Tata hääle tundsin telefonis muidugi kohe ära, kuigi telefonitoru vahepeal ragises ja prigises – võib-olla takerdusid telefonitraadid tuulehoogudega puuraagudesse, võib-olla aga istus mõni vares või harakas hetkeks traadile jalgu puhkama. Tata hääl oli aga sellegipoolest oma ja armas ning justkui nooruslikum kui päriselt rääkides. Mulle tuli kange koduigatsus kallale ja nutt tükkis kurku, kui ta reipalt hüüdis: „Ära muretse, tüdu, tulen sulle varsti järele! Asi on selles, et ma pole ikka veel memmega kokku saanud: tuli välja, et ta läks algul Keilasse, aga nüüd on juba Tallinnas…”
„Kas Liili või Anne juures?”
„Mm… ei kummagi juures, päris võõraste inimeste juures. Nii et kojutulekuga läheb tal veel natuke aega.”
„Ahah.”
Suurtel inimestel on palju sõnu aja mõõtmiseks: minut, tund, päev, nädal, kuu… Peale selle on leiutatud veel sellised sõnad, nagu hetk, moment ja silmapilk. Nende sõnade tähendus on väga muutlik: üks silmapilk võib tähendada seda, et sinu juurde tullakse hiiglama aja pärast – kui sul on juba pissu püksis või kingapaelad lootusetult sassi aetud. „Natuke aega” võib teinekord olla tõepoolest ainult üks silmapilk – kui öeldakse, et ole siis pealegi veel natuke aega liivakastis, siis lõpeb see ajanatuke kindla peale enne, kui oled korraliku koopa valmis saanud. Aga kui oled just tataga kokku leppinud, et lähete Soome kelguga sõitma ja hetk hiljem astuvad natukeseks ajaks sisse mõned ta sõbrad, siis võid kindel olla, et „natuke aega” kestab hilise õhtutunnini ja sina pead ootama – nagu ridirai-laulus – viimse tunnini. Ja kui tarvis, kauemgi…
„Kas hästi natukese aja pärast?” uurisin tatalt. „Mitu korda ma pean vahepeal magama minema?”
Tata naeris: „No võib-olla ainult üks kord, võib-olla ka kaks… Kui ma homme ei saa tulla, siis tulen ülehomme sulle järele. Vaata, ma pean vist homme minema tädi Ljudmilaga linna õpetajate palku tooma, ta üksi kardab.”
„Mina ka kardan!”
„Sinul pole midagi karta, vanaema ja vanaisa hoolitsevad sinu eest!”
„Vanaisa lubas mulle peksa anda! Ja vanaemal on jalgade pead te-aa-ad kui koledad veresooned!”
„No siis pead sina tema eest hoolitsema!” õpetas tata. „Ole hea laps ja anna nüüd telefon vanaisale, eks! Kalli-kalli!”
„Pai! Kalli! Musi! Palun tule mulle ruttu-ruttu järele, eks!”
Vanaisale toru üle andes ei julgenud ma talle hästi silma vaadata: ega see ikka ilus olnud, et ma tatale tema peale kaebasin, sest peksust polnud pärast krakovjaki-ööd enam juttugi olnud.
Aga vanaisa polnud vist mu sõnu tähele pannud: ta ajas telefonitoru võttes selja sirgu ja hüüdis tähtsa ja kumeda häälega: „Robert Tungal kuuleb!”
Memmele-tatale tegi alatihti nalja see, et kui vanaisa saatis uusaasta- või sünnipäevakaarte, siis võisid ta soovid olla üsnagi lõbusa sisuga, kuid allkiri jäi alati tõsiseks ja ülikorralikuks. Minu viimasel sünnipäevakaardil oli kaks naljakat lapilist koera – üks haigutav ja teine aevastav – , ja vanaisa oli kaardi taha kirjutanud „Koeral ikka koera õnn! Loodan, et ka sinul on! Armast lapselast õnnitlevad vanaema ja vanaisa R. Tungal.”
Ka telefoniga kõnelemist võttis vanaisa täie tõsidusega. Kuid nähtavasti oskas tata talle midagi lõdvestavat öelda, sest, veidike aega kuulanud, tõmbus vanaisa jälle kühmu, vaatas kantseleis ringi ja istus siis kirjutuslaua toolile.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.