Kudas need kalad kuduvad,
Kuda lutsu lööneb loovi,
Isahavid heitelevad,
Emasärjed seadelevad.
Viibisin vähe pikale,
Tunnikeseks tukkumaie.
Hakkasin koju minema,
Pulma pilli tõstis jalga.
Tuli vasta pere-eite,
Küsis, kus ma pikka ööda,
Poole pääva aega viitnud?
“Minu hella eidekene,
Eks sa tea noore viitu,
Vaeselapse lustisida?
Noorel viisi viivitusta,
Kuus veel jalakammitsaida,
Seitse sammusidujaida!
Uinusin ootamaie,
Viibisin vaatamaie,
Kudas need kalad kuduvad,
Kuda lutsu lööneb loovi,
Isahaugid heitelevad,
Emasärjed seadelevad.
Viibisin vähe pikale,
Tunnikeseks tukkumaie.”
Ristitantsi tantsigeme!
Oma tantsi hoidageme:
Seni kui tõuseb sõrga soosta,
Sõrga soosta, märga maasta,
Veerik varvaste vahelta,
Kerikanne keske’elta!
Kalev hakkab koju minema,
Kutsub Linda saaja’asta,
Tedre tütre teiste seltsist,
Luike lustipidulta.
Linda hüüab üle ukse:
“Jookse, poiss, jooda hobune,
Palgapoiss, pane sadula,
Käskujalga, kääna saani,
Saani aisad akenaie,
Saani küljed künniksele,
Saani kolju vasta koitu!”
Siis ta lähäb lese poole
Jumalaga jättamaie:
“Jumalaga, kasuema!
Ära pean mina minema,
Luige parvesta lendama,
Kotkas külasta lahkuma;
Ära pean hädast minema,
Ära häista rahvakesest,
Paremasta paikudesta,
Tuttavasta taludesta!
Pidu peab pärale jääma,
Pulm peab jääma poolikule,
Õlled otsaje ujuma,
Saiad saama kannikale.”
Siis ta, armas, astus saani,
Kargas kõpstes peiu kõrva.
Kalev pani pika koiva
Vööde kombel neiu ümber,
Teine jalga saanist väljas.
Kalev kannusta käristas,
Kuldahelkuda helistas:
“Oh Linda, minu omane!
Mis sina koju unustid?
Kolmed sa koju unustid:
Kuu jäi koja lävele,
See sinu vana isada;
Pääv jäi peale aida viilu,
See sinu vana onuda;
Kased kamberi lävele,
Need su virved vennikesed,
Läänes kasv’nud lellepojad.” –
“Kui on jäänud, jäägu peale,
Ukko annab uue õnne;
Kuhu teeda tallatie,
Rada ette rajatie,
Senna peab saadik sadama!”
Kuu jäi kurvast vaatamaie,
Pahal meelel paistis pääva,
Kased nutavad kamberin.
Linda, lind, ei tunnud leina,
Tund ei teiste kurvastusi,
Linda lendis peiu armul,
Sõitis kaasa sõudemisel
Üle laia lagedaida,
Läbi paksu metsasida,
Sõitis pääval päikse valgel,
Öösel hõbesõlge valul
Kalevide koju poole,
Kaasa siidikamberije,
Kus oli seatud kena sängi,
Padjuline puhkepaika.
TEINE LUGU
Kui mina hakkan kuulutama,
Laulujoada laskemaie,
Vana lugu veeretama:
Ei mind jõua ohjad hoida,
Ohjad hoida, köied köita,
Pilved pikka ei pidada,
Taevas laia tallitseda.
Külad jäävad kuulamaie,
Mõisad mõtteid märkamaie,
Saksad parvil seisamaie,
Linnad eemalt luurimaie.
Elu oli noorel lõunel,
Keskepääva keeritusel
Kalevide kaasakesta
Sugul rohkest sigitanud.
Linda oli laulusuuga
Viburidva vibutelles
Kangeid poegi kasvatanud
Isa kuju kandejaksa,
Oli anderohkel rinnal,
Eide armu-allikala
Kaelakandjaks kosutanud,
Inimeseks imetanud,
Kuude valgel taadi rinnal
Kangelaseks karastanud,
Mõistelikuks muisutanud:
Kunni asja-a’ajaks kasvid,
Sammu lühendajaks saivad.
Poegist taadi elu-õhtul
Kaksi alles kodu kasvid,
Kaks kui herne kaunakesta.
Teised olid tuulejuhil,
Linnuteede tähändusel
Võõramaale rada võtnud,
Käiki pikka kaugusela;
Läinud õnne otsimaie,
Pesa-aset püüdemaie.
Ega meie kitsik kohta,
Ahtral lüpsil põllumaada
Võind ei kõiki kasvatada,
Toitu neile toimetada,
Päävarju valmistada,
Kehakatet soetada.
Kalev-taati oli käskind,
Kindlal sõnal kinnitanud:
Meie maada markamata
Ühe poja päranduseks,
Valitsuse vallaks jätta.
Ehk küll pojad perekaupa
Isa suuruseks sirgusid,
Tükaltie tugevusel
Võtnud