„Ise sa meid eestlasteks kasvatasid!” läks tädi Anne põlema.
Vanaisa pööritas pahaselt silmi: „No jälle hakkab peale! Jälle hakkab see poola veri välja lööma, ikka peab mammale või Annele viimane sõna jääma! Küla peal räägiti, et siin pidi täna kellegi sünnipäev olema…”
Tädi Anne ei tahtnud alla anda ja ründas uuesti vanaema: „No miks sa siia Eestisse siis elama tulid ja meid eestlasteks sünnitasid, ah? Oleks läind mõnele Poola panile mehele, oleks meil ka kergem elu!”
Vanaema tegi, nagu ei kuulekski.
„Oi, vabandust!” lõi tata endale käega vastu otsaesist ja võttis põuetaskust pakikese – mina teadsin, et selles oli linnast ostetud nahkkaantega märkmik – ja ulatas vanaisale: „Palju õnne, papa! Ole ikka endiselt vitaalne edasi!”
Ta viipas käega minu poole: „Leelo, mida sa pidid vanaisale ütlema?”
Libistasin end vanaema sülest maha ja tegin vanaisa ees niksu: „Palju õnne sünnipäevaks!”
Vanaemale aga soovitasin: „Tead, vanaema, sünnita tädi Anne nüüd hoopis venelaseks, eks? Paras talle!”
Hea laps niiviisi suurele inimesele ei ütle, seda ma teadsin, aga keegi pidi ju vanaema kaitseks välja astuma… Paras tädi Annele, kui ta ühel hommikul ärgates enam eesti keelt ei oska, ja peeglist vaatab talle vastu mutinahkse jakiga vene tädike, juuksed krunni keeratud!
Nüüd oli tädi Anne see, kes kurti teeskles. Ta kergitas pliidil podiseva kastruli kaant ning teatas: „Kartulid ongi lõhki keenud! Saite mis tahtsite oma poliitikajutuga!”
Ja kui tarvis, kauemgi…
Seekord oli vanaisa sünnipäev igavam kui kunagi varem. Noad ja kahvlid klõbisesid uniselt vastu taldrikuid, kellelgi peale vanaisa ei paistnud õiget isu olevat ja keegi ei võtnud ka jutuotsa üles. Onu Mart, kes koos tädi Idaga hilisema bussiga linnast saabus, tuli küll naerunäol tuppa, lauldes: „Ta elagu, elagu, ee-laa-guu!”, aga kui tädid talle meie uudist teatasid, jäi temagi vaikseks, raputas lauas istudes ainult aeg-ajalt pead ja pomises omaette: „No on lugu! No on kuradi lugu!”
„Tõstame siis klaasi hällilapse terviseks!” ütles tata, kummutas viinapitsi põhjani ja kallas pikemalt mõtlemata selle jälle täis.
„Kuule, kuule,” tõstis tädi Anne häält. „Vanasti olid sa, vend, ju täiskarsklane! Mäletad, minu kahekümne viiendal sünnipäeval ei joonud sa mitte tervisenapsugi – hea eestiaegne kirsiliköör oli! Ja nüüd lased järjest kaks pitsi „Moskva erilist” kõrist alla!”
„Aeg on ka selline… Moskva eriline,” muigas tata kibedalt.
„Hammusta liha peale, siis ei tee purju!” õpetas onu Ott, kes seni sõnagi lausumata tädi Liilia kõrval oli istunud.
„Viin on tugevate meeste jook!” kiitis onu Mart.
„Sina, Marjt, ära rjohkem joo!” riidles tädi Ida r-i pudistades ja pööras onu Mardi tühja viinapitsi tagurpidi. „Pärjast ei võeta meid enam bussi peale.”
Onu Mart keeras klaasi jälle õigetpidi ja sirutas tata poole, et see pitsi täita saaks: „Mees teab, mis mees teeb!”
Vanaisa pani noa ja kahvli risti taldrikule ja kuulutas õndsal ilmel: „Aitüma sellele, kes kõhu andis – küll süüa saab kusagilt ikka!”
„Papa, küll sina ikka oled,” lausus tädi Liilia etteheitvalt. „Teistel on suur mure, ja sina ajad ikka oma lorijuttu!”
„Ei tea, kuskohast sa ikka seapraadi saad, kui meie Liiliga linnast turult ei too!” nähvas tädi Anne. „Katsu sa pintsist elada! Praegu on nii paljud vanainimesed poolnäljas, mutikesed käivad meil äris hõbelusikaid ja kristalli pakkumas, et tükki leiba saada, sinul pole halli aimugi, mis liha nüüd turul maksab!”
„Pole liha – sööme kala!” ütles vanaisa. „Pole kala – sööme kartult! Aga kui sul kõhtu poleks, ei siis oleks lugu sealihast ega kanamunadest! Nii et kõiksepealt ikka aitüma taevaisale, kes kõhu andis!”
Vanaisa tõusis püsti ja köhatas hääle puhtaks.
„Vaadake, noored: mina olen elu näind ja võin teile öelda, et norutamisest ei tõuse mingit tulu. Kas Eesti Vabariiki oleks üldse tuld, kui meie mehed oleks Esimese ilmasõja järel ennast näljutand ja silmad peast nutnud, et näe, landesveer tuleb kallale ja punavenelased tahavad meile käppa peale panna? Ega siis polnud ka inimestel kerge, aga nutuga poleks Vabadussõda võidetud! Kas te ei mäleta, kui vaene aeg meil vabariigi alguses oli – mammal polnud teile muud süüa anda kui sousti-kartult, kui koolist tulite, ja soustijahu jaoks jahvatas ta kohviveskiga makarone.”
„Nii head sousti pole ma elu sees söönud, nagu mamma tegi!” kiitis onu Mart.
„Ma mäletan küll, papa, kuidas sa mamma oravanahkse rotonde maha müüsid,” muigas tädi Anne. „Nii ilus maani keep oli…”
„Jah, on nähtud vaeseid aegu, on nähtud rikkaid aegu. Aga vargaid, mõrtsukaid ja kommuniste pole meie suguseltsis olnud, ja päris nälga pole me kunagi näind. Kas te mõtlete, et Stalinil on sellest lugu, kui eesti rahvas murega otsa lõpeb? Dutkit – see on ainult vesi kommunistide veskile! Tuleb süüa, tuleb juua ja rõõmus olla, et hing sees on. Praegu pole veel õige aeg venelasele vastuhakkamiseks, aga kui see aeg kätte jõuab, siis tuleb olla tugev! Sest ega see Ameerika onu seda asja ikka niisama ei jäta!”
Vanaisa ühte silmanurka oli tekkinud pisike pisar. Ta äigas silma käeseljaga kuivaks ja tõstis klaasi: „Vanad eestlased ütlesid: las mees sööb, siis mees on tugev ja las mees joob, siis on ta julge! Tõstame siis klaasi nende terviseks, keda praegu meie hulgas ei ole! Nendel on ka sellest kergem, kui meie siin oleme julged ja tugevad!”
„Braavo, papa!” hüüdis tädi Liilia käsi plaksutades. „Ma ei teadnudki, et sa oled nii kõva kõnemees!”
„Pi-pi-pisikene pits võib ikka olla,
ikka olla, ikka olla,” alustas vanaisa kõrgel häälel laulu. Teisedki muutusid korraga rõõmsamaks ja laulsid kaasa:
„Te-te-teine see võib takka tulla,
takka tulla, takka tulla…”
Ma polnud seda laulu enne kuulnud ning püüdsin hoolega sõnu meelde jätta: huvitav, kas see oli memme meelest heale lapsele sobilik või hoopiski vimkameeste laul? Mõned laulud, mis tata mulle õpetas, olid memme arust sobivad ainult vimkameestele, mitte väikestele lastele.
„Lauludega unustame mured!” ütlesin sõna sekka, kui suured inimesed jälle nugade-kahvlitega kõlistama hakkasid. Memme ütles vahel nii, kui ta mulle uut laulu õpetama hakkas.
Kõik puhkesid naerma, ainult tädi Ida, kes laulmisest lugu ei pidanud, põrnitses mind altkulmu.
„Näed, papa, sulle on mantlipärija kasvamas!” lausus onu Ott naeratades. „Väike oraator!”
„Mis tähendab: pärija?” küsisin sosinal tatalt.
„Pärija on see, kes kellegi asjad omale saab!” selgitas tata.
„Mina ei taha vanaisa mantlit, see on nii suur ja kole!”
Tata kõhistas suutäie naeru ja lohutas siis mind: „Ega jutt käigi mantlist, vanaisal on seda endalgi vaja. „Mantlipärija” öeldakse ülekantud tähenduses, kui lapsed pärivad esivanematelt mingeid omadusi.”
„Ahah,” ei hakanud ma tatat enam tüütama, kuigi ta viimane seletus tegi mulle veelgi enam südamevalu kui vanaisa pika kalasabamustriga palitu pärimine: kas pole kohutav, kui ühel hommikul vaatab mulle peeglist vastu vanaisa suure ninaga nägu! Ja kuhu need tutipaelad siis seotakse, kui juukseid on mul nagu vanaisal ainult kuklas ja kõrva taga?
„Tead,” sosistasin tatale. „Las