„Millest teil siis seekord tüli tekkis?” uuris tata.
Tädid vaikisid hetke, ja siis hakkas tädi Liilia naerma – ikka omal naljakal viisil, nagu oleks herneid plekkpurki visatud.
„Täitsa tühjast asjast! Suitsukaladest, mis ammu ära söödud ja seeditud!”
„Misasja sa seletad: kõik algas sellest, et papa kinkis vanaema ainukese panni ühele vene lipakale!” põrutas tädi Anne.
„Tule taevas appi!” hüüdis vanaisa. „Esiteks polnud see ainuke pann siin majas, teiseks pole see noor lesknaine venelane, vaid ingerlane – Hilma on ta nimi. Ei maksa kohe inimesest pahasti mõelda, kui sa midagi ei tea!”
„Aga panni tood kohe tagasi!” otsustas tädi Anne, ning vanaema ja tädi Liilia noogutasid kaasa. „Kui sa ise ei too, siis lähen mina ja ütlen sellele ahnele moorile, mida ma temast arvan!”
Vanaisa läks näost punaseks ja ütles, et seda häbi ta endale ei tee, ennem surm siin või Siberis!
Lõpuks otsustati, et panni järele saadetakse hoopis tädi Liilia ja tata – võõras naine pidi nimelt rääkima soome keelt, ja tata seda ju oskas, kui ta omal ajal päris Paavo Nurmigagi juttu oli puhunud!
„Ära muretse, papa – veli oskab inimestega asju ajada!” lohutas tädi Liilia vanaisa. „Aga panni me tagasi toome, maksku mis maksab!”
„Kas panniga või pannil!” naeris tata ja pilgutas mulle silma.
Teised jõid kohvi, mina moosivett – seda kulus nii palju, et pidime vahepeal kaks korda vanaemaga õues kempsus käima. Ilma tatata oli laua ääres nii igav, et mul oli isegi hea meel, kui pissuhäda jälle peale tuli – oli vähemasti põhjust toast välja minna. Nurga taha kempsumajja pöörates kiikasin tee poole: äkki juba tata ja tädi Liilia paistavad võsa tagant?
Lõpuks jõudsid nad tagasi, kuid panni kaasa ei toonud. Tädil olid silmaääred punased, nagu oleks ta vahepeal nutnud ja tatagi ei kippunud kohe juttu alustama.
„Ei andnud panni tagasi, jah? Seda ma arvasin!” hüüdis tädi Anne parastavalt. „Litsakad naised on kõik sihukesed – mis hammaste taga, see oma! Tulevad siia Eestisse laiutama: vsjo majoo, vsjo majoo! (kõik minu, vn k) Poesabas trügivad teised ka vahele ja õigust jääb ülegi: ja tut stojaala! (ma seisin siin, vn k)”
„Ära sina hakka jälle oma jamaga peale,” ütles tädi Liilia tusaselt. „See on korralik naine, Karjalast suurivaevu siia pääsenud. Köök teisel hiilgas puhtusest: mõtle, ta küüris parajasti seda mamma koogipanni – liivaga, sest seepi ei raatsind raisata. Lapsed olid ka piinlikult puhtad, lapitud riietega, jah, aga puhtad – üks on tüdruk, aga täihirmuga oli tal nagu poisilgi juuksed nulliga maha aetud. Nende isa oli koduõue peal laste silma all maha lastud – oli venelastele vastu hakand, kui nad oma talust minema aeti…”
„Sortavala lähedalt – ma olen seal käinud, ilus koht, Laadoga järve ääres!” ütles tata. „Eks need ingerlased ja soomlased saadeti sealt enamasti Siberisse, kui venelane sisse läks, aga mõned jõudsid Eestisse ka. Meil kooliski käib mitu soomlast.”
„See Hilma olla saand Viisnurga kolhoosi lüpsjaks, aga palka pole veel makstud… No see mõni kopikas, mis nad normipäevade eest annavad, küll hinge sees ei hoia,” arvas tädi Liilia.
„Oh issand, mis sel Stalinil küll arus on? Äkki polegi päris inimene, hoopis saatan?” lausus vanaema.
„Kas panni lubas ikka kinni maksta?” uuris tädi Ida.
Keegi ei vastanud. Vanaema porgandipirukas oli kõigi suud kinni pannud.
Siis ütles tädi Liilia: „Kuule, mamma, sul on seal poepoole peal mitu täitsa viisakat kastrulit – äkki laenaks ühe ingerlasele?”
„Kas te rohkem pirukat ei taha – mul on köögis veel?” küsis vanaema tädi Liiliale pilku heitmata.
„Mamma?” lausus tädi Liilia küsivalt.
„Mis mamma ja mamma – ise oled täisinimene ja tead, mis teed! Ära ainult seda paksu põhjaga potti vii – see on mul moosikeetmiseks,” ütles vanaema. „Ja pese kastrul enne puhtaks, muidu kriibib teine liivaga kõik küljed ära.”
Kõige toredam oli see, et mul lubati nüüd tädi Liiliaga kaasa minna – anti veel suur tükk pirukatki paberis kaasa, et tühja käega ei peaks külla minema.
Lohutaja Kati
Oleksin kangesti tahtnud näha, kuidas ingerlane Hilma liivaga koogipanni küürib: minu elukogemused on näidanud, et liiv ei tee midagi puhtaks, vaid otse vastupidi – kui ma suvel liivakastist tulin, siis pani memme ohates pesuvanni nii mu püksid kui ka sukad ja enne ei tohtinud sussegi jalga panna, kui varbavahedest oli liiv seebise svammiga välja pestud.
Aga kahjuks oli ingerlasel pann juba pestud ning liiv kuskile ära peidetud. Naine ise oli kodust ära läinud – tädi Liilia arvas, et küllap kolhoosi lauta õhtusele lüpsile. Pliidiga toas oli hästi vähe asju – roheliseruudulise vakstuga laud, kaks raudotstega voodit, paar tooli ja pikk pink – ning kogu see mööbel oli asetatud seina äärde. Keskpõrand oli tühjaks tehtud, nagu oleks seal kavas tantsima hakata!
Lapsed olid üksi kodus – tegid küll ukse haagist lahti nagu hundi ja kitsetallede muinasjutu kitsekesed, aga ei lausunud ühtegi sõna ega vastanud isegi meie teretusele. Mõlemad olid hallisilmsed ja kiilaspäised – pealael kasvamas õige lühike hele juukseokas. Mõlemal olid pikad pruunitriibulised püksid jalas – mine võta kinni, kumb see neist tüdruk võis olla. Minust olid nad igatahes tsipake väiksemad.
Tädi pani kastruli pliidile: „See on teie emale! Äidile, noh!” ja mina ulatasin suuremale lapsele pirukapaki. Tema peitis käed selja taha ja vaatas mulle kohkunud pilguga otsa.
„Võta, võta – see on täitsa hea! Vanaema ise tegi!”
„Ta ei saa vist sinust aru,” ütles tädi Liilia. „Pane pirukas laua peale, eks nad pärast söövad, kui me ära läheme!”
Mul oli hirmus kahju, et polnud tata käest soome keelt õppinud: ainult ühe, kõige veidrama sõna õpetas ta mulle selgeks: polkupyöra! Kas pole naljakas, et see tähendab jalgratast?!
„Lähme nüüd tagasi – teised juba ootavad!” ütles tädi mul käest kinni võttes. „Head aega, lapsed!”
Ütlesin ka head aega – hästi aeglaselt, et ingeri lapsed aru saaksid. Ja ukse pealt hüüdsin veel sõbralikult sulaselges soome keeles: „Polkupyöra! Paavo Nurmi!”
Ingerlased, tuimad loomad, ei paistnud soome keelt mõistvat ega teinud teist nägugi!
Sellal kui me ära käisime, oli suguharu omavahel aru pidades otsustanud, et mina jään ööseks vanaema-vanaisa juurde. Tavaliselt meeldis mulle kangesti võõras kohas magada: näiteks linnas tädi Liilia juures Ülase tänava toapõrandal, ja hämaralt on meeles ka vanaema Mari lauda peal heintes möllamine – kuid neil kordadel magasin ma ikka memme-tata vahel, nüüd aga pidi tata koju minema ja minu Jõgisoole jätma.
„Ainult päevaks-paariks,” ütles ta. „Seniks, kuni memme tagasi tuleb ja kodus jälle kõik korda saab.”
„Ma tahan ko-oo-ju!” tuli mulle nutt peale.
„Kodus pole meil suurt midagi süüa, aga vanaemal on siin palju head-paremat,” meelitas isa. „Ja pealegi – viimane Lihula buss on juba läinud… Mina lähen juhusliku masinaga, aga lapsed krusakastis ei reisi. Homme on mul pikk tööpäev – kuidas sa üksi külmas toas hakkama saaksid?”
„Palun! Pa-alun, võta mind kaasa!” nurusin. „Ma olen kohe kole hea laps, ausõna!”
Haarasin tatal püksipõlvest ega lasknud lahti, kuidas teised ka ei lohutanud ega kamandanud.
„Vaata