KALEWI POEG
EESSÕNA
Eestlaste kuulsam ennemuistne jut Kalevi poeast astub siin laiale pillutatud juttu ja laulu-sõna riismetest koku korjatud ja uest jalule seatud, rahva ette, noorematele enamist kül üks tundmata võõras, aga siiski on ta sündind oma küla laps. Tema toob meile sõnumid vanemast aeast, näitab meie suguvanemate elust ja vaimu tööst avaliku märkisi, kuda nemad kuulsat juttu olid sünnitanud. Aastate saead on mööda läinud, rasked sõa kurnad, katku surmad, nälja piinad ja orja kütked olid kül mitmel puhul rahvast muljunud ja maad mõne korra tühendanud; aga kõik need viletsused ei jõudnud mälestust mitte inimeste meelest kustutada, mis kaugemast õnne aeast – Kalevi poea päevist – üle oli jäänud. Kui palju tema elust ja kangest tegudest tõsi on, ja kui palju laulukute meele mõlgutused sinna kõrva iluks olid lisanud: sellega ei ole meil siin pikemalt tegemist. Aevamisel võiks küll lugu otsegu ühe vana inimesega olla, kellel endine lapse põli üsna õnnelikum ja parem näitab, kui praegune aeg, seal oli päike heledamast paistnud, taevas selgem ja maapind palju ilusam olnud – räägib vanarauk, ehk kül tõelikult väljaspoolt asjadest midagi teisite ei olnud, vaid et aga vaatajal süda ja silm noorusel palju selgemad olid. – Nõnda on ka rahva lugudel ükskord nende noor põli olnud, mis hiljemine kui kuldne aeg nende mälestuses läigib; ehk kül neil, kes kiidetud aeal elasivad ja asju toimetasid, niisama sugused mured ja vaevad kanda olid, kui meilgi. Ainuke vahe võis ses olla, et seal keha kangus mehe kuulsaks tegi, kudas nüüd vaimu anded teda ülendavad.
Meie päivil on asjade lugu kõigelt poolt hoopis teiseks läinud, meie oleme nimelt Ristiusu läbi täielikumale Jumala tundmisele jõudnud, ka muidu mõnes tükis mõistlikumaks saanud, sellepärast ei või meil vana aeg mitte enam nii kallis olla, kui neil, kes seitsesada aastat enne meid siin elasivad, ja kellel tõevalguse koitu veel silma ei olnud selitanud. Seepärast oleks suur rumalus, kui kedagi pimedat ebausu aega täna pääval ülemaks tahaks kiita, kui seda, mis tal praegu käes on. Aga teiselt poolt ei oleks se mitte vähem rumalus, kui meie tühja uhkuse pärast seda läheksime põlgama, mis suguvanemate mälestustest meie päivini on ulatunud. Teistel – targemate rahva sugudel leiti juba mõne tuhat aasta eest kirja tundjaid, kes tähtsaid juhtumisi tuleva põlvele oskasivad üles panna. – Kõik, mis meie maal enne seda aega oli sündinud, kui sakslaste kaupmehed esimest kord laevaga teed seie leidsid: seisab paksus udu võrgus. Sellepärast peame seda suureks õnneks pidama, mis vana juttu sõna sinna pimedasse jälgi on teinud. Mõtlejad lugejad võivad Kalevi poea elukäigist mõnda vanast aeast tundma saada, kuda neil päivil juba korraline valitsus ühe kangema mehe voli al ja omad seadused olid olnud.
Kes siis sündind Eestlastest Kalevi poega käte võttab ja loeb, sellele soovime, et ta seda niisuguses armastuses teeks kui raamatu välja andjal nende vana põlve mälestuste koku seadmise juures oli, kes seda tööd endale kõige ülemaks arvab, mis ta tänini Jumala helduse läbi oli jõudnud toimetada. – Saagu siis meie päivil jälle tõeks minema, mis teises Kalevi poea laulus sisab:
Kastel tõustes kanarpikust,
Udukuue ummuksesta
Tungib Kalevi tunnistus
Läbi tammitse tänava,
Üle vaskise värava
Kindla kalju keske’elta,
Läbi raudamüürisida,
Teraksesta tornisida.
SOOVITUSEKS
Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistese põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.
Ärkage, hallid muistena healed!
Sõudke salasõnumida,
Parema päävade pajatust,
Armsama aegade ilust.
Tule sa, lauliku-targa tütar!
Jõua Endla järve’esta;
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiuksid silitasid.
Võtkem tõe voli, vanad varjud!
Näitkem kadunud nägusi,
Vahvama meeste ja nõidade
Kalevide käikisida.
Lendagem lustina lõune’ela,
Paari sammu põhja poole,
Kus neid kasusi kanarpikus,
Võsu õitseb võõral väljal.
Mis mina kodu nurmelt noppind,
Kaugelt võõral väljal künnud,
Mis mulle toonud tuulehoogu,
Laened lustil veeretanud;
Mis mina kaua kaisula kannud,
Põues peidula pidanud,
Mis mina kaljul kotka pesas
Ammust aega hellast haudund:
Seda ma lauluna lõksutelen
Võõra kuulijate kõrva;
Armsamad kevadised kaimud
Varisenud mulla alla,
Kuhu mu lustina lõõritusi,
Kurvastuse kukutusi,
Ihkava meele igatsusi
Koolja kuulmesse ei kosta.
Üksinda lindu laulan ma lusti,
Kukun üksi kurba kägu,
Healitsen üksi igatsusi,
Kunni närtsin nurmedela.
SISSEJUHATUSEKS
Lehvi muiste mälestusi,
Kalevide kuulutusi
Kalmu künkast kerkimaie,
Udu-aurust paisumaie,
Hämarikust ärkamaie,
Kanarpikust kasvamaie,
Samblasoosta suitsemaie!
Kussa varjud vaikusela,
Pikad piinad peitusela,
Kurnatused kaane alla
Põrmu põues põõnutavad,
Uku hõlmas uinutavad,
Maarja rüpessa magavad.
Päike neid ei paistemaie,
Kägu kuldne kukkumaie,
Pesilindu pettemaie
Enam pease mätta alla.
Kuu aga kumab kõrge’elta,
Täht’de silmad taeva sõrvast
Valgust varju-valvajale,
Kuma kuju kudujale,
Kes neid rahurüüdidesse,
Varjuvaipa mähkinesse –
Koolja koja katavada,
Magajaida matavada.
Tuleb hoogult tuule tuhin,
Kostab kaugelt laente kohin:
Toogu tulles tervisida,
Kuulutagu kallimaida
Unustusse uinund asju,
Mõttest läinud mälestusi,
Mis ehk ehavalgel välgub,
Videviku vilul vilgub,
Kaste kergil keeritelles,
Udu hõlmal hüpeldelles:
Kuhu vaimu-äbarikud
Hämarasse ärgutanud,
Sagarasse seltsitanud,
Parves eha palistusel,
Ööde vilul õilmekarva
Mälestusi mängitavad,
Kuldast kuulu keerutavad.
Vaata mängi, vennikene,
Näe