma keeles, mis ei kuulunud mulle. See oli kõigest üks sõna, kuid peitis endas tohutut tähendusrikkust ning hetkel, kui see tärinal mu suust välja pääses, oli tal kohene võim. Hingetu ei jooksnud enam minu suunas. Ta peatus äkitselt, libises veel inertsist edasi, kuid pööras siis end järsult ümber, laksas keele teisele poole platvormi ja rullis selle kolm korda ümber tondi jala. Kaotanud tasakaalu, tont tulistas, kuul põrkas laest tagasi, hingetu tõstis tondi jalgupidi õhku ning viskas siis peksleva ning karjuva tondi õhku.
Mu sõpradel läks hetk aega enne, kui nad juhtunut mõistsid. Samal ajal kui nad rabatult toimunut vahtisid ning teine tont raadiotelefoni karjus, kuulsin ma rongiuksi enda selja taga avanevat.
See oli meie võimalus.
„Tulge!“ hüüdsin ma, ja nad tulidki, Emma koperdades joostes ja Addison tema jalgadesse takerdudes ja mina kiitsakat verest libedat kokkuvolditavat meest läbi kitsaste uste suruda üritades, kuni me kõik korraga üle ukseläve vagunisse kukkusime.
Kuuldus püssilaske, kui tont pimesi hingetu poole tulistas.
Uksed sulgusid pooleldi ning avanesid siis taas. „Palume ukseavas mitte seista,“ kõlas rõõmsameelne salvestus.
„Tema jalad!“ ütles Emma kokkuvolditava mehe pikkade jalgade otsas tilpnevate kingade poole osutades, mille ninad ustest välja ulatusid. Ma üritasin meeleheitlikult ta jalgu vagunisse tõmmata ning nende lõppematuna tunduvate sekundite jooksul, mis uste taassulgumiseni kulusid, tulistas õhus rippuv tont veel kuhu juhtus, kuni hingetu temast tüdines ning ta seina vastu paiskas, kust ta kaltsunukuna põrandale vajus.
Teine tont tuiskas väljapääsu poole. Tema ka, proovisin ma öelda, kuid oli juba liiga hilja. Uksed sulgusid ning rong hakkas ebamugava jõnksatuse saatel sõitma.
Ma vaatasin ringi, tänulik, et meie vagun tühi oli. Mida tavalised inimesed meist arvaks?
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsisin Emmalt. Ta istus sirgelt, hingas raskelt ja vaatas mind pingsalt.
„Tänu sinule,“ vastas ta. „Kas sa tõesti käskisid hingetul seda kõike teha?“
„Vist küll,“ ütlesin ma, ise seda lõpuni mitte uskudes.
„See on vapustav,“ ütles ta vaikselt. Ma ei osanud öelda, kas see hirmutas teda, avaldas talle muljet, või mõlemat.
„Me võlgneme sulle oma elu,“ ütles Addison oma pead armsalt minu käe vastu hõõrudes. „Sa oled väga eriline poiss.“
Kokkuvolditav mees naeris.Kui ma alla vaatasin, nägin teda läbi valumaski naeratamas. „Näe?“ ütles ta. „Ma sulle ütlema. See ime.“ Siis muutus ta ilme tõsiseks. Ta haaras mu käe ja surus mulle pihku väikese ruudukujulise paberi. Foto. „Mu naine, mu laps,“ ütles ta. „Vaenlane võttis nad ammu. Kui teised leiab, siis äkki …“
Ma heitsin pilgu fotole ning sain šoki. See oli rahakotiformaadis portree naisest imikuga, mida Sergei oli silmnähtavalt pikka aega kaasas kandnud, ning kuigi fotol olevad isikud olid täitsa meeldivad, oli foto ise, või siis negatiiv, tõsiselt kahjustatud – võimalik, et see oli kokku puutunud nii suure kuumusega, et foto pind oli pragunenud ja nägudest oli näha vaid fragmendid. Sergei polnud kunagi varem oma perekonda maininud, ta oli rääkinud vaid ebatavaliste armee moodustamisest – silmusest silmusesse hüppamisest, et leida tugevaid rünnakutest ja haarangutest pääsenuid. Ta polnud kunagi öelnud, m i l l e k s seda armeed vaja oli – seda oli vaja perekonna päästmiseks.
„Me leiame ka nemad,“ laususin mina.
Me mõlemad teadsime, et see on ebatõenäoline, kuid ta pidi seda kuulma.
„Tänan,“ ütles ta ning vajus teadvusetult laienevasse vereloiku.
„Tal pole palju aega jäänud,“ ütles Addison keelega üle Sergei näo tõmmates.
„Mul võib olla piisavalt kuumust haava põletamiseks,“ ütles Emma. Nihkudes Sergei poole hakkas ta käsi kokku hõõruma.
Addison nuhkis kokkuvolditava mehe kõhu juurest tema särki. „Siit. Ta on siit vigastatud.“ Emma pani käed mõlemale poole haava, naha särinat kuuldes tõusin nõrkust tundes püsti.
Vaatasin aknast välja. Me olime ikka veel jaamas, tõenäoliselt rööbastel oleva risu pärast liikusime aeglaselt. Ohutulede välgatused püüdsid pimedusest suvalisi detaile. Surnud tondi keha oli pooleldi klaasikildudega kaetud. Käkras telefoniputka – minu läbimurde sündmuskoht. Hingetu – olin šokis, kui teda märkasin – platvormil meist paari vaguni kaugusel otsekui juhuslik jooksja kaasa sörkimas.
Seis. Hoia eemale, prahvatasin ma inglise keeles akna poole. Mu pea polnud selge, seda täitis jälle valu ja humin.
Rong kogus kiirust ja sisenes tunnelisse. Ma surusin näo vastu akent, et tagasi vaatamiseks paremat nurka leida. Vaid pimedus, pimedus, ning ühtäkki, nagu fotoaparaadi välku, nägin ma hetkelise kaadrina hingetut lendamas, jalad platvormilt lahti, keeled vastu viimast vagunit pekslemas.
Ime. Needus. Ma polnud selles veel selgusele jõudnud.
Ma võtsin Sergeil jalgadest, Emma kätest ning