Alt pargist kostus meieni mingi häälte kakofoonia. Joomane jutt, naer, valjusti hüütavad ropud sõnad… Mingi punt noori lähenes pargi servale, seega ka Bill Tangeri vanaaegsele „Porschele” ja ka meile. Bill jäi vait, mina muutusin ärevaks. Kuni me istume vaikselt siin künka nõlval, oma viiskend meetrit autost eemal, ei pane keegi meid tähelegi. Autost paistis hädavaevu vaid siluett kuuvalguses. Mu mõtted püsisid veel teema juures ning lõpuks ma ütlesin Billyle vaikselt:
„Sinu usk on väga kummaline, Danger.”
„See ongi vaid minu usk. Teosoofilist loengut sel alal pole mõtet hakata pidama.”
Kamp ilmus nurga tagant nähtavale. Otsekohe märkasid nad vana autot ning tormasid miskipärast hõisates jalamaid selle juurde. Ilmselt lootsid nad sellega sõitma minna, kuid uksed olid lukus. Selle asemel, et lihtsalt aken ära lõhkuda ja minekut teha, hakkasid nad autot julmalt kommenteerima ning jalgadega taguma. Neid paistis olevat viis noorukest poissi ja üks pikajuukseline, juhmilt käituv plika sealhulgas.
Ma kiikasin vaadata Dangeri poole. Pealtnäha istus ta rahulikult. Vaid silmad tõmbusid ähvardavalt kissi ning vägevad lihased paisusid käsivartel. Nii vaatas ta üha kasvava raevuga kamba tegutsemist all pargi servas.
„Kuule, sa ei lähe ometi ju nendega praegu kaklema! Neid on viis kutti, Danger! Sa ei saa neist jagu!”
Selsamal hetkel pani ootamatu klaasiklirin mind lausa võpatama. Bill tõusis järsult, surudes vaid teravalt läbi hammaste:
„Seda ma neile ei kingi! Usust ja maailmavaadetest räägime hiljem. Hoia sina eemale!” Tema hääl kõlas kähedalt, võõralt. Juba lisas ta kiirust ning liikus poolkkülitsi joostes künkast alla – et päästa üksinda oma autot viie lõhkuja käest. Ehk oleks targem öelda siiski kuue, sest too plika ei tundunud olevat oma sõpradest häbelikum.Mind valdas korraks surmahirm. Nad ju tapavad ta ära…
„Bill, ära mine, jumala eest!” karjusin talle järele, kuid ta ei reageerinud. Viha oli teda kurdiks ja pimedaks teinud. Seevastu kamp meie vana „Porsche” ümber märkas teda kohe ja astus vastu, nagu oleksid nad teda ammu avasüli oodanud. Nad jätsid otsekohe auto rahule ning pöördusid teda vastu võtma. Ma aimasin, et neil võivad olla relvad, samas kui Bill käib ringi paljakäsi, heal juhul vaid nuga saapasääres, kuid ta iial ei kasuta seda, arvates, et relvaga vehivad vaid argpüksid. Hetke vältel olin ma hirmust krampis, kuid… kui Bill läheb kartmatult paljaste kätega oma saatusele vastu, ei sobi ju minulgi temast maha jääda. Kuuekesi ühe vastu – lootusetu. Kui nii peab, siis olgu parem juba kahe vastu.Ma võtsin südame rindu ning järgnesin talle kõhklevalt.
Olles veel poolel teel, kuulsin lausekatkeid. Bill püüdis ilmselt end sõnadega maksma panna, kuid see polnud üldiselt tema moodi. Kohe, kui ta nendega silmitsi jäi, surusid nad end peale ja sulgesid Dangerit ümber piirates tagasitee. Ma ei taibanud, miks ta ometi ise ei ründa. Taganemine polnud talle ombeks. Nüüd aga näis mulle, et Bill ise on hirmust täiesti tegutsemisvõimetu. Ta kartis neid, ometigi läks ise ju võitlema. Milles asi? Nad surusid teda juba seljaga vastu „Porschet” ja aina irvitasid naerda, samas kui Bill neid mingil põhjusel lüüa ei julgenud. See vaatepilt oli halb. Ma liikusin vargsi veel lähemale, sest näis, et nad ei märganud minu olemasolu üldse. Siis tuli kuu pilve tagant välja ning ma nägin, kuidas ühe peos läigatas nuga. Teine keerutas käes ketijuppi. Jestas! Kui Bill kohe midagi ette ei võta, löövad nemad esimesena ja see võib olla Bill Tangeri lõpp! Mulle meenusid sõnad, mida kord oli mulle ütelnud Slipp: on üksainus asi, mida Bill kardab… ja see on nuga! Ma ei arvanud siis, et ta seda nii hirmsasti kardab. Nüüd mõistsin, et uskumatu – kuidas ta üldse julgeb võõrastega tüli norida? Sekundi jooksul mõtlesin tagajärgedele. Kui Danger praegu ühte ründab, võivad teised ta vagaseks teha, kui ta araks lööb, susatakse ta nalja pärast surnuks. Aga tema on hirmust halvatud. Ta ei julge noamehe vastu paljakäsi minna. Ta mäletab neetult hästi hoopi selga. Kuid enam ei tohi ju viivitada, on viimane aeg see neetud kamp segi lüüa, sest selja taga on auto ja ta on ümber piiratud ning taganeda pole mitte kusagile. Ei, mina ei lase neil Dangerit tappa!
„Danger!” röögatasin äkki kogu jõust, et teda tardumusest välja tuua. „Danger, viruta neile!”
Uskumatu, aga see mõjus. Tõmbas hetkeks kamba tähelepanu minule ja kui mõni neist üle õla minu poole tagasi vaatas, hüppas Bill nagu vedrudel üles. Välkkiirelt ründas ta ees seisvat noameest, haaras tal paremast käest, virutades samas teisega näkku. Võib-olla õnnestus tal nuga käest lüüa, sest juba tõusis jalg, et tabada teist ja siis kolmandat. Noorukid põrkusid ehmunult tagasi, kuid proovisid uuesti teda rünnata, nüüd juba täie vihaga. Bill Tanger keerles nende vahel kui vurr, tõrjudes saadavaid hoope ning kasutades kogu oma kätteõpitud osavust.
Mu adrenaliin vajas väljapääsu, tormasin kohale tigedana kui fuuria, mõtlemata sugugi selle peale, et enamasti just sekkuja saab surmava hoobi. Plika jäi mulle ette, tema pikad heledad juuksed olid kui loodud selleks, et neist kinni krahmata. Kargasin talle selja tagant kallale ja kui ta ringi pööras, lajatasin rusikaga vastu vahtimist. Ta polnud mingi tossike, hakkas ägedalt vastu, lõi küüned näkku ja rebis juustest, nii et lõpuks mõlemad hunnikusse maha kukkusime. Põlved ja käed marraskil, peksime teine- teist, kuidas juhtus. Samal ajal, kui Bill elu eest teistega võitles, rabelesime meie kaks maas, kiljudes ja vandudes nagu metsikud kassid.
Siis kui silmanurgast märgatud politseisireeni vilkumine meid peatuma sundis, oli mul hea meel, et olin Dangeri võitlusse ka oma panuse andnud.
„Käed üles! Teie kõik! Püsti!” Tukk näppude vahel, astus väljasirutatud kätega noor võmm meie poole. Me olime plikaga mõlemad sihikul. Tõusin aeglaselt jalule ning tõstsin alistudes käed. Vahtisin raevukalt hingeldades noorukest võmmi, kes polnud vist sugugi vanem kui mu kaaslane Bill Tanger. Ma otsisin Dangerit pilguga, püüdes vältida eredat autotulede valgust. Seal ta oligi! Bill oli näoli politseiauto kapotil ning vanem võmm otsis teda parasjagu läbi. Ta ei leidnud relva ning kuna Bill käitus üsna rahumeelselt, käskis tal lõpuks ringi keerata. Danger tõusis, kuid käsu peale hoidis siiski käed üleval.
„Mis pagan siin juhtus?” nõudis vanem mees Billylt. „Hakkad rääkima siin või viime sind jaoskonda?” Danger pööras pilgu kõrvale, kuid eelistas vaikida.
„Nad tulid meile kallale!” hüüdis plika kuskil mu selja taga. „See tüüp noris tüli ja vaadake, mida see eit minuga tegi!”
Ka mina kiikasin nutuse hääle suunas. Sorakil juuste vahelt, mis enne olid hoolsalt kammitud, paistis lõhkise huule ja sinikatega ehitud nägu.
„Ja mitmekesi te olite, kui nad teid ründasid?” küsis noorem võmm.
Plika jäi kõhklema, lõpuks ütles, osutades poisile, kes istudes autost veidi eemal, hoidis kahe käega peast kinni ja ainult oigas:
„Me olime kahekesi.”
„Ja kelle oma too seal on?” küsis vanem mees, juhtides meie tähelepanu põõsa all meelemärkuseta lamavale noorukile.
„Ta valetab!” ütlesin mina.”Meie olime Billyga kahekesi ja nemad lõhkusid ära meie auto! Neid oli kuus ja Bill pidi üksi oma autot kaitsma!”
„Kuuekesi?” ei tahtnud võmmid mu sõnu uskuda. „kuule, plika, sa vist luuletad. Või äkki nägid sa topelt?”Nad irvitasid õelalt.
„Ei, Hüdra ei valeta! Neid oli viis kutti ja seesama eit. Ma pidin oma varandust kaitsma. See ju ometi on seadusega lubatud?” Danger lasi ettevaatlikult käed alla, kirtsutades valu pärast nina. „Kuule, boss, luba käed alla lasta, eks ole. Kuradi valus on!”
„O.K., lase. Ära lollusi tee!” Revolver sihtis meid endiselt. Noorem mees astus minust eemale ja katsus lamajal pulssi. „Täiesti elus!” kuulutas ta head uudist oma partnerile. „Noh, kuhu siis ülejäänud jäid?”
„Kolm panid plehku, te hirmutasite nad oma saabumisega ära.”
„Ja kaks neist lõid sa nokauti?”