Keskealine mees seisis kostümeeritult ning irvitades lifti tagumises nurgas. Tema särk oli rebenenud, nägu maalitud haavadest jooneline ning ühe käe otsa oli kinnitatud vereplekkidega mootorsaag nagu kapten Hooki konks.
Emma märkas teda ning astus kiire sammu tagasi. „Kes sa oled?“
Ta tundus olevat veidi solvunud. „No kuulge.“
„Kui sa päriselt teada tahad, kus tuli lahti on, siis ära vasta.“ Emma käed hakkasid tõusma, kuid ma peatasin ta.
„Ta pole mitte keegi,“ ütlesin ma.
„Ja mina veel arvasin, et tegin sel aastal ilmselget äratuntava valiku,“ pomises mees. Ta kergitas kulmu ning tõstis oma mootorsaagi veidi ülespoole. „Ma olen Ash. Teate ju küll … „Pimeduse armeest“?“
„Pole sellest kunagi kuulnud,“ ütles Emma. „Kes su ymbryne on?“
„Mis asi?“
„Ta mängib lihtsalt mingit tegelast,“ üritasin ma seletada, kuid Emma ei kuulanud.
„Pole tähtis, kes sa oled,“ ütles ta. „Meil võib armeed vaja minna ning valikut meil ei ole. Kus su ülejäänud mehed on?“
Mees pööritas silmi. „Eriti hea. Te olete jube koomilised. Ilmselgelt on kõik konverentsikeskuses.“
„Ta on kostümeeritud,“ sosistasin ma Emmale. Seejärel ütlesin mehele: „Ta ei vaata eriti filme.“
„Kostümeeritud?“ kortsutas Emma kulmu. „Aga ta on täiskasvanud.“
„Mis siis?“ vastas mees meid pilguga ülalt alla mõõtes. „Ja kes t e i e enda arvates olete? Elavad nohikud? Erakordsete tohlakate liiga?“
„Ebatavalised lapsed,“ ütles Addison, kelle ego ei lubanud tal enam kauem vaikida. „Ja mina olen seitsmenda kutsika seitsmes kutsikas pikast ja hiilgavast sugupuust …“
Mees minestas enne, kui Addison lõpetada jõudis ning lõi oma pea vastu põrandat sellise kolksatusega, mis pani mind õlgu väristama..
„Ära t e e nii,“ ütles Emma, kuid ei suutnud naeratust tagasi hoida.
„Paras talle,“ ütles Addison. „On alles ülbe inimene. Pange nüüd kähku ta rahakott pihta.“
„Kindlasti mitte!“ ütlesin ma. „Me pole vargad.“
Addison turtsatas. „Ma arvan, et meil läheb seda rohkem vaja.“
„Miks ta küll niimoodi riides on?“ küsis Emma.
Lift jäi seisma ning uksed hakkasid avanema.
„Eks sa saad kohe teada,“ vastasin ma.
Liftiuksed avanesid ning nagu võluväel avanes meie ees päevavalgusest tulvil maailm, nii ere, et pidime käed kaitseks silme ette panema. Kui me saginat täis kõnniteele astusime, hingasin ma sisse teretulnud sõõmu värsket õhku. Kõikjal olid kostüümides inimesed – liibuvates riietes superkangelased, jalgu lohistavad zombid paksu grimmikihi all, sõjakirveid kandvad animeplikad, silmade ümber mustad rõngad nagu pesukarudel. Nad kogunesid veidratesse gruppidesse ning valgusid liiklusele suletud tänavale, suundudes ööliblikate kombel suure halli hoone poole, mille peal loosung kuulutas „Koomiksifestival täna!“
Emma pöördus tagasi lifti poole. „Mis siin lahti on?“
Addison piidles üle prillide roheliste juustega Jokkerit, kes oma grimmile viimast lihvi andis. „Riietuse järgi otsustades tundub, et peetakse mingit usupüha.“
„Umbes nii jah,“ ütlesin ma Emmat tagasi kõnniteele talutades, „aga ärge kartke, need on kõigest kostümeeritud tavalised ja meie näeme nende jaoks ka sellised välja. Me peame ainult tondi pärast muret tundma.“ Hingetut ma igaks juhuks ei maininud lootuses, et olime ta lifti haihtudes segadusse ajanud. „Peaksime otsima peidukoha, kuni ta läinud on ja siis tagasi metroosse hiilima …“
„Seda pole vaja,“ ütles Addison ning sörkis ninaga tõmmates rahvast täis tänavale.
„Hei!“ hüüdis Emma talle järele. „Kuhu sa lähed?“
Kuid Addison tuli juba tagasi.
„Hurraa, meil on õnne!“ ütles ta oma jässakat saba liputades. „Mu nina ütleb mulle, et meie sõbrad toodi mööda seda eskalaatorit metroost välja. Tulime siiski õiget teed pidi!“
„Olgu linnud tänatud!“ ütles Emma.
„Arvad, et suudad nende jälje üles võtta?“ küsisin ma.
„Kas ma a r v a n? Mind ei kutsuta ilmaasjata Hämmastavaks Addisoniks! Pole olemas aroomi, hõngu, ebatavalise parfüümi, mida minu nina saja meetri pealt ei suudaks …“
Addisoni oli lihtne tema enda vägevuse teemaga õigelt teelt kõrvale juhtida isegi siis, kui käsil olid pakilisemad asjad ning tema uhkel kõmiseval häälel oli kalduvus kaugele kosta.
„Olgu, saime aru,“ ütlesin ma, kuid Addison jätkas, visalt jälge ajades.
„… ma leian hingetute kuhjast ebatavalise, linnumajast ymbryni …“
Me jooksime talle kostümeeritud rahvamassi järele, karkudel kääbuse jalge vahelt, ümber zombiprintsesside grupi ning oleksime peaaegu pikali jooksnud Pikachu ja Edward Käärkäe, kes tänaval valssi tantsisid. Muidugi toodi meie sõbrad siitkaudu, mõtlesin ma. See oli täiuslik maskeering mitte ainult meile, kes kogu selles segaduses lausa normaalsed tundusime, vaid ka ebatavalisi lapsi röövivatele tontidele. Isegi, kui keegi neist oleks julgenud appi hüüda, siis kes oleks neid nii tõsiselt võtnud, et sekkuda? Kõikjal meie ümber olid mingeid koomiksitegelasi kujutavad inimesed, kes improviseerisid võitlust, urisesid koletislikes kostüümides, oigasid nagu zombid. Mingid imelikud lapsed, kes karjuvad, et neid röövivad inimesed, kes tahavad nende hinge varastada – see ei paneks kedagi isegi kulmu kergitama.
Addison kõndis maapinda nuusutades ringiratast ning istus siis nõutult maha. Ettevaatlikult – isegi sellises rahvahulgas oleks rääkiv koer šokeeriv – kummardusin ma tema juurde ning küsisin, mis viga.
„Ei, lihtsalt … ee,“ kogeles ta, „tundub, et ma …“
„Kaotasid jälje?“ küsis Emma. „Ma arvasin, et su nina on eksimatu.“
„Kõigest korraks. Aga ma ei mõista, kuidas … Jälg viib üsna selgelt sellesse punkti ja kaob siis.“
„Seo oma kingapaelad kinni,“ ütles Emma äkitselt. „Kohe.“
Ma heitsin pilgu kingadele. „Aga need pole …“
Ta haaras mu randmest ning rebis mu alla. „Seo. Paelad. Kinni,“ kordas ta ning maigutas siis: „Tont!“
Me põlvitasime hõreda rahvamassi keskel. Siis kuulsime äkitselt raadiosaatja sahinat ning kähisevat häält: „Kood ١٤١! Kõik meeskonnaliikmed viivitamatult Aakrisse!“
Tont oli lähedal. Me kuulsime, kuidas ta rämedahäälse kummalise aktsendiga vastas: „Siin M. Ma otsin põgenikke. Palun luba tegevust jätkata. Kõik.“
Vahetasin Emmaga pingelise pilgu.
„Tagasi lükatud, M. Koristajad traalivad hiljem ala läbi. Kõik.“
„Tundub, et poisil on koristajate üle mingi võim. Traalimine võib kasutu olla.“
Koristajad. Tõenäoliselt rääkis ta tontidest. Ja täiesti kindlasti rääkis ta minust.
„Tagasi lükatud!“ ütles krabisev hääl. „Tule viivitamatult tagasi või veedad öö augus, kõik!“
Tont pomises raadiotelefoni vastuseks: „Arusaadav,“ ning kõmpis minema.
„Me peame talle järele minema,“ ütles Emma. „Ta võib meid teisteni juhatada!“
„Ja otse lõvikoopasse,“ vastas Addison. „Kuid