Ma ei pööranud tema küsimusele tähelepanu, ma tahtsin ise võitjaks tulla.
„Ka mina tahaksin teada, kus ta on,” laususin nüüd rahulikult. „Aga kui ma seda teada saan, kui ma teda kusagil kohtan… Sea mulle siis aegsasti piinapink valmis, sest olles terve mõistuse juures, ei anna ma teda mingi hinna eest sulle välja!”
Steven puhkes närviliselt naerma, kõõritades silmanurgast Funkie poole, kes rusikad rullis, meie vestlust pealt kuulas.
„See pole ju mingi sõjaolukord, Lorie, ma lihtsalt otsin oma venda. On see keelatud?”
Nüüd lõpuks sai Funkie kannatus otsa. Kulm rangelt kortsus, nähvas ta ülbelt:
„Kuule noormees, paned ehk oma lõuad kinni ja astud oma teed, ah? Näe, uks on seal! Jäta meie Hüdra nüüd rahule!”
Steve ajas end korraks puhevile nagu tige kukk, nähvas vastu:
„Ükski kõrtsijoodik ei tule mind käsutama!”
Selle peale naeratas Funk muhedalt, pöördus baarmani poole ja tõstes hooletult käe, tegi sõrmedega nipsu:
„Miles, semu, kui ma selle tatiga hakkama ei saa, viska üks täring Dangerile!” Siis vaatas lahkelt Jasonile silma. „Esialgu ma andestan sulle. Mine rahus mu poeg, aga ära enam teist korda „Ämblikusse” oma jalga tõsta!”
„Mine, Steve!” käskisin omalt poolt tungivalt. „Mine ära, enne kui kogu mu kamp sulle kallale tuleb!”
„OK., Lorie,” Steve taganes kõhklevalt. „OK., sa veel ükskord kahetsed seda! Ma leian selle tatika niikuinii üles. Ta ei pääse mu eest kuhugi. Ja sina veel kahetsed oma ülbust!” Siis keeras ta end kannal ringi ja läks uksest välja – nagu ikka uhkelt, püstipäi.
2
Kuigi mul oli nüüd oma korter, meeldis mul üsna tihti ööbida ka Onnis. Lihtsalt seepärast, et nii oli seltsim. Onnis olid ju sõbrad, kellega sai naerda ja lobiseda ning lõbusalt aega veeta. Vahel juhust kasutades sattusin õnnetul kombel Dangeri või Funkie sängi. Alati see hästi ei lõppenud, sest tasus vaid natuke eelistada Funkie't, kui otsekohe tundsin enesel kahelt poolt torkivaid pilke. Ühelt poolt sihtis armukade Karpoid, teiselt mossitas Danger. Ma keeldusin taipamast, et Funkie'le lähenemine on mulle samahästi kui keelatud.
Minu kunagine paaniline hirm kõigi meeste ees oli nüüdseks jäljetult kadunud. Ma usaldasin neid taas, lihtsalt teadsin, et need tüübid ei tee mulle iialgi haiget. Nemad hoiavad ja kaitsevad ja on jumalast loodud selleks, et pakkuda naistele naudingut.
Kui Danger püüdis vahel etteheitvalt meelde tuletada, et ma võiksin kuuluda talle, tegin kindlameelselt selgeks, et ma ei armasta kedagi ega hakka kellelegi ka kuuluma! Need olid Funki'lt laenatud sõnad.
Tagasi tulles tõusin ma oma positsioonilt isegi kõrgemale kui Karpoid. Oli äärmiselt nauditav näha kõrvalt, kuidas Frankie Stafford lipitseb oma lemmiku ees ning lõpuks teeb meie mr. Universum otsuse, et täna öösel tahab ta enda kõrval näha hoopis Hüdrat.
Mulle oli see suurim tunnustus, sest polnud ju kellelegi uudiseks, et Funk on lits-mees ja oskab naisel ja naisel vahet teha. Aga vaene Karpoid pidas teda põhimõtteliselt oma poisiks ja keeldus Dannyt teistega jagamast. Minu olemasolu, muide, ajas teda ka ilma selleta marru.
Loomulikult polnud Hüdral midagi selle vastu, et kamba liider teda voodisse kaisuloomaks võtab. Funkie iga keharakk oli väärt seda, et igal ööl hellitaks teda kasvõi mitu naist.
Aga iseloom – vaat iseloom oli tal pehmelt öeldes natuke õel. Üldiselt aga lihtsalt rõve! Vahel näis ta küll õilsa rüütlina, kuid enamasti oskas ta oma häid omadusi osavalt varjata. Võib-olla talle lihtsalt meeldis olla nõme.
Eriti armastas ta mõnitada Dangerit. Liiga tihti meenutas aega, kui Bill tema ees käpuli roomas, milline äpu ja narkar too oli. Ja ainult tänu temale on Bill jõudnud nii kõrgele, et on nüüd tema enese kõrval kamba hierarhias teisel kohal. Alati teisel! Ja vaevalt kunagi esimeseks tõuseb. Ilmselgelt ei sallinud Danger, et inetut minevikku sellisel moel alatasa meenutatakse. Igasugune viha väljendamine see-eest andis Funkie'le ainult hoogu juurde.
Ta ei ilkunud ainult Dangeri kallal. Olenevalt tähtede seisust langes Funkie ohvriks kordamööda igaüks meist.
Slipp võttis kõike naljana. Minu arvates ei osanudki ta ülde vihastada. Tema ja Danny vaheline sõnaduell kujunes alati meeletuks naeruetenduseks. Slipp ei rääkinud iialgi endast ja keegi ei teadnud tema minevikust midagi, seega polnudki Dannyl millestki kinni hakata.
Mina püüdsin samuti pöörata kõike naljaks, kuid vahel oli see keeruline, sest Funkie suuvärk oli mõnitav, otsekohene ja julm. Ta ei mõelnud kunagi selle peale, kui haiget ta teistele teeb.
Plikadel polnud sugugi kergem. Nad võitlesid oma tunnetega. Kui Funkie'l tekkis tuju neid narrida, siis tuli valida kolme variandi vahel: põgeneda ja nutta (Horror), naerda kaasa (Kera), või sõimata ja rünnata (Karpoid).
Kõige raskem oli siiski Dangeril, kellel Funkie kõrval jätkus minevikku tervelt kaheksa aastat, selle algus polnud just romantiline. Danger näis olevat mees, kes keeldub mõtlemast minevikule, kuna Funk seda aga ei mõistnud, läks nii mõnigi kord kähmluseks. Ent nad ju olid kõigele vaatamata parimad sõbrad ning samas ka võrdsed vastased. Seepärast rahunesid ruttu, olles mälestuseks endale ja teiselegi mõne sinika jätnud.
Meie õnn, kui Kenzo juhtus olema lähedal. Siis oli Funkie tõeline rüütel. Viisakas ja igas mõttes korralik. Ent paraku viibis Kenzo meiega harva, aga Dan tundis tema suurt rusikat – see sobis tema silmaauku päris hästi.
Funkie laul oli see, mis meid endast välja viis. Tal oli kombeks kätte võtta kitarr, istuda voodil, jalad ristis ning uneleda. Kellelegi tähelepanu pööramata tinistas ta seda melanhoolselt, kirjutas vahel midagi üles… Või laulis meile omaloodud laule.
Meie mängisime samal ajal kaarte. See teda ei seganud. Slipp oli meie põhiline kaardikangelane. Tema kaotas üliharva. Enamasti käis mäng riiete peale, sest raha ju iialgi kellelgi niikuinii polnud. Nii sundis O'Steen meid riidest lahti võtma. Halastamatult nautides poolalasti kaardimänguohvreid, saatis ta lõplikud kaotajad Funkie juurde voodisse. Aga kui Funkie'l kestist parasjagu muusikatund, lendasid lohutuseotsijad kolinal tagasi, sest Dan röögatas:
„Kuradi päralt! Ega ma mingi tõupull ole, et sa oma naisi mulle ette laod!” Ja meid jättis ta ilma lohutusauhinnast. Siis naersime ja mõnitasime veidi oma muusikust imelast, kuni see meid kõiki ropult persse saatis.
Jah, mõnikord ta laulis, laulis armastusest, vabadusest ja sõprusest. Laulis nii, et me unustasime sootuks nõmeda kaardimängu. Lihtsalt jätsime pooleli ja kuulasime vaikselt, julgemata hingatagi. Funkie armastas publikut, ta nautis seda, süvenes muusikasse ja puistas sellesse killukesi omaenese elust.
Vahel, kui laul läbi sai, sõnas äkki Slipp:
„Kuulge, ma pole sellist lugu varem kuulnud. Kes seda originaalis laulab?”
„Funkie – alates tänasest päevast!” kuulutas Danny uhkelt.
„Ära valeta!” nähvasin tavaliselt mina, sest teadsin, kuidas meie muusik vahel suurustada oskab. Siis langetas Danny häbelikult pilgu ja ütles:
„Mõtlesin eile välja, päris ausalt. Siis, kui te kõik magasite ja mind ei seganud.”
Vapustav! Ta luuletas ja pani muusika sinna külge niisama lihtsalt nagu teised klapivad kokku võileibu. Ta kirjutas kõik oma laulud üles, pooled olid tal peas nii, et ta ei vaadanud neid esitades ei noote ega sõnu. Paberid andis ta aga Kenzo kätte, uskudes ilmselt, et ainult nii jäävad need igavesti alles.
Dan lootis ikka veel, et too punt, mis esines Karpoidi sünnipäeval „Orhidees”, tuleb kord tagasi ja täidab oma lubaduse. Aga möödusid kuud ja üle poole aasta, kuid neist polnud midagi kuulda. Ja teised bändid teda miskipärast ei huvitanud. Funkie oli solvunud või loobunud üritamast, ei tea.
Lisaks oli tema