Salmel käisid kosilased,
Viied, kuued viinakruusid,
Seitse sala kuulajada,
Kaheksa kaugelt vaatajat;
Käisid kõrged kosilased:
Üks oli kuu, teine pääva,
Kolmas tähte poisikene.
Tuli kuu poisikene,
Kahva-palgil peiukene,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsarila,
Tahtis Salme kaasaks saada,
Neidu kihlul kinnitada.
Salme mõistis, kostis kohe,
Hüüdis aga aidastana,
Kõneles kivikojasta:
„Ei mina, kuld, lähä kuule,
Hõbe, ei ööde valgusele!
Kuul on kolmi ammetida,
Kuus veel ise toimetusi;
Korra tõuseb koidikul,
Vahel pääva veerangul,
Korra pääva tõusengul;
Vahest ta väsib varagi,
Vahest enne valgeheida,
Vahest peab vahti päävalgi,
Luurib laia lõune’ela.”
Kuu läks kurvalte koduje,
Paistis minnes nukral palgel.
Tuli päike poisikene,
Põlevsilmil peiukene,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsarila;
Tahtis Salme kaasaks saada,
Neidu kihlul kinnitada.
Salme mõistis, hüüdis vasta:
„Ei mina, kuld, läinud kuule,
Hõbepärga põlgab pääva!
Pääval palju viisisida,
Mitmel kombel muudemisi:
Palavaste paistab pääva,
Heledaste heidab ilma.
Kui on hele heina-aega,
Siis ta vihmada vihistab;
Kui on kallis kaerakülvi,
Siis ta põudada põristab,
Kaerakülvije kautab,
Odrad põllule põletab,
Linad liitis liivikuie,
Herned vagude vahele,
Tatterad toa tahaje,
Läätsed käänas kändärije;
Kui on ruuge rukkileikus,
Siis ta kasteta kahistab,
Uduvihmada varistab.”
Pääv läks puhkedes koduje,
Paistis minnes põua-palgel,
Kõrvetuse kurjusela.
Siis tuli kolmas kosilane,
Tuli tähte poisikene,
Põhjanaela vanem poega,
Viiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsarila,
Tahtis Salme kaasaks saada,
Neidu kihlul kinnitada.
Salme hüüdis aidastana,
Pajatas poordi-kamberist:
„Talli viige tähe hobune,
Tähe lauku latterije,
Tähe ruuna roka juure,
Ette see ihutud seina,
Taha see tahutud seina!
Heitke ette heinasida,
Kandke ette kaerasida,
Ette sulpi suupäralta,
Ette rokka rohkemasta,
Ette vahtu valgemada!
Peitke peenije linuje,
Katke laia kanga alla,
Varjage siidivaibala,
Silmad sammeti magama,
Kabjad kaeraje lebama!
Tähele minagi lähän,
Tähele, armas, annan kätta,
Lähän kulda kaasakeseks.
Tähel on sirevad silmad,
Meelemõtted mõlkumata;
Täht ei raiska viljategu,
Ega riku rukkileikust.
Tähte-poega istutage,
Ette see ihutud laua,
Taha see tahutud seina,
Alla pinki pihlakane,
Ette laia söömalauda,
Palakad peale katetud!
Kandke kalad laua peale,
Lihad peiu ligemale,
Kandke magusamad maugud,
Pulma-sepikud peiule,
Meevaagnad mehe ette;
Kandke lauale õllekannud,
Mõdupeekerid magusad!”
Tähte tuppa kutsutie,
Söömalauale paluti.
Eit aga leske pajateles:
“Sööge, tähte, jooge, tähte,
Elage, tähte, rõõmulan!”
Tähti mõõkada teristas,
Kuldahelkuda helistas,
Kannuskardada käristas,
Raudakandada raksatas:
“Ei taha süüa, eidekene,
Ei taha juua, eidekene,
Ega ei rõõmulan elada;
Tooge mu omane tubaje,
Saatke Salme põrandale!”
Salme kuulis peiu kutsu,
Tähte-poisi tahtemista,
Salme hüüdis aidastana,
Üle õue hoone’esta:
“Peiukene, poisikene,
Kaugelt tulnud külaline,
Annid aega kasvadessa,
Salmel aega sirgudessa,
Anna aega ehtidessa,
Pulmariide pandanessa!”
“Lippa, Linda, lendevjalga,
Lenda, õdeda, kamberije,
Karga ehtede kerstule!
Too mulle kuued kalevised,
Särgid udu-siidilised,
Käiksed kullakirjalised,
Vikelised villasukad,
Litterissa linikud,
Ruutulised kaelarätted!”
Eite hüüdis nurgastana,
Kasuema kamberista:
“Sööge, tähte, jooge, tähte,
Elage, tähte, rõõmulan
Pikil pidude päivil.”
Tähte kuulis, kostis vasta,
Tähte targaste kõneles:
“Ma’p taha süüa, ma’p taha juua,
Taha ei rõõmulan elada
Pikil pidude päivil,
Enne