Koloneli monograafia tuumaks oli Cannae’ ja Pharasalose lahingute lahkamine. Ta näitas, et mitmed traditsioonilised ajalookirjutused ja tõlgendused nende lahingute kohta olid ekslikud, ning kuidas võitlusmoraali nähtamatud jõud olid lahingutulemuse otsustavateks teguriteks. Võidukad väejuhid, Hannibal Cannae’s ja Ceasar Pharsaloses, mõistsid hirmu, ärevuse ja lahinguvälja üksinduse dünaamikat ning nad kasutasidki oma üksusi sellele läbinägelikkusele tuginedes.
Näiteks Cannae’ lahingus kasutasid Hannibal ja Hasdrubal Numiidia ratsaväge valdavalt vastase tagaajamiseks, sest nad said aru numiidlaste psühholoogilisest võimetusest osaleda jalaväelasena mees-mehe võitluses. Hannibal planeeris enne lahingut ka oma Gallia jalaväe võimalikud taganemisteed. Ta oli seetõttu paigutanud ennast nii, et ta sai põgenevad gallialased kinni püüda ja nad uuesti lahingusse innustada, tegevus, mis tagas roomlaste edasitungi peatumise ja lõppes seejärel roomlaste mahanottimisega.
Pharsalose lahingus sai Caesar aru ohust, mida kujutas Pompeiuse ratsavägi tema lahingurivi vasakule tiivale. Ta moodustas kiiresti eraldiseisva jalaväeüksuse oletatavat rünnakut vastu võtma. Kui rünnak algas, hajus ja põgenes Pompeiuse ratsavägi selle asemel, et võidelda otsustuskindlate roomlaste vastu. Taas oli lahingu pöördepunktiks väejuhi taktikaline otsus, mis tugines võitlusmoraali tundmisel.
Du Picq’i suurim panus sõjanduse uurimisse oli vaenlase jälitamisega kaasneva sündmusteahela avastamine. Ta oli tähele pannud antiikaja lahingute vastaspoolte ebavõrdseid kaotusi. Kui lahingud olid tõesti silm silma vastu lähivõitlus, nagu traditsioonilised käsitlused viitavad, oleksid kaotused pidanud enam-vähem võrdsed olema. Du Picq tõestas oma väiteid, kirjeldades arvulisest ülekaalust põhjustatud piiranguid. Ta näitas, et vaatamata meeste üldarvule lahinguväljal olid mõlema osalise geograafilised ja ajalised tegurid piiratud, mistõttu vaid väike osa kogu armeest oli mingi aja jooksul aktiivses lähivõitluses. Aga kui enamik langenuid antiikaja kokkupõrgetes ei tekkinud vahetus kurnamisvõitluses, siis kus need kaotused sündisid?
Du Picq’i väitel toimus tõeline häving siis, kui üks osaline murdus. See oli jälituslahing, kus sündisid lahingu otsustavad tulemused.37 Vaatamata kuulsatele antiiklahinguid kujutavatele maalidele ei tormanud vaenupoolte üksused tegelikkuses peaaegu kunagi teineteise vastu. Nagu Du Picq märkis, liikusid osapooled sageli teineteise suunas, kuni üks lõi verest välja ja põgenes. See mõte rääkis vastu kaasaegsetele ideedele, mille kohaselt sõdurite või ratsanike füüsiline liikumishoog, mis põrutab vaenlase rivistusse, lõhub oma jõuga vaenlase lahingukorra. Pigem olid lahingud (ja on) vaenupoolte nähtamatu tahte võitlused. Kartmatu ja julge edasiliikumine vastase suunas pidi toetama oma üksuste võitlustahet ja murdma vastase lahingumoraali.
Du Picq laiendas oma järeldusi, kinnitades, et nii manööver kui ka tulejõud – eriti manööver – olid tähtsusetud senikaua, kuni neid ei kasutatud vastase ühtse moraali lagundamiseks. Kui oma üksuste manööver suutis vaenlase sõduritele piisavalt surmahirmu sisendada, minetasid need oma tahtejõu ja taganesid. Vaieldes oma kaasaegsetega väitis Du Picq enamuse vastu, et lahingurivistus ei pea keskenduma ainult tule kiirusele ja koondatud käsitulirelvade hävitavale mõjule, vaid selles peavad olema tasakaalus nii tuleliinid kui ka manöövrit sooritavate üksuste kolonnid. Viimane annab sõjalise üksuse ülemale varusoleva liikuva jõudude hulga, et lõpetada lahing endale soodsas suunas. Ehk kui oma tulekasutusega loodi võimalus, sai väejuht anda vastase võitlusmoraalile hävitava löögi, manööverdades oma üksuste kolonnid vaenlase tagalasse.
Du Picq suutis jõuda sõjanduspsühholoogia väärtustamisele ajal, kus selliseid arusaamu võeti vastu põlgusega. Nüüdisaegsed autorid, nagu S. L. A. Marshall ja John Keegan võivad oma ideede algeid Du Picq’i arusaamadest38 otsida. Kuid isegi tänapäeva sõjalised mõtlejad ei tunnista sageli antud teema hädavajalikkust. Parimal juhul suhtutakse võitlusmoraali mõjudesse sõjategevuses kui millessegi austusväärsesse ja tabamatusse. Kuid Ardant du Picq’i geniaalsus ja tema teravad tähelepanekud nii ajaloo- kui ka isikliku lahingukogemuse põhjal, nõuavad manööversõja õpilastelt militaarpsühholoogia tunnistamist üheks sõjategevuse põhimõtteks.
Üks mõjurikkamaid sõjandusteoreetikuid tänapäeval on B. H. Liddell Hart. Esimese ja Teise maailmasõja vahel uuris ta koos J. F. C. Fulleriga, millises suunas arenes sõjandusteooria pärast relvajõudude mehhaniseerimist. Jällegi on mitmeid erinevaid lähtekohti mõlema autori teoste uurimisel ja nende mõju (või selle puudumise) hindamisel nende oma kodumaal ja mujal maailmas. Olen otsustanud kokku võtta ja kommenteerida Liddell Harti põhimõtted tema raamatu „Kaudse lähenemise strateegia” (Strategy of Indirect Approach 39) järgi ning tema esitatud „mees pimedas“ jalaväetaktika põhjal,40 sest need mõjutavad otseselt tänapäeva manööversõja teooriat.
Oma raamatus lahkab Liddell Hart paljusid minevikusõdu ja sõjaretki. Kuigi tema tähelepanu pälvib peamiselt läänemaailm, oli tema ajalooline ülevaade oma sõjandusteooria loomiseks piisavalt laiaulatuslik. Liddell Hart toetab arusaama, et sõjaline (ja isegi poliitiline) edu mineviku sõdades saavutati tavaliselt siis, kui rahvuse- ja relvajõudude juhid kasutasid vaenlase vastu kaudse lähenemise võtet. Ta kasutab kaudse lähenemise mõistet, et kirjeldada strateegia-, operatiiv- ja taktikatasandi tegutsemist, mis olid kavandatud vaenlase löömiseks nii säästlikult, kui võimalik. Kaudne lähenemine kätkeb kavalust, petmist ja vastase tugevuse vältimist.
Tema seletusi lugedes on õpetlik uurida kaudse lähenemise konkreetseid eesmärke eri kampaaniates, sest seejärel on võimalik Liddell Harti arusaamad tänapäevase manööversõja teooriaga ühendada.
Sellest vaatenurgast lähtudes täheldasin kolme eesmärki:
1. Vältida vastase tugevusi. Eriti selleks, et mitte lubada vaenlasel tavapäraselt tegutsedes oma tugevaid külgi kasutada.
2. Petta vaenlast. Kuigi see idee erineb mõneti esimesest, peab see lõppeks sama tulemuse saavutama: mitte anda vastasele võimalust kasutada oma tugevust.
3. Luua ja rünnata vastase haavatavusi.
Mis puudutab viimast eesmärki, siis me võime eristada kolme tüüpi haavatavusi: geograafilisi, talituslikke ja psühholoogilisi. Geograafilised haavatavused on kergelt märgatavad: see on maastikupunkti vallutamine, mis kõrgub vaenlase baaslaagri kohal, või silla hõivamine, mis lõikab ära vastase taganemistee.
Talituslikud haavatavused seostuvad vastase ründamisega mingi vahendiga, mille vastu ei ole tal kaitset või sunnitakse vastast kasutama vahendeid, mille tagajärjel tema tugevus muutub tema nõrkuseks. Esimesel puhul sobib näitena õhurünnak vaenlase vastu, kellel pole õhukaitset. Teise kategooria näiteks võib tuua vastase jalaväe meelitamise mägedes asuvast tugipunktist lagendikule, et neid seejärel ratsaväega rünnata. Psühholoogiliste haavatavuste rünnak on sihitud vaenuväe ülema ja tema sõdurite veenmisele, et nad on juba võidetud. Sellise tulemuse annavad tihti manöövrid vastase tagalasse.
Liddell Hart käis samuti välja kaasaegse manööversõja idee, mida ta nimetas „mees pimedas“ teooriaks. Nimetatud käsitlus samastab kaasaegsete üksuste võitluse kahe mehe kaklusega pimedas toas. Proovides leida oma vastast, nagu too tedagi, liigub mees, üks käsi ettesirutatult, et tagada oma julgeolekut ja samas ka saavutada kokkupuude vaenajaga.
Kui ta puudutab vaenlast, haarab ta temast ettesirutatud käega, et too põgenema ei pääseks ning tugeva hoobi saamiseks paigal püsiks. Samaaegselt võtab ta teise käega esmalt hoogu ja virutab rusikaga vaenlasele pähe, et teda nokauti saata. Liddell Harti väitel kasutavad tänapäeva armeed üldiselt samamoodi eesliikuvat üksust, mis on loodud vaenlase leidmiseks, sidumiseks maa-alal ja peajõudude turvamiseks. Kui kokkupuude vaenlasega on saavutatud, kasutab üksuse ülem eelväge vastase paigal hoidmiseks, sooritades samaaegselt peajõududega üllatuslöögi (coup de main).
Liddell