Tata raputas ning väänas kinda kuivaks ja vaatas oma taskukella, nii et päikesekild läigatas mulle kellaklaasilt silma.
„Nüüd peame pingutama, Zatopek!” hüüdis ta. „Selg sirgeks ja jalad kõhu alt välja! Kuulsid, Emil Zatopek: selg sirgeks ja lõbus-lahke nägu pähe!”
„Mina ei ole kellegi Zatopek – olen väike laps!”
Isa vaatas mind üllatunult ja kükitas siis maha: „No olgu, Zatopek! Istu kukile – Paavo Nurmi teeb sulle ratsasõitu!”
Nõnda oleks ta pidanud kohe tegema – mis niiviisi viga oli maantee poole kihutada! Istusin mõnusasti isa turjal, vehkisin uljalt käega ja kamandasin: „Nõõ, nõõ! Jookse, Paavo Nurmi! Nõõ, nõõ!”
„Ära mu kõri pitsita!” torises tata. „See kurjavaimu muhv, mis sul kaelas kõlgub, hõõrub niikuinii mulle varsti augu kuklasse! Oh sa poiss – buss juba paistabki käänaku tagant! Hoia kõvasti kahe käega mu palitukraest kinni – nüüd teeme kindla peale maailmarekordi!”
Jõudsime maantee äärde täpselt samal ajal, kui buss susisedes peatus. Uks avanes ja bussist vaatas vastu palju-palju musti ja pruune mantliselgi ning üks roosa nägu.
„Seltsimees, kahjuks ei saa me teid peale võtta,” ütles roosa nägu tusaselt. „Omnibuss on niigi üle koormatud, aga teie olete veel lapsega…” Ise oli ta oma kulmudki ära kitkunud, et paremini bussi mahtuda!
„Kurb lugu küll,” lausus tata, kuid ta hääl polnud üldse mitte kurb, vaid minu meelest isegi ülearu rõõmus ja reibas. „Noored ilusad daamid ei kujuta ette, kui õnnetu on üks üksildane vanaema, kui lapselaps ta sünnipäevale ei jõua …”
„Hm,” kergitas roosa nägu oma helepunaseid suunurki, heitis mulle uuriva pilgu ning hüüdis siis mustade ja pruunide selgade poole: „Seltsimehed reisijad, katsume veel natuke koomale võtta! Tagapool on veel tsipake ruumi!”
„Aga me läheme ju vanaISA sünnipäevale,” sosistasin tata palituvarrukat sikutades. „Miks sa ütlesid, et vanaEMA on õnnetu? Ega ma mingi Punamütsike ole!”
„Ole tasa!” sosistas tata vastu. „Kesse isadest hoolib – emad on alati kõige tähtsamad, nendega arvestatakse rohkem! Ja konduktor on bussis sama mis kapten laevas!”
„Konduktor,” jätsin uue sõna meelde. Memme kutsus sedasorti naisterahvaid piletineiudeks, aga see sõna ei kõlanud pooltki nii peenelt kui konduktor.
„Seltsimehed reisijad!” hüüdis roosa näoga konduktor uuesti. „Tehke palun natuke ruumi, laske lapselapsel vanaema juurde sõita!”
Mustad ja pruunid seljad taganesidki nüüd bussiuksest veidike eemale – just parajasti nii palju, et me kahekesi peale mahtusime. Bussis oli tõepoolest väga kitsas olemine ning õhunatuke, mis pruunide ja mustade mantlite vahele ära mahtus, lõhnas bensiinist ja niisketest riietest. Roosa näoga konduktor istus läikiva raudtoru taga, peas must hõbemärgiga barett ja rinnal imeline mustast lakknahast käekott, mille kohal rippusid valged ja helesinised piletirullid.
„Tuhat tänu, konduktoripreili!” lausus tata ja ulatas neiule raha. „Palun üks pilet Jõgisoole!”
Konduktoripreili rebis osavalt piletirullist ribakese.
„Olge lahke, seltsimees reisija! Seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana?”
Seltsimees laps?
See juba oli midagi: SELTSIMEES LAPS! Ma ei kuulnud, mida tata vastas ega pannud enam üldse tähele, millest nad konduktoriga omavahel rääkisid: kordasin vaikselt oma nina ette: „Seltsimees laps! Seltsimees laps!”
Jah, see tähendas, et minagi olen juba mehe eest väljas! Mitte hea laps ega paha laps, vaid seltsimees laps! Seltsimees laps oli midagi palju enamat kui Leelo või tüdo või laps või isegi Emil Zatopek!
Taipasin kohe: ei mingit sportlaseks, pesunaiseks või õpetajaks hakkamist – ainuke tõeliselt huvitav elukutse on konduktori oma! Mis võiks olla veel ilusam ja põnevam, kui istuda tuubil täis bussis läikiva toru taga, rinnal säravate lukkudega rahakott ja mitu rida piletirulle, ning kutsuda teisi inimesi seltsimeesteks!
Siiski jäi kaks küsimust mu südant vaevama: kõigepealt – kas see oli ikka ilus, et tata konduktorile luiskas? Ja teiseks: kas me oleksime bussi peale saanud, kui tata oleks öelnud ausalt, et läheme hoopis vanaisa sünnipäevale? Järelikult on siis emad ja vanaemad tähtsamad kui isad ja vanaisad? Mm-mm…
Tata suguharu
Mõnedel lastel pole tõesti vanaemadega vedanud – näiteks Punamütsikesel, kelle muinasjuttu on mulle vist kõige rohkem räägitud. Jah, Punamütsikesel oli üsna tobe vanaema: temast polnud ei koogiküpsetajat ega mahlategijat, ja kui ta haigeks jäi, siis ei lasknud ta kutsuda arsti, vaid hoopis oma väikest lapselast! Kõigepealt oleks tulnud ikka esmaabi välja kutsuda, siis poleks väike tüdruk pidanud läbi hundirikka metsa vanaema juurde marssima ja kõik oleks hästi läinud! Peale rumaluse oli see vanaema kohe kindla peale ka kohutavalt kole – ega’s muidu oleks Punamütsike jäänud uskuma, et kuri karvase näoga hunt oli vanaema tanu pähe pannes vanaema ise, ainult et vanaemal olid tema meelest v e e l väiksemad silmad kui hundil. Vanaema, miks sul nii suured silmad on? Huh, hundisilmne vanaema!
Minu vanaemasid poleks küll saanud hundiga ära vahetada! Tõsi küll, vanaema Mari nägu hakkas mul juba meelest ära minema ja kui päris aus olla, siis ma isegi natuke kartsin seda, kui teda meenutati, sest sellest vanaemast rääkides muutusid kõik kas kurvaks või vihaseks. Memme silmad hakkasid vanaema Mari meelde tuletades nukralt läikima ja tatal läksid käed rusikasse: „No see nõukogude võim on üks köga võim, kui kardab üle kaheksakümneseid eidekesi, kes enam hästi ei kuule ega näegi ja kellel on suus üksainus hammas!”
Memme kinnitas seepeale: „Mina olen kindel, et selline riik, mis emasid ei austa, ei saa kaua püsida! Ema polnud elus muud näinud kui tööd ja vaeva – ega olnud ikka kerge neliteist last ilmale tuua! Ja mis ta süda tunda võis, kui viis last juba imikuna ära surid – tollal ju mingit arstiabi polnud… Eluaeg polnud ta oma talust kaugemale saanud kui Tallinna turule või lapsi vaatama – ja siis viiakse vanainimene nagu kurjategija loomavagunis Venemaale!”
Vanaema Marist rääkides meenutati alati, et ta viimased sõnad enne äraviimist olid öeldud mulle: „Sina naerad ja mina nutan! Teab, kas mu silmad sind enam näevadki…” Mina olin siis olnud alla kahe aastane ja kutsunud püssimehi endaga mängima. Seda ma küll ei usu – nii rumal ei saanud ma isegi kaheaastaselt olla, et püssimeestega mängida, aga kuna ma muud ei mäleta kui seda, et mustad mehed viisid vanaema ära ja et nad rääkisid vene keelt, siis ei saa ma selles asjas vastu ka vaielda. Kui vanaema Marist on kord juttu tehtud, siis ei naerda ega räägita rõõmsaid asju enam tundide kaupa, ja see pole üldse tore… Siis paistab, et mustad mehed on kuskil läheduses ja võivad iga hetk jälle tulla.
Õnneks on mul veel teinegi vanaema, keda venelased pole tähele pannud. Jõgisoo vanaema nimi on Minna Katariina ja tal on täitsa hea kõrvakuulmine ja päris mitu hammast suus – teda tasuks neil palju enam karta kui vanaema Mari! Vanaema Minna Katariina küpsetab häid kooke ja pirukaid, õmbleb ilusaid riideid ja oskab krakovjakki tantsida. Tavaliselt on vanaema rõõmsa ja lahke olemisega, ainult vanaisaga armastab ta toriseda. Vanaisa ei võta tema torisemist tõsiselt – lööb käega ja ütleb: „Jäta, Minna! Sina oled eluvõõras inimene! Kust teab kana, mis kotkal kõrgustes mõttes mõlgub!”
Vanaema Minna Katariina on tegelikult rohkem kotka moodi kui vanaisa, sest tema armastab kampsuni asemel suurrätti kanda – neid on tal palju ja enamusel rättidest on narmad alläärtes, nii et käsi liigutades näib, nagu tahaks ta lendu tõusta. Noorest peast oli vanaema hästi ilus ja kandis puhvis soengut ja paelte ning volangidega kleite. Albumipiltide järgi ei tunneks teda üldse äragi! Vanaisal ja vanaemal oli noorpõlves olnud suur armastus. Nad olid kohtunud Venemaa mõisas, kuhu vanaisa läks suurt raha teenima, ja vanaema polevat osanud Eestisse tulles ainsatki sõna eesti