„Nüüd kao mu silmist! Ära sega mind, sest ma arendan tutvust.”
„Mida sa teed?” venitas Bill, imestusest kael õieli ja hakkas samas vastikult irvitama.
Märkasin, kuidas mu kaaslane näost ära vajus. Küllap arvas ta, et käin alati „Kellamehes” üksinda joomas. Richard oli vait, kõõritas vaid kahtlustavalt Dangeri poole.
„MA ARENDAN TUTVUST!” röögatasin Dangerile näkku ning viipasin otsustavalt käega. „Tõmba uttu, ma PALUN sind!”
Bill pahvatas valjusti naerma ja pööras lõpuks meile selja. Kõndis minema.
„Sinu kutt?” küsis Rick, püüdes oma pettumust varjata.
„Ei, Jumalale tänu! – ainult sõber.”
„Kas teised kah?”
Ma vilksasin korraks laua poole vaadata, kus viis isikut ninapidi koos istusid ja kahtlemata meid taga rääkisid. Danger seisis laua kõrval ning seletas midagi, viibates aina peaga meie poole.
„Jah, paraku,” pidin ohates tunnistama.
„Nagu oma kamp või?” uuris Richard.
„Eks ta ole,” nõustusin alandlikult.
Meie tants ja jutt olid loomulikult rikutud. Arvasime, et on targem tagasi leti juurde minna ja veel üks pits võtta. Rick tegi mulle välja hea veini. Mina rõõmustasin sel õhtul teist korda, et mõnikord ka miskit teiste kulul saab. Ning Ann arvas, et me sobime hästi.
„Mis sa arvad, kui läheksime korraks minu poole?” pakkus Rick järsku. „See lärm siin ei sobi mulle. Saaksime rahulikult rääkida ja…”
„OK.,” nõustusin kõhklemata. Küllap veininatuke juba mõjus. Ma tahtsin tõesti oma väärakate kambast eemale saada.
„Mul on auto ukse taga, tunni aja pärast toon su tagasi, kui soovid. Ann jääb kella jälgima.”
„OK.,” olin jälle päri. Ma ei usu, et Rickil olid mingid halvad plaanid. Ta nägi välja nii siiras, et võisin usaldada teda esimesest pilgust. Anni jutu järgi oli ta hiljuti lahutuse läbi teinud ja otsis tõsiselt sõbrannat, kes aitaks valusast kogemusest üle saada.
Me lahkusime Annie juurest rõõmsas meeleolus ja täis unistust romantilisest õhtust tema kenas kodus. Rick meeldis mulle. Nii sümpaatne, viisakas, rikas, usaldusväärne… Seda kõike koos leiab harva.
Ukse juures pöördusin hetkeks, et lehvitada hüvastijätuks Annie´le. Samal hetkel põrkusin külgepidi kellegagi kokku. See keegi oli pikk ja tugev kui kapp. Haaras mul kahe käega õlgadest kinni ja tõstis oma teelt kõrvale nagu ülearuse eseme. Mul ei tarvitsenud isegi ülespoole vaadata, sest kahtlemata oli see Funkie.
„Räägi mulle mees, mis teoksil on?” alustas ta ähvardavalt.
Mul läks tõsiselt kops üle maksa.
„Kao mu teelt, tõbras!” karjatasin Funkie´le. „See on puhtalt minu mure, kellega ma käin!” Ma olin maruvihane, tõesõna. Funkie käed olid rusikas, näol muhe naeratus. Ma teadsin ammu, et ta on tülinorija, aga et ta topib nina minu asjadesse…
„Sa ei käi temaga,” sõnas Funkie mulle. „Sa lohised temaga kaasa. Arvad nüüd, et leidsid uue ohvri, kelle seljas liugu lasta?”
Ma püüdsin rahulikuks jääda. Hingasin sügavalt sisse, enne kui ütlesin:
„Danny, saa aru, sul pole mingit õigust minu üle otsustada. Võib-olla tahan ma inimese moodi elama hakata! Võib-olla see kutt tõesti meeldib mulle!”
„Ükskord sa juba elasid nagu INIMENE!” meenutas mulle Funkie. „Said üle päeva peksa ja tulid – lupsti! – tagasi, nagu kuldkalake! Tea, et ma löön sel tüübil hambad sisse, kui sa teda kohe pikalt ei saada!”
Ma sain närvivapustuse. Vaatasin abiotsivalt Richardi poole. Ta oli niisamuti segaduses, kui minagi. Tõenäoliselt polnud ta kakleja ega norija tüüp nagu Funk. Ta ei tahtnud ka mu kamba käest kesta peale saada. See laiaõlgne, ähvardava moega tõbras, kellel ka lisaks sõbrad seljatagust valvamas, võis küll Rickile tubli portsu hirmu nahka ajada. Mõtlesin, et kui nüüd kakluseks läheb, siis mina olen kindlalt see, kes Funkie´le noa selga lööb. Ta ei tohi…!
Aga samas trügis meie vahele Slipp. Energiat täis, naerul näoga lõuapoolik. Astus kartmatult Ricki kaitseks välja. Ta lihtsalt kargas vahele ning lükkas kahe käega pikakasvulise Funkie eemale.Olles üllatunud säärasest rünnakust, astus see sammu tagasi. Ma arvasin, et Funkie tõstab käe, äigab korra meie Slipile ning ongi mu hea sõbra elunatuke läbi, kuid kummalisel kombel omas Slipp alati teiste silmis autoriteeti. Kakluste vältimisel oli ta lausa asendamatu isik. Kiirkõnes sõim Funkie aadressil ei ärritanud, vaid hoopis leevendas pinget. Lõpuks ajas see möla Funkie´t hoopis laginal naerma. Rick vahetas minuga üllatunud pilgu ja julges samuti muiata.
Vahepeal ilmus meie vahele ka Bill Tanger, haaras ilma pikema jututa Funkie´l turjast ja vedas tülinorija ukse juurest minema. Viipas meile Rickyga, et minge. Nii nad siis jäidki kolmekesi edasi hirnuma, kui ma Ricky ees baari uksest väljusin.
Kõigest läbielatust oli võõras kutt parajalt shokis.
„On sinul alles sõbrad!” muigas Rick auto juurde minnes närviliselt. „Kas nad on alati sellised?”
„ Oh ei, tavaliselt on nad veel hullemad,” turtsatasin pahaselt vastu.
„Kas see pikk on teil mingi pealik või?” Rick vihjas ilmselt Funkie´le.
„Funkie või? Ei ole. Pealik on veel mustastki pikem. Kas sa Kenzo nimest oled midagi kuulnud?”
„Kenzo?!” ahhetas Rick. „Noh, temast küll midagi head ei räägita. Kas sa tõesti oled Kenzo kambast?” Mulle näis, et päevavalges näeksin hästi, kuidas ta seda nime kuuldes kahvatab.
„Olen küll,” naeratasin siiralt. „Mida sa ise temast arvad?”
„”Las ma jätan selle parem enda teada,” naeratas Rick mulle vastu. „Su kaaslased pole eriti sõbralikud. Ma ei taha pahandusi.”
Ma ütlesin selle peale, et minu arvates pole maailmas teist nii väärt bossi kui Kenzo. Et ta on meile tõesti kui isa.
„Jah, Lorie, ma täitsa usun sind. Ta on kindlasti suurepärane – kuid ainult nii kaua, kuni sa tema viha alla ei satu, eks ole,” mainis Rick.
„Seda küll. Tüli meiega norida ei tasu.”
Rick avas autoukse, olles valmis rooli istuma.
„Kas tuled minuga kaasa või oled ümber mõelnud?” küsis ta, olles juba ette valmis mõlemaks vastuseks. Ma nägin, et ta oli ühtäkki mu vastu huvi kaotanud, ilmselgelt ei olnud tal tahtmist jännata nii hästi turvatud naisterahvaga. Kenzo nimi polnud talle just meelepärane. Mõtlesin hetke vältel, et milleks anda üldse talle lootust? Milleks minna, kui ma pole valmis alustama uut suhet? Mike sai minu pärast haiget, mulle endale oli see õpetlik kogemus… Ei, minust ei saa rikkuri naist. Ma ei oska elada nende moodi, kellel on raha. Ja pealegi rikub see neetud jõuk niikuinii jälle kõik ära. Ja siis ütlesin ma talle puhtast südamest:
„Ei, ma ei tule, Rick. Meil ei tuleks midagi välja. Ma kuulun siia.”
„Kahju,” ohkas Rick nukralt, ent samas naeratas mulle julgustavalt. „Mul on hea meel, et sul on säärased sõbrad. Nendega sa hätta ei jää. Ole tubli ja… kõike head sulle!”
Ma viipasin talle käega, kui auto vaikselt baarist eemaldus. Imelik tunne oli õhus – justkui oleksin ma jälle saatust alt vedanud. Mis siis, kui õnn oleks mulle just nimelt selle noormehega naeratanud? Kuid nüüd oli hilja, ta oli läinud oma teed, jäädavalt. Pöördusin nukralt tagasi, astusin muusikast rõkkavasse kõrtsi. Ma teadsin, et nad ei lase mind enam ära. Kas on see egoism või armastus või sõprus? Ma ei tea. Kuid nad on mulle kallid.
Möödusid