Onn asus vaikses tänavas. Vähevõitu oli siin autosid, vähe muidu liiklejaidki. Vanad poollagunenud majad moodustasid lähima ümbruse. Pudenenud krohviga trepikojad. Õuedel pesunöörid, liivakastid seal mängivate räpaste lastega. Kodutud kassid ja koerad otsimas elatist prügikastidest, märgistades neid uriiniga päevast-päeva… See on sinu, see on minu…
Kõik see vapustas mind, meenutas, et agulielu pole siiski vaid vabadus. Tekitas vastikust ja haletsust. Ma olin tõsiselt sellisest elust võõrdunud. Möödudes järjekordsest trepikojast õhkas näkku selget roojahaisu. Missugune kontrast Michaeli helesinise elutoaga – viietoalise uhkemastuhkema korteriga! Steriilse puhtusega! Kas veel kunagi oma näruses elus õnnestub mul ainsatki ööd veeta ligilähedaseski atmosfääris? Pugeda õhtu saabudes lõhnavate linade vahele. Vaevalt. Nüüdsest pean ma langema nende tasemele, kes peksavad pudeleid vastu seina puruks ja roojavad otse oma trepikoja nurka.
Vastukaaluks vabaduse rõõmule pidin jälle mõistma, missuguse kaotuse pean läbi elama. Millest olen end ise ilma jätnud. Ainult sellepärast, et tahtsin nautida meeletuid öid. Ainult Lance Jasoni pärast. Selle nolgi pärast, kes ehk enam kunagi ei mõtlegi minu peale. Neetud!
Sisenesin väravast. Onni ümber oli poollagunenud võrkaed. Onn ise aga madal majake, võssakasvanud aiaga, paari üksiku lillepeenraga, mis tegelikult sellesse võssa sugugi ei sobinud. Ma teadsin, et plikad üritavad aeda veidikenegi korrastada, aga poistele ei lähe see üldse korda. Nii kaunistavadki endiselt majaesist poolkuivanud puuhiiglased, olles olnud kunagi tituleeritud õunapuudeks ja mis iialgi vilja ei kanna.
Astusin kõhklevalt lävele, lükkasin ust. See oli lahti nii nagu alati oli olnud. Mitte midagi polnud siin Onnis muutunud. Elutoast paistis nõrk öölambi valgus. Tuhat mälestust oli seotud selle valgusega. Ligi kahe aasta tagused mälestused olid need – nii head kui halvad. Näis, et Onn oli täiesti tühi, välja arvatud see üks isik, kes lesis elutoa suures voodis.
Jäin arglikult ukse vahele seisma, ei julgenudki edasi minna. See seal oli loomulikult vana Funkie! Ja ta ei maganud, oli vist muidu tukkunud, sest niipea, kui ma vastu uksepiita õrnalt koputasin, hüppas ta järsult istukile. Unesegaste silmadega vahtis mulle otsa.
„Hüdra? Mida sina siin teed?”
„Miks sa üksi oled, Danny?” küsisin tasa. Vastu ootusi tundsin rõõmu asemel äkki ängistust. Onn oli mulle vahepeal võõraks jäänud. Ma ei osanud enam siin käituda ega olla. Midagi oli valesti.
„Aga miks sa siin oled? Kas juhtus midagi?” käis Danny peale.
Ma tulin ja istusin laua taha, kus Slipiga sai niipalju kaarte mängitud. Ma olin ette kujutanud kohtumist oma sõpradega kuidagi teisiti. Funkie ehmunud – imestunud ilme näitas mulle, et olen siin võõras. Mind ei oodanud keegi… Aga kuidas ma saangi äkitselt tulla kui kontvõõras ja jääda? Olnud ära rohkem kui aasta, loodan ikka, et mind pole unustatud? Ma tahtsin selle peale nutta.
„Sa vaatad mind nii, nagu poleks Onnis enam Hüdrale kohta,” laususin vaikselt, julgemata Funkie poolegi vaadata.
„Oh, anna andeks. Muidugi on!” hüüatas Danny ning kargas ruttu voodist välja. Tuli ja kükitas mu ette, võttis mul kahe käega pihast ja vaatas alt-üles mulle silma nagu truu sõber.
„Räägi mulle, mis juhtus?”
Ma naeratasin sunnitult.
„Ma tulin tagasi. Võtas sa mind tagasi, Funkie?”
„Loomulikult! Mitte keegi ei lükka sind ära! Kas sa seda kardadki?”
Ma kehitasin häbelikult õlgu, tundes nüüd ise piinlikkust oma arvamuse pärast. Ja siis rääkisin talle, kuidas olukord kujunes. Kuidas Mike hulluks läks ja Lance mu lõpuks ära lohistas.
„Su Mike sai vist vähe parki, seda asja võiks parandada. Aga sul vedas hullupööra,” kiitis Funkie ning puges voodisse tagasi. Kutsus mind kaasa. Mõtlesin, et olen tegelikult jube väsinud ning heitsin ta kõrvale. Pealegi tuba oli üpris külm. Ütlesin möödaminnes, et jätku see Mike rahule. Ta pole seda väärt. Dan Disby tõmbas meile kahele teki peale ning võttis mind hellalt oma kaissu. Ta oli suur, tugev ja soe. Panin pea tema käsivarrele ja küsisin, kuhu teised kõik on jäänud?
„Need jobud läksid öösel varemetesse. Tead küll seda vana koolimaja, seal pidavat kummitama. Horror tahab ühe kogemuse võrra rikkamaks saada.”
„Ja sina ei läinud?”
„Ma ei usu mingeid vaime!” turtsatas Funkie. „Ma tahan magada!”
Ma naersin vaikselt tema üle. See vist Funkie'le eriti ei meeldinud, sest ta surus mind kahtlaselt tugevasti enese vastu ning varasemast tuntud püsimatud käed libisesid ähvardavalt piki mu keha. Tegin rangelt ühepoolse kokkuleppe, et mul on tänaseks meestest kõriauguni ning ma tulin siia ainult magama! Vastuvaidlematult, ainult korra alandlikult ohates, jättis Funkie mind rahule. Selles suhtes oli ta vähemalt mõistlik tüüp.
Magus uni katkes väga ruttu. Tuhandehäälne sammude müdin ja jutukõmin ajasid mu vägisi üles. Olin Michael Senna juures harjunud õndsa vaikusega. Ränk pettumus sai mulle osaks, kui leidsin end jälle sellest räpasest agulist. Onnist. Kadunud oli muinasjutt ning noahoobina jõudis mulle pärale, et Mike'i luksuskorteris elamine oligi vaid üks pikk ja ilus unenägu. Või äkki polnudki üldse toda Sennat olemas, ammugi mitte tema korterit ega ka Lance Jasonit? Kelle või mille eest ma siis põgenesin? Võib-olla ma lihtsalt nägin seda unes? Onn on täpipealt samasugune kui varem ja Funkie mu käte vahel pole sugugi muutunud…
Keerasin end laisalt selili ja kohtasin tervelt kuute jõllitavat nägu.
„Hüdra?” karjatas Kera, lüües käed plaksuga kokku. „Jestas, kust sa siia said?”
„Meie Hüdra!” ahhetas Horror.
Aga Frankie Stafford, ise pooleldi naerdes, käratas mulle:
„Neetud Hüdra, juba oled sa jälle minu Funkie kaisus!”
Ma ajasin end väga uimasena istukile ja tegin siis teatavaks:
„Teate, kodanikud, ma lootsin natuke magada!”
Ka Funkie hakkas end liigutama, ajas silmadki jälle pärani.
„Noh, loomulikult, ega ma muud oodanudki,” irvitas Slipp, kes laua serval istudes jalgu kõlgutas. „Ma mäletan, et vanasti Hüdra oli aina talveunes ja suveunes ja…”
„Jää vait!” nähvasin Slipile ning saatsin teda väga ropusti. Selsamal hetkel aga kohtasin Dangeri pilku. Pikk neegrivolask laiutas ukse juures, hiiglasest Kenzo selja taga ja naeratas tummalt. Ta lausa säras rõõmust, ent tegi seda salaja, jäädes kõigi teiste varju. Siis võttis Kenzo tooli, istus sellele kaksiratsi, asetades käed seljatoele kokku, küsis minult tõsiselt:
„Kas abielu sai läbi või tulid muidu külla?”
„Sai läbi, päriselt.”
„Miks nii?”
Teised jäid nüüd kõik vait, lootes kuulda mu kaelamurdvatest seiklustest. Eks nii ütlesingi, et mul taheti kael murda. Rääkisin, et mul oli armuke ja armukesel juhtus olema sünnipäev. Tähistasime seda, aga Mike, va tõbras, tuli varem koju kui tarvis. Tahtis Lance'le noaga susata ja pärast mind ära kägistada, aga lõpuks sai hoopis ise pudeliga pähe.
Plikad