Järsku, augusti teisel nädalal, öeldi mulle, et firmas on rasked ajad ning mitte- kõigeparemad töötajad tuleb kiiresti vallandada. Olukord oli enam kui tõenäoline. Mind lüüakse esmajärjekorras minema, et teistele plats puhtaks teha. Aga mis siis edasi saab? Talv on ju tulekul, uut tööd pole kusagilt võtta. Mul oli villand enesealandamisest ja ülemustele hea mulje jätmisest. Kuid kui jään ilma tööta, siis ei suuda ma maksta üüri ja olen ka oma väikesest korteriparadiisist ilma.
Kuid veel polnud ju lõpp. Veel ma lootsin, et küll kõik laabub ja läheb hästi. Ja ka tujul polnud sel silmapaistvalt ilusal hommikul häda midagi. Oli pühapäeva imeliselt vaba hommik. Ma kiirustasin poodi, et osta midagi head ja paremat süüa. Samas oli tarvis raha raisata kasulikult, enne kui satun Onni ja see sõrmede vahelt vägisi minema voolama hakkab.
Lühikesed teksad ja särgik, mis kõhu mõnusalt paljaks jätab – see oli mu suvine lemmikriietus. Noor ja nõtke, jooksin ma rõõmsas tujus trepikoja uksest välja. Mööda tolmunud musta asfalti astudes võtsin suuna kesklinna poole, suurematesse poodidesse, mis asusid paari kvartali kaugusel.
Ilm oli tõesti vapustavalt ilus. Augustikuu moodi mitte liiga kõrvetav päikesepaiste, ei pilveräbalatki taevas. Tänav oli täis lõbutsevaid põngerjaid, kes oma valju kisaga ähvardasid rahulikke jalakäijaid jalust maha joosta. Nagu öeldud, oli mu tuju suurepärane. Nii muheldes omaette, mõtlesin teab juba mitmendat korda Slipi sõnadele, et tõepoolest, see maailm on nii naljakalt ilus!
Just nimelt ilus! Niikaua vähemalt, kuni oma tuttavalt räpasest agulist välja jõudsin. Siin algas juba vaeste inimeste äripiirkond, poed teine-teise kõrvale lükitud nagu helmed kaelakee niidil. Milleks jalavaev, kui nii saab palju paremini klientide taskuid tühjendada. Ka minu töökoht oli ühes nende hulgast. Tee-äärsetel parkimisplatsidel oli autosid hulgi, üks valge „Hyundai” teiste värviliste seas ei tähendanud ju õigupoolest midagi. Võib-olla liiga särav ja puhas, võib-olla just seepärast tõmbaski mu tähelepanu enesele. Mu süda jõnksatas tahtmatult rinnus, kui silme ette kerkisid mälestused, mis seotud just sellise auto omanikuga. Muidugi kokkusattumus. Steven Jasonil pole siia agulipiirkonda asja. Ma jäin mõõdukalt rahulikuks. Ei saa ju ometi olla terve suure linna peale üksainuke sihuke auto. Kuid siiski kibelesid mu jalad otsekohe instinktiivselt jooksu pistma ja hing värises erutusest, kui ma, püüdes mitte vaadata auto suunas, püstipäi valgest „Hyundaist” mööda kihutasin. Selle aknad olid tumedad, ma ei saanukski näha, kes istub roolis. Vastumeelselt pidin endale tunnistama, et kardan meeletult juba seda autotki, rääkimata Steven Jasonist, kelle auto see loomulikult ei ole. Lase jalga! – vasardas tungiv mõte peas. Lase kohe jalga, enne kui on hilja, enne kui ta sind märkab! Kuid ma ei hakanud siiski jooksma, kiirendasin vaid sammu ja vaatasin otse enda ette – nii, igaks juhuks. Sain autost mööda… jumal tänatud, see oligi eksitus…
„Hei, Lawrence!” Väga tuttav hääl hüüdis selja tagant mu nime. Ma pöördusin ja peatusin, uskumata oma ebaõnne. Kuid ilmselgelt tundis ta mu ära ja joosta polnud enam mõtet. Nüüd oli valge „Hyundai” uks avali ja Steven Jason seisis, toetades küünarnukki oma varanduse katusele. Esiteks säilitagem eneseväärikust, seltsimehed! Ei passi ju kuidagi tuttava inimese eest ummisjalu põgeneda. See neetud pikajuukseline blondiin lõi ukse hooletu pauguga kinni ja tuli mulle vastu, lai naeratus näol, vaat et tuleb kaisutama! Ma astusin ruttu sammu tagasi, et ta seda ei teeks. Täna olid tema juuksed lahti, langemas õlgadele. Tumedad kulmud moodustamas rangelt nukilised kaared terashallide silmade kohal. Eriliselt meeldejääv efekt. Tema välimus lausa sööbis mällu. Ja nii iga kord, kui ma teda kohtasin. Seekord naeratas ta üllatavalt siiralt, heatahtlikult.
„Tere Lawrence! Kuidas sul läheb?” hüüdis ta ligi astudes justkui üks ammune sõber, keda pole tükk aega nähtud. Minu poolest oleks ta võinud igavesti nägemata jäädagi! Kas ta tõesti unustas juba vahejuhtumi? Ma otsustasin kaasa mängida.
„Väga hästi, mr. Jason!” Ma ei suutnud varjata mõnitavat tooni ja ta märkas seda.
„Noh, seda ma näen,” naeratas tema. „Sa näed täna suurepärane välja, ainult palun, võta veidi hoogu maha, ära sisise mu peale nagu madu. Ma pole ju veel oma juttu alustanudki. Mul on tõepoolest kahju, et viimati meie kohtumine sind nii marru ajas. Mis oleks, kui lepiks õige mõneks ajaks ära, oleme ju ometi suured inimesed.”
„Sinuga leppida!? Mitte iialgi!” urisesin ärritunult vastu.
Steven otsis pugemiseks sobivaid sõnu.
„O.K.,” arvas ta siis leplikult. „Lepime siis vähemalt viieks minutiks. Rohkem ma ei palu. Edasi võid minu poolest oma suure vihaga edasi elada, mind see ei koti.”
„Olgu nii,” nõustusin napisõnaliselt.
„O.K.,” kordas Jason ja tuli siis välja oma südantkriipiva murega: „Mida sa mulle vastad, kui ma räägin sulle, et Mike käskis mul sind üles otsida?”
„Imestan, mis ajast saadik on teie rollid vahetunud ja saadan teid mõlemaid persse!”
Steve pahvatas selle peale laginal naerma.
„Kuule, Mike on sinusse endiselt armunud. Kas sa ei usu või? Ta soiub iga jumala päev, et ma tema kadunud Lorie kasvõi maa alt üles otsiksin.”
„Sa valetad,” ütlesin veendunult, uurides teda altkulmu.
„Tõsijutt,” kinnitas Steve. „Ta on sinu pärast arust ära. Andestab sulle kõik, kui sa vaid tema juurde tagasi tuled.”
Tema sõnad panid mind mõtlema. Mälestus Mike´ist jahutas veidi mu viha Steve´i vastu. Jälle tundsin südames torget. Eks olin ma ju Mike´i vastu ülekohtune. Ma olin vastikult käitunud.Ma ei osanud temast hoolida. Olles nende mõtete mõju all, ütlesin alandlikult:
„Sa tead ju, et ma ei saa tagasi tulla. Ütle talle edasi, et sel poleks mõtet. Meie vahel sai kõik läbi ammu enne seda, kui ma läksin.” Ma vaikisin hetke ja Steve ootas kannatlikult, aimates, et mul on veel midagi öelda. „Steve, kas… kas ta jäi tookord ikka terveks?”
Vanema Jasoni huuled kõverdusid irooniliseks muigeks.
„Mitte eriti, Lorie. Ta oli haiglas. Ei saa just hästi terveks jääda kui sulle liitrine pudel pähe kinni lüüakse! Hea, et te taipasite vähemalt ise kiirabi kutsuda. Ma rääkisin Mike´i pehmeks, et ta teid politseisse ei kaebaks. Kelle tegu see siis tegelikult oli?”
Mulle see teema enam ei meeldinud. Ütlesin Steve´ile ausalt, et Mike tahtis mind tappa, seepärast ei jäänud Lance´ile muud võimalust kui talle äiata. Lance päästis mu elu.
„Niisiis ta ikkagi oli su armuke, eks ole,” jõudis Steve järeldusele.
„Ei, ta oli vaid sõber. Käis mõned korrad jah, aga viimasel korral oli tal sünnipäev. Ma tahtsin teda rõõmustada.” Nii ma talle puhtsüdamlikult valetasingi.
„Nojah, ega see ju tegelikult ei puutugi minusse,” ütles Steve, silmis mõnitav naerusäde. Näis, et ta teab minu suhtest Lance´iga palju rohkem, kui ma ise aimatagi oskan. Ta mõistis suurepäraselt, et ma ajan talle udu. Kasutades seejuures juhust, et ma veidike leebusin ja isegi tema venda mainida julgesin, esitas pealtnäha täiesti süütu küsimuse:
„Kas sa pole endiselt Lance´i kohanud?”
„Ei, isegi mitte tema helget varju.” Ma tundsin, kuidas viha uue hooga üles kerkib. Steve´il pole õigust Lance´i nimegi suhu võtta! – mõtlesin kasvava raevuga, olgu nad pealegi vennad… unustagu ära!
„Ma ei mõista hästi, mismoodi ta sind niiviisi