„Mm-mm,” jäin mõttesse. „Aga memme ütles, et pissist ja kakast ei ole viisakas söögilauas rääkida!”
„Said nüüd!” hakkas tädi Liilia kõkutades naerma. „See laps pole suu peale kukkunud!”
Tädi Annegi oli oma pahutamise unustanud ning kiitis kaasa: „Tal tulid ülemised hambad enne kui alumised ja sellised pididki sõnakateks kasvama!”
„Peaasi, et ta julgeolekumeeste ees sõnakaks ei läheks!” sõnas tädi Ida tõsiselt. „Siis oleme kõik hommepäev trjellide taga!”
„Võtame parem laulu üles,” arvas vanaisa. „Kahju, et sa, poiss, pilli kaasa ei võtnud – kitarrega oleks ikka teine asi laulda!”
Aga tatale oligi juba uus laul meelde tulnud:
„Lenda, lenda, lepalind,
viimast korda palun sind!
Lenda üle maa ja vee
sinna, kus mu kallike!”
Seda laulu teadsin minagi, ja üürgasin täiel häälel koos suurte inimestega refrääni:
„Ridirai-rai-rai,
ridi-rai-rai-rai…”
Ega see ridirai ju tegelikult vist midagi tähenda, lihtsalt niisama laulusõna, aga tata suguharu laulis seda nii sõjakalt, nagu tahaksid nad kõik lõpuks ometi indiaanlastena sõjaretkele minna.
Vahepeal lauldi tavalisel häälel:
„Kui ta küsib, mis ma teen,
ütle – teda ootma jään!
Ootan viimse tunnini
ja kui tarvis – kauemgi!”
Ning siis algas jälle väga sõjakas ridiraitamine pihta. Imelik küll – tavaliselt ma liiga valju häält ei kannata: kui näiteks inimesed omavahel riidlevad, siis hakkab mul kõht valutama ja nutt tuleb kurku. Aga tata suguharu sõjakisa tekitas hoopis sellise tunde, et kõik on hästi ja aina paremaks läheb: ridirai – me sööme ja joome! Ridirai, meie suguharu on võimas! Ridirai-rai-rai… Ainult et miskipärast hakkas mulle uni kallale tikkuma. Pugesin toolide vahelt vanaema voodisse. Hea julge oli hõbenuppudega voodis lesida, kui suured inimesed palusid ridiraitades lepalinnul üle maa ja vee lennata…
Ingerlase pann
Kui ma silmad lahti tegin, seisid laual juba kohvitassid ja ilus tort, kolm roosi keskpaigas ja laineline kreemijutt ümber ääre looklemas. Õhus oli koorekohvi, tordi- ja pirukalõhna. Viimane oli kõige tugevam ja soojem – seda levitas kuum porgandipirukas, millega vanaema parajasti köögist tuli. Vanaema pirukatele ei suutnud keegi vastu panna: need tulid tal välja eriti pehmed ja mahlased, aga samas polnud nad pooltki nii rasvased nagu lehttaignapirukad, mida tädi Anne linnast kaasa tõi – ta nimetas neid Pärli kohviku eheteks.
„Tulge nüüd kohvi jooma, lapsed!” kutsus vanaema. „Kutsuge poisid ka tuppa – kaua nad seal tossutavad!”
„Kuidas sina, mamma, küll jõuad?” imestas tädi Liilia. „Siis kui me väiksed olime, küpsetasid iga jumala päev kas pirukaid või kooke – iga päev punkt kell viis jõime kõik teed…”
„Praegu joome ka,” hooples vanaisa, sõrmed püksitrakside vahel. „Kord peab majas olema!”
„Minul on kord majas,” lausus vanaema pahaselt. „Aga mis sina teed? Jaotad m i n u asju küla peale laiali!”
„Mis see papa siis jälle tegi?” uuris tädi Anne.
„Mis ta tegi… Minu koogipanni andis ära!” kaebas vanaema. „Mulle ei öelnud mitte sõnakestki – heast peast võttis köögist panni ja viis minema!”
„Ah jäta – sul on ju teine pann veel!” tõrjus vanaisa ta süüdistusi kahe käega eemale, nagu oleksid need kärbsed.
„See on kartuli- ja soustipann,” ei andnud vanaema järele. „Aga see teine, väiksem, oli koogipann – just paraja suurusega pannkookide praadimiseks. Ise tahad iga natukse aja tagant kommorjenviidereid, aga ütle, kuidas ma neid praen, kui panni ei ole?”
Kommerjenviideriteks kutsus vanaema ülepannikooke, mille ta ümbrikuteks kokku voltis – igas ümbrikus oli suur supilusikatäis köömnetega kohupiima. Köömned mulle eriti ei maitsenud, aga siis, kui nende asemel pani vanaema kohupiima sisse suhkrut ja väikese tükikese vaniljekauna – vaat siis oli kommorjenviideritel teine minek!
„Papa, kuidas sa võisid!” hüüatas tädi Liilia.
„See oli hea eestiaegne pann, kussa praegusel ajal enam sellist saad!” kurjustas tädi Anne.
„Mina küll Marjidil niisukesi tempe teha ei laseks!” ässitas tädi Ida takka.
„Ah jätke järele!” lõi vanaisa käega. „Mis te naaksute mu kallal! Mees teab, mis mees teeb! Tõesti – nagu kanakari! Lähen teen parem väljas meestega ühe piibu!”
Vanaisa võttis kirjutuslaua sahtlist hõbedase suitsutoosi – portsigari – , pani oma pika pärandusepalitu selga ja sirmiga mütsi pähe ning läks ust paugutades aeda, kus tata koos onu Mardi ja onu Otiga juba mõnda aega meestejuttu ajas.
„Imelik küll – muidu ei tea papa majapidamise asjadest tuhkagi, aga näe, panni leidis üles!” pahandas tädi Anne. „Kus ta selle siis viis?”
„Koppelmaa tee ääres elab nüüd üks imelik naisterahvas – kaks väikest poissi jookseb maja ümber ringi, lapitud püksid jalas ja kalossid palja varba otsas, aga meest ei paista teisel olema. Mina pole temaga rääkind, aga ütlevad, et vist venelane – teistmoodi on riides küll,” pajatas vanaema. „Te ju teate papat – tema on kange võõrastega tutvust tegema, eriti naisterahvastega.”
„Mine nüüd,” naeris tädi Liilia. „Arvad, et papa kurameerib selle vene naisega? Tema vanuses!”
Vanaema ei vastanud midagi, vaid hakkas pirukat lahti lõikama, endal suu pahaselt pruntis.
„Eks vana hobune tahab ka kaeru,” lausus tädi Anne. „Ja Feliks võtab varsti ka kindlasti uue naise – kudas ta üksi väikest last kasvatab, tüdruklast pealegi! Feliksil on küll lahtised käed, aga praktilist mõtlemist pole tal ollagi!”
Feliks on tata eesnimi, ja tüdruklaps olin ilmselt mina. Et läheb siis nii nagu Tuhkatriinu jutus, jah?
„Mina ei taha kurja võõrasema!” tõstsin protesti. „Ma olen nüüd väga hea laps ja memme tuleb kohe koju tagasi!”
„Muidugi tuleb!” lohutas tädi Liilia. „Sina, Anne, ei saa ka oma suud peetud – platrad välja kõik, mis sülg suhu toob!”
„No ega mina ole mingi ilukõneleja nagu sina!” nähvas tädi Anne vastu. „Mina valetamist ei kannata!”
„Kus nüüd tuli Martin Luterus välja!” hüüdis tädi Liilia. „Siin sa seisad ja teisiti ei või, jah?”
„Jälle hakkab peale!” ohkas vanaema. „Nagu väiksed lapsed, ausõna! Ilmaasjata ma sellest pannist rääkima hakkasin!”
Tädide pahameel pöördus nüüd jälle vanaisa peale.
„Papa on liiga helde südamega!” lausus tädi Liilia. „Mäletad, Anne, kuidas ta külalastele kompvekki jagas, kui veel poodi pidas?”
„Jah, aga meie ei saand midagi!” pahutas tädi Anne. „Kui noorest peast koju käima tulime, siis pidime oma mõdu eest ikka ise maksma!”
„Ükskord andis ta meile küll kamba peale terve kastitäie suitsuräime, kui Feliksile spordisõbrad külla tulid, mäletad?”
„Miks ma ei mäleta, see oli ju ilmaime, et papa kalade eest sentigi ei küsind. Ainult et see polnud räim, vaid tindikala.”
„Ei, räim!”
„Issand jumal, ma mäletan ju selgesti,