„Nagu puder ja kapsad,” kordasin tata ütlust. See kõlas hästi!
„Ma tahaks natuke putru ja kapsaid! Kõht on tühi!”
Tatalegi meenus, et temagi polnud hommikust peale midagi suu sisse saanud. Ta tõi külmast toast piimakannu ja lõikas leiva küljest mitu suurt kääru ning määris neile pliidilt kastrulist võetud siirupit peale.
„Mul pole halli aimugi, mis memmel selle vahtrasiirupiga oli plaanis teha, küll ta homme ise vaatab!” lausus ta justkui vabandades. „Aga natuke matti võime selle raske päeva peale siit küll võtta. Putru ja kapsaid meil ju tegelikult pole…”
Meie tataga oleme mõlemad kangesti maiad, aga suhkruga on praegu kehvad lood, seepärast memme vahtrasiirupit keedabki. Vahtramahla saamisega oli tükk tegemist: kõigepealt puurisime meie tataga mitme suure vahtrapuu sisse augud ja tata vestis puupulkadest tilad, mille tagusime haamriga aukude sisse. Tiladesse lõikas tata noaga sügavad sooned ja neid mööda nõrgus vahtramahl kilumannergutesse, mille me puutilade külge riputasime. Iga õhtupoolikul, kui tata koolist koju jõudis, käisime kõik puualused läbi ja kallasime mannergud suurde ämbrisse tühjaks. Vahtramahlal on mõnus maitse – natuke lumemaigu moodi, ainult et magusam. Ja kui memme seda mitu tundi pliidil keedab, siis lõhnab kogu köök hästi mõnusasti – nagu oleks seal lumehang ära sulanud ja sinililled kasvama hakanud. See tuleb sellest, et vesi aurab ära ja suhkrusiirup jääb kastrulisse. Seda jääb kastrulipõhja nii vähe, et ei taha mitte uskudagi, et algul oli suur nõu äärenisti mahla täis! Aga see vähene siirup on magus ja veniv nagu mesi, ainult et üksjagu heledam.
„Kas tahad ühekäeleivakääru või kahe käe oma?” küsis tata kavalat nägu tehes. „Tead seda vana lugu, kuidas peremees küsis sulaselt, kumba ta tahab – ühe- või kahekäekääru? Sulane kohe ahnesti vastu, et muidugi kahekäekääru – see ju kindlasti kaks korda suurem! Aga võta näpust: peremees lõikas talle siis nii õõ-õõhukese leivaviilu, et see paistis peaaegu et läbi. „Säh – see on sihukene leivakäär, mida peab kahe käega hoidma, muidu läheb pooleks!” ütles peremees ja lõikas endale hää-ästi paksu leivaviilu. „See siin on ühekäekäär – seisab ka ühe käega hoides koos!””
Mul oli sulasest natuke kahju, aga naersin paar kõh-kõhhi koos tataga – tema lõigatud leivakäärud olid kõik prisked, ühekäe omad, ja siirupist jäi suhu magus maik.
Tataga oli palju lihtsam hea laps olla kui memmega: memmelt oleksin juba kindla peale köögilaua vakstule pillatud siirupitilkade pärast tõrelda saanud, tata aga ei pannud tähele ei siirupitilku ega piimapiisku, mis juues mu kampsuni rinnaesisele kukkusid, vaid lausus: „Selle jutu rääkis mulle minu vanaema. Temal oli hästi palju igasuguseid lugusid!”
„Räägi veel mõni oma vanaema jutt!” nurusin mina, kuid tata vaatas hoopiski seinakella ja ehmus: „Oi, sa peaksid ammu juba voodis olema! Mis memme ütleb, kui saab teada, et me sinuga poole ööni vanapõlvejutte räägime!”
See on suurte inimeste puhul täitsa tavaline asi: just siis, kui asi näikse huvitavaks minevat, otsustavad nemad su magama saata! Selles suhtes jäi tata niisama kindlaks nagu memmegi, pomises ainult mu nurumise peale: „Ei aita naiste nutt ega laste kisa – raha saab maha joodud!”
Ja kui mina ehmusin: „Kas sa siis hakkad raha maha jooma, kui ma magama lähen?”, siis tata ainult naeris: „See oli ka minu vanaema ütlemine! Tema oli Rannamõisa kõrtsmiku tütar, lapsest peale külarahva ütlemisi pealt kuulanud!”
Püüdsin kavalasti tata mõtteid ta vanaema peale juhtida, et voodisseminekut edasi lükata, aga tema jäi kindlaks: „Käed ja nägu puhtaks ja öösärk selga! Kas sa ei mäleta, et memme käskis sul hea laps olla?”
Nojah, mis seal rääkida…
Mulle öösärki selga aidates lausus tata: „Kui sa hea laps oled, siis läheme homme Jõgisoole vanaisa sünnipäevale!”
„Aga…”
„Ei mingit aga!” tõstis tata mu voodisse. „Kohe tekk peale, pea padjale ja magama!”
„Aga kas hea laps peab siis viltidega magama?” küsisin hästi kiiresti, et tata ei jõuaks mind katkestada.
„Oh sa poiss!” kohkus tata mu jalgu vaadates. „Vildid jalas – ja kalossid ka otsas! Oh sa poiss!”
Ta võttis mu vildid ja viis ahju juurde: „Hommikul hea soe võtta!”
Ja head-ööd-musi andes lausus tata veidi häbelikult: „Kuule, ole hea laps ja ära memmele seda viltide asja räägi, eks?”
Noogutasin suuremeelselt. Tataga oli tõesti palju kergem hea laps olla kui memmega!
Heinamaa laes
Hommikuti on kangesti mõnus lakke vaadata – seal on alati midagi teistmoodi kui enne. Meie jahedatel tubadel on imeilusad laed: beeži-, pruuni- ja kollasekirjud. Aga mitte niiviisi kirjud, et seal oleksid triibud, täpid või mingi muu muster, vaid igal laetahvlil on erinev pilt. Otse minu voodi kohal on selline suur nelinurk, mis on kokku pandud mitmest kolmnurksest tükist, ja kõige lähemast kolmnurgast vaatab mulle kohevate kollaste pilvede vahelt vastu laia vanaaegse kübaraga tüdruku nägu – vahel on see naeratav, vahel tõsine. Ja vahel pole teda üldse näha – on ainult kaared ja kriipsud. Riidekapi kohal on udune heinamaa ja mõned pisikeste peadega pikad inimesed. Udu on seal nii kõrge, et ulatub mõnele inimesele rinnuni, mõnele vööni. Memme-tata voodi kohal on enam-vähem sama pilt, ainult et seal ei seisa need inimesed udus, vaid hoopis jões – nende kehade ümber on veeringid ja näod on neil palju selgemad. Kui jões seisjate nägusid pikemalt uurida, siis saab aru, et tegemist on neegritega. Üks neist võib olla tata sõjasõber John.
Kui sellest ükskord tatale rääkisin, hakkas ta algul naerma, kuid siis ütles: „No mine võta kinni! Need laetahvlid on tehtud pähklivineerist – ja võib-olla on nad toodud Ameerikast ja võib-olla jalutas John tihti nende pähklipuude all, millest vineer tehti.”
Tatat huvitas väga, mis laeinimestega toimub. Memmel polnud hommikuti kunagi aega mind ära kuulata, aga õhtuti polnud mul tahtmist lagedest rääkida: siis oli mul ikka natuke kõhe tunne, sest ei võinud ju teada, kas mustad mehed kavatsevad unenägudesse tulla või ei. Ja pealegi ilmus õhtuhämaruses kapitagusesse nurka sarvedega vanapagana pilt. Kui päike tuppa paistis, siis olid selles vineeritahvlis ainult oksakohad – lihtsalt selline süümuster, nagu tata ütles, aga kohe, kui õhtul laelamp põlema plõksas, oli sarvik jälle kohal. See veel puudus, et oleksin temast enne magama jäämist juttu teinud – siis oleks vanapagan kindla peale mustade meestega mesti löönud ja meile kõigile kallale tulnud! Jookse mis sa jooksed või lenda mis sa lendad – unenäo-pahad jõuavad igal pool sulle järele. Ja pärast on sul ärgates jälle püksid märjad, fui, kui häbi!
Sel hommikul oli laia äärega kübaraga tüdruku nägu päris tavaline – ei kurb ega rõõmus, vaid üsna omaette unistav. Sarvik oli kapi kohalt kadunud ja päike paistis otse mu voodisse. Ahjust kostis puuhalgude praksumist ja tule vuhinat – ööaeg oma hirmsate unenägudega oli läinud kus seda ja teist. Memme-tata voodi oli tühi, kuid üles tegemata.
„Memme, ma olen üleval! Tere hommikust!”
Ei kippu ega kõppu. Akna taga silksus-solksus majaräästas ja ahi vuhises. Täitsa tavaline hommik, ainult memme ei hüüdnud suurest toast või köögist: „Üks moment, kullake!” või „Kohe-kohe!”
„Me-em-me! Ta-ata!”
Ronisin üle pulkade oma voodist välja ja käisin kõigepealt potul ära.
„Memme, palun pepupaberit!”
See polnud küll õige asi!
„Tata, palun potupiletit!”
Ei jäänud muud üle – tuli ise öökapilt paberit võtma minna. Põrand oli jääkülm, aga ühelt mägranahalt teisele hüpates pääses öökapini nii, et varbad põrandalaudu üldse ei puudutanud. Potil