„Ega ma temasse päris asjata ka ei armunud,” tegin tagasihoidliku märkuse.
Aga Funkie surus mu kõrval läbi hammaste:
„Kui ta siia oma nägu näitab, löön tal hambad kurku!”
„Pea nüüd hoogu, Funkie,” itsitas Kera. „Tulgu või maailma lõpp, sina oled meie südameis ikka esikohal!”
„Ta ei tule siia, ole muretu, Danny,” lohutasin meie rüütlit ja samas ohkasin tahtmatult. „Tema käib oma radu.”
„Jättis su maha?” imestas Kenzo.
Ma kehitasin vaid õlgu.
Kevad lõi täies hoos õitsele. Ühel päeval olid äkki toomingad õisi täis ja ööbikud laksutasid otse keset linna. Lõhnad ulatusid Onnini, sest naabruses oli paar võssakasvanud krunti, mis põhimõtteliselt olidki vaid toomingavõpsikut täis.
Igatsus luksuse järele ununes ruttu. See näiski nüüd tõesti vaid unenäona. Uskusin, et ma polegi üldse ära olnud. Kummalisel kombel polnud aega isegi Lance'i peale mõelda, kuigi varem olin ju nii pööraselt armunud. Siin, oma sõprade seltsis oli tegevust rohkem kui küllalt. Elu koosnes jälle igapäevasest joomisest, lõbust, kõrtsidest ja sexist. Kuigi jah, häbi tunnistada, ent nüüd tundus mulle isegi Funkie üpris mageda vennikesena. Mälestus Lance Jasonist rikkus vahel ära mu parimad hetked, tegi ettevaatamatult tujukaks ja nukraks. Ma küll ei mõelnud temast eriti, aga süda mäletas siiski.
Aga üldiselt oli mul hea meel, et luksuskorterist minema sain. Olin nüüd jälle noor ja vaba ning kellestki sõltumatu. Mu sõbrad hoolitsesid selle eest, et ma hetkekski üksi ei jääks, et mul oleks alati lõbus ning ma lausa imestasin, kui hästi ma esialgu plikadega läbi sain.
Kuid mu oreool tuhmus pikkamööda ning varsti ei pidanud keegi mind enam eriliseks. Olin varsti täpselt teistega ühel pulgal ja see oli jällegi veidi kurb.
Kuu aega sai läbi. Jaanipäev oli ukse ees. Minu suhted Karpoidiga halvenesid iga päevaga. Dangerit vaatasin sellise pilguga, nagu ikka vaadatakse tüütuks muutunud austajat ning Funkie hakkas mind valima oma halbade päevade täidiseks – seega praktiseerima minu peal oma norimis – mõnitustehnikat. Harva möödus mõni päev nii, et ma poleks ühega neist kolmest riidu kiskunud.
Niisiis, kui Kenzo mulle oma lubadust meelde tuletades korterit pakkus, haarasin kahe käega kinni võimalusest Onnist kibekiiresti jalga lasta.
Sain endale korteri, üldjoontes Dangeri omaga sarnase, ent veel hulga-hulga räpasema. Minu pettumust märgates sõnas Kenzo filosoofiliselt:
„Mine tööle. Õpid ameti selgeks ja teenid raha. Kui sellega hakkama saad, võid selle rämpsu isegi ära osta. Ma aitan sind rahaga. Aga kui sa tahad siin lihtsalt elada, siis teed juba nädalaga sellest endale paradiisi. Eksisteerimise jaoks, ma arvan, polegi korterit vaja.”
See oli ühetoaline korter. Rämpsu, tolmu, vanu ajakirju ja pudeleid täis. Näis, et siinsed elanikud sisustasid oma öid ja päevi intiimse mõtiskeluga elu keerdkäikudest, hoides alati pudelit kaisus.
Kaks päeva ma ainult koristasin. Esimese päeva lõpuks olin täiesti ahastuses. Kylie tuli mu uut elamist vaatama ning hakanud mind haletsema, pakkus ennast kohe appi. Tuli hommikul koos Eileeniga ning kolme peale lakkusime korterihakatise nii puhtaks, et lausa lust vaadata.
Peremees ise olevat ära… Sel õhtul tuli ta kohale, viskas ülbe pilgu meie tehtud tööle ja teatas üüri hinna. Ma ehmatasin end lubivalgeks. Horror pistis otsekohe lõugama, et sellise sita eest on patt kolme krossigi nõuda! Aga sellest jäi väheks. Alles siis, kui Kera rahulikult välja pakkus, et OK., plikad, lähme ja toome prügikastist kogu selle pasa tagasi, laotame mööda tuba laiali ja teeme ise varvast – alles siis oli peremees äkki nõus hinda alandama. Lõpuks leppisime kokku poole peale. Sedagi oli minu jaoks hiiglama palju, kuid ma tahtsin endale kindlat pelgupaika. Pealegi lähemal vaatlusel polnudki sel uberikul viga midagi.
Üür näitas seda, et ma nüüdsest pidin tööle minema. Valikut polnud. Kenzo aitas korterit leida, kuid maksma pean ju ise. Tema arvates olime me niigi kõik liialt ära hellitatud.
Üllatavalt ruttu leidsin endale hea töökoha. Olin nüüd suveniiripoes müüjaks. Mulle meeldis see töö, aga parimaks põhjuseks oli ikkagi see, et mul oli päris oma kodu, mida tuli kümne küünega endale hoida. Ma võisin seal olla üksi, õhtul tulla puhkama, teades et keegi ei roni mu teki alla, keegi ei sega sõimlemisega mu und. See oli kauaoodatud rahu. Uskusin siiralt, et nüüd läheb kõik hästi, et jään kasvõi aastateks sinna tööle ja ostan oma palga eest kõike, mida tahan ja… Uhke tunne oli – ma ju tõusin teiste kõrvalt arenguredelil ühe astme võrra: ma saan nüüdsest ISE oma eluga hakkama! Vapustavalt tore oli taas kord sellest igavesti nääklevast ahvikarjast eemal olla.
Teised oma kindlusest isegi ei unistanud. Nad olid rahul sellega, mis neil oli. Nende koduks oli Onn, nagu ikka suure tähega. Puntras magamine oli nende lõbuks ja nääklemine kuulus töökohustuste hulka. Vahel ma tundsin ennast nende kõrval ebardina.
Räägiti, et Funkie'l olevat kusagil korter olemas. Isa oli talle selle kunagi kinkinud, kuid ta ei teadnud isegi, kas see vahepeal mitte maha müüdud ei ole. Sest tookord, kui see nõndanimetatud isa viimati Onni üles leidis ning korterivõtmed üle andis, ei vaevunud Dan isegi aadressi uurima ning võtmed virutas kohe pärast isa lahkumis prügikasti. Nii jäigi kõigile mõistatuseks, mida nimelt oli isa Funkie'le kinkinud… Danny ise aga olevat sellest külaskäigust täiesti hulluks läinud. Märatsenud ja laamendanud. Oli nii vihane ja endast väljas nagu ta iialgi muidu ei ole. Dan oli hingepõhjani vapustatud, et ta vanamees oli üldse julgenud teda üles otsida ja veel enam – tema ette pugema tulla! Vandus, et tema kodu on Onnis ja muud pole talle vaja! Ja enne teeb ta endale otsa peale kui võtab vanamehelt kingitusi vastu! See ISA oli end näidanud viimati kuue aasta eest. Rohkem ei teatud temast midagi ning näis, et Funkie oli selle võrra rahulikum.
Vahel pärast tööd hakkas mul kodus igav ja kui ma just liiga väsinud ei olnud, suundusin oma kambajõmme otsima. Mul polnud telefoni ega moblat ja automaadi peale ei raatsinud alati raha raisata. Seega läksin lihtsalt Onni või siis otsisin läbi kõik baarid, kust neid hulle vähegi leida võis.
Sel õhtul näiteks peatusin „Ämblikus”. Oli parasjagu nädalalõpp, raha peaaegu otsas, üür äsja makstud. Võtsin ühe martini ning ootasin juhust, mis mõnda Kenzo hälbinud kasvandikest ka minu juurde tooks. Nii juhtus tihti, et jäin lihtsalt ootama. Viis baari järjest läbi käia ning viisakusest igaühes veel ka pitsikese hinge alla panna – see käib tööinimesele siiski üle jõu. Vahel juhtus, et sisetunne vedas mind alt ning ma jäingi terveks tunniks üksi, kuni tüdimus tuli peale ja ma sama targalt koju tagasi läksin.
Seekord mul vedas, tõsiselt. Nad ilmusid baari kolmekesi: Kera, Horror ja nende vahel Funkie, käed nagu alati tüdrukute õlgade ümber, tähistades justkui eraomandit. Kylie lõkerdas naerda, võib-olla Horrori jutu peale, kes lõbusalt neile kahele midagi selgitas.
Märgates mind, jättis Funkie oma sõbratarid sinnapaika ning tuli otse minu juurde. Vandudes võrdselt Funkie't ja Hüdrat, kõndisid plikad ära võtma viimast tühja lauda, mis veel vabana püsis.
Danny toetas peopesad kahel pool mind vastu letti, liibudes ise rinnaga mu selja vastu.
„Oi-oi, Hüdrake, juba jälle sa jood…” kudrutas ta tobedalt mulle kõrva. „Miks sa seda küll teed? Mind tõsiselt piinab see küsimus.”
„Et sinusuguseid väärakaid hetkekski unustada!” õhkasin meelitavalt vastu.
Dan pani põse hellalt mu põse vastu.
„Aga… kas sa vahel sööd ka midagi või toitud ainult armastusest, mu kallis?”
„Raha on otsas, hetkel pean dieeti.”
„Aga miks sa ei püüa mind ära võluda nagu teised?” soigus Funk õrnalt. „Miks sa iial ise mu käte vahele ei kipu?”
„Kui tuleb tuju, küll siis kipun! Ma ei pea ometi pingutama selleks, et sulle muljet avaldada,