“Tuulejumal, astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalikku toetamaie!”
Neli nurka toassa,
Kõik sa nurgad nutustasid,
Neli seina kamberila,
Kõik sa seinad seisatasid;
Ahju ääred haletasid,
Istmed ära igatsesid,
Palvil põranda põlvitasid.
Ohkad aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
“Tuulejumal! astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Poja ema peastemaie!”
Pere nuttis alla pinki,
Lapsed nutsid alla laua,
Külad, kullad kamberila.
Kaasa magas külmas voodis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Läbi läks siis nelja metsa,
Viie viletsuse paiga;
Üks oli metsa toomingane,
Teine metsa vahterane,
Kolmas kibuvitsa metsa,
Neljas metsa pihlapuine,
Viies metsa vislapuine.
Tusad jäävad toomingaie,
Valud jäävad vahteraie,
Kibedad kibupuu külge,
Piinad pikad pihlakaissa,
Vaevad rasked vislapuissa.
Tusad tulid tagasie,
Tusad tulid eide tungi,
Valud vaese lese peale,
Tulid tusale tubaje,
Oigadele ahju ette,
Puhkedele parsidele.
Ohkab vaene Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
“Tuulejumal! astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie;
Tule vaesta vaatamaie,
Poja ema peastemaie!”
Pere nuttis alla pinki,
Lapsed nutsid alla laua,
Küla naised kamberila.
Kaasa magas külmas sängis,
Kus ei kuulnud naise nuttu.
Nurganaine, nõrgukene,
Vaevakandja, väetikene!
Üks ju jalg sul haua seessa,
Teine haua ääre peale,
Ootsid hauda langevada,
Külma voodi kukkuvada!
Ohka aga Uku poole,
Rohkest’ Rõugutaja poole,
Saada palve-saadikuida
Ülemaile jumalaile!
Tuli tunnike tubaje,
Üürikeseks ahju ette,
Kiirestikku keriksele.
Naine tuikus, nõrgukene,
Tuikus nuttes, tusaline,
Värisedes, vaevaline;
Ohkas aga Uku poole,
Palveid Rõugutaja poole:
“Tuulejumal! astu tuppa,
Vigalista vihtlemaie,
Hädalista arstimaie,
Tusalista toetamaie!
Tule vaesta vaatamaie,
Poja ema peastemaie!”
Uku kuulis kamberista,
Rõugutaja rehe alta,
Abitoojad läbi seina,
Kergitajad läbi katukse.
Siis tuli Uku tubaje,
Rõugutaja kamberisse,
Astusivad ahju ette,
Sammusivad sängi sõrva.
Ukul õled õlanukul,
Rõugutajal padjad kaenlas;
Viisid naise voodiesse,
Surmahädalise sängi,
Piinakandja padjadesse;
Panid peente linadesse,
Villase vaiba vahele.
Kaks sai päida pääluksele,
Neli reite voodiesse,
Neli jalga jalgusele,
Neli kätte keske’ele.
Uku hüüdis üle ukse,
Rõugutaja rõõmsal healel:
“Lööge kinni haua uksed,
Kinni kalmu laiad kaaned!
Naine viidud voodiesse,
Pandud peente linadesse,
Kaks saand päida pääluksele,
Neli reita voodiessa,
Neli jalga jalgusele,
Neli kätte keske’ele.”
Tänu vana isadale,
Aitüma jumalaile,
Tänu abitoodejaile:
Uku oli tunni toassa,
Rõugutaja kamberissa,
Sala-abid sängidela.
Nurganaine, nõrgukene!
Tõsta üles kaksi kätta,
Kaksi kätta, kümme küünta:
Et sa tusatunnist peasid!
Lesel’ leina lepituseks,
Pisarate pühkijaksa,
Kurvastuse kergitajaks
Kasvis kallis pojukene.
Poega imes armupiima
Eide rinnal rohke’esta,
Imes heldus-allikalta
Võimuvetta venitavat,
Karastavat kasvumärga.
Mõistke, mõistke, mehed noored,
Arvage, poisid avarad,
Teadanege, naised targad,
Kesse magab kätkiessa,
Kes see mähkme mässitusel
Kiuste suula kiljatamas!
See’p see lese leinapoega,
Isata kasvav idukene,
Keda tuuled toetavad,
Vihmaveered venitavad,
Kaste-aurud karastavad,
Udupilved paisutavad.
Eit aga tallas kätkijalga,
Tallas kätki kiikuvale,
Vilistas laulu väetile
Suikumise soovituseks.
Poega puhus nutupilli,
Leikas kisa lusti pärast.
Karjus kuuda, karjus kaksi,
Nuttis õhtust hommikuni,
Et