Lõpuks pakub Simpkin tõeliselt huvitava analüüsi tempo kui manööversõja olulise osise kohta. Ta kasutab tempo defineerimiseks selle kahe koostisosa selgitamist: liikumistempo (ehk tempo, mida üksus kasutab enne rünnaku lähtejoont) ja ründetempo (liikumise kiirendus, kui üksus on alustanud rünnakut).52 Selle määratlusega võib näha, et sõjalise üksuse füüsiline kiirus on ainult tempo üks koostisosa. See, kui kiiresti suudavad üksuste staabid põhiülesannet analüüsida, langetada otsuseid ja toota käske, on järgmine võtmetähtsusega osa üksuse operatiivtasandi väärtuse hindamisel. Järgmises peatükis selgitan seda ideed ja pakun välja pisut teistsuguse võimaluse selle lõimimiseks manööversõja teooriasse.
Me järeldame niisiis, et manööversõja teoorias on kaks selget koolkonda. Mõlema koolkonna elemendid kombineerituna mineviku kogemustega näitavad järgnevates peatükkides manööversõja õpilastele suunda kõikehõlmava manööversõja teooria leidmiseks.
KOLMAS PEATÜKK
Vastase löömise meetmed
Ja Saul pani oma riided Taavetile selga, andis temale vaskkübara pähe ja pani temale raudrüü selga. Ja Taavet pani tema mõõga enesele riiete peale vööle ja katsus kõndida, ta ei olnud ju nendega harjunud; aga Taavet ütles Saulile: „Ei mina saa nendega käia, sest ma pole harjunud.” Ja Taavet võttis need oma seljast ära. Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna, mis oli tal lingukivikotiks; tal oli ling käes ja ta astus vilistile vastu.
Manööversõda on eelkõige filosoofia, mis käsitleb vastase löömise meetmeid. Manööversõda on lihtsustatult öeldes löök vastu kõri, näputorge silma või noahoop selga. See on kiire, lühiajaliselt vägivaldne ning ebaaus. See on otsustav, isegi ennetav – diplomaatilise etiketi ja seisukohtade järgimise arvelt. Manööversõjas on esmatähtis olla alatu, mitte vapper, mis ei ole sugugi ülendav tegevus, sest tavaliselt põgenetakse vastase tugevuse eest. Manööversõja nimetus tuleneb tema tavapärasest väljendusviisist: vastase üle-manööverdamisest lahinguväljal. Olen mitmete ajalooliste näidete põhjal tajunud, et kuigi manööversõja teooriat võib pidada ühtseks, on sel vähemalt kolm eristatavat väljendusviisi: ennetamine, nihutamine ja lagundamine. Loetud raamatutele tuginedes teen järelduse, et neid termineid on aastaid halvasti määratletud. Nad pole samatähenduslikud, kuid eriti kahte viimast kasutatakse sageli vaheldumisi. Seetõttu soovin süüvida pisut sügavamale nende kolme uuendusliku idee rakendustesse võidu saavutamisel, ja võib-olla näeme seega, mil määral on kõik nad paremad kurnamissõja mõtteviisist.
Aga Taavet ütles vilistile: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel, keda sa oled teotanud. Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; … kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal!” … Ja sündis, kui vilist tõusis ja tuli ning lähenes, et Taavetit kohata, siis ruttas Taavet ja jooksis rinde poole vilistile vastu.
Sõjanduses on termini „ennetamine“ kasutamine ebaõnnestunud. See manab silme ette pettepildid, kuidas militaristlikud ja halastamatud rahvused allutavad ootamatult ja ebaõiglaselt oma rahulikke naabreid. Seda sõna on kõige sagedamini kasutatud „ennetava löögi“ tähenduses ja tavaliselt mõeldakse selle all strateegiatasandi käiku, mis vallandab avaliku sõja. Kuid see sõna tähendab rohkematki. Sõnaraamatu järgi tuleneb ingliskeelne sõna pre-emptive (ennetama) ladinakeelsest tegusõnast praeemere, mis tähendab „ette ostma“. Nii on ka tänapäevases inglise keeles tema üheks tähenduseks “omandama või hõivama enne teisi“. Selline sõnaseletus on meie vaatenurgast kõige kasutuskõlblikum, sest sõjalises keelekasutuses seostubki sõna võimalusest kinni haaramisega enne, kui seda teeb vastane.
Sõjaajaloost ennetava tegutsemise kohta näiteid otsides avastasin märkimisväärse tõsiasja: ennetavat tegutsemist on peaaegu alati peetud vastikuks, murettoovaks või rutakaks. Mõelgem näiteks Philip Longworthi märkusele ühe kõige suurema ennetamise meistri Aleksander Suvorovi kohta: „Suvorovi äkkrünnakud olid ennetavad, kuid mitte nii tormakad kui paistsid, sest ta teadis, et on olukordi, kus psühholoogia on olulisem arvudest.“53
Suvorov oli üks suuremaid 18. sajandi lõpu Vene kindraleid. (Ta elas ja võitles Napoleoni ajastul, kuid lahinguväljal need kaks tegelikkuses ei kohtunud.) Suvorovi elu ja sõjalised saavutused on ahvatlev uurimisaine, sest oma kaasaja sõjalise mõtte seisaku ja taandarengu keskel näitas ta ennast nii värvika isiksuse kui ka uuendusmeelse mõtleja ja otsustava tegutsejana. Suvorovit, nagu paljusid teisi väejuhte, kes on minevikus kasutanud ennetavat taktikat, on sageli naeruvääristatud. Talle on süüks pandud sõjaliste oskuste ja ettevaatlikkuse puudumist, sest sageli käskis ta oma meestel marssida kiiresti vaenlase suunas ja rünnata käigu pealt. Samamoodi raske on osundada kas või ühele ennetavale sõjalisele sündmusele, mis ei tekitaks lugejas meelehärmi või ei tunduks ülimalt hulljulge. Esmalt järeldasin, et see on ajalooline eksimus. Aga jätkates sarnaste sündmuste loetelu, avastasin, et ennetavat tegevust tõlgendatakse sageli negatiivselt ainuüksi oma olemuse tõttu, isegi kui seeläbi saavutati hiilgav võit.
Miks see on nii? Põhjuseks on ennetava tegevuse toimumine enne „õiget aega“. Ennetamine tugineb tõsiasjal, et teised ei oota seda läbiviinud väejuhilt niivõrd kiiret otsustamist. Väejuht, kes ennetab vaenlast, võib olla arvulises ülekaalus või vähemuses, tema relvad võivad olla paremad või halvemad, tema võitlusdoktriin võib olla geniaalne või puudulik, kuid väärtus, mis on temal ainukesena, on otsusekindlus. Tema otsustav lähenemine eelseisvale kokkupõrkele ei anna mitte osalist üleolekut vaenlase suhtes, vaid ülekaaluka. Seetõttu teenibki ta põlastuse nendelt, kes tema operatsioonidele hinnanguid annavad, kuid samas napsab ta ka võidu. Ja seda võitu iseloomustab inimkaotuste väikene hind.
Tavaliselt tundub ennetav rünnak teistele liigse kiirustamisena. Sõja taktikatasandil rõhub ennetav rünnak pigem kiirusele kui ettevaatlikkusele. Sellest tulenevalt heidab see tihti kõrvale muidu õigeks peetud taktikalise paiknemise. Tõepoolest, ennetav tegutsemine sisaldab endas kindlakskujunenud eeldatavate või määratud toimimisviiside hülgamist. Taavet alustas lahingut vilistite vastu, keeldudes kandmast kuningas Sauli soomusrüüd. Lisaks ei lähenenud ta Koljatile ettevaatliku sammuga, vaid jooksis tema suunas, samuti kui liigub sõjaline üksus ennetava rünnaku sooritamisel kiiruse säilitamise huvides kolonnis, mitte ohutuse nimel ahelikus ega ešelonides sügavuti lahingukorda hajutatuna. Sellise üksuse ülem tugineb julgeoleku tagamisel pigem oma kiirele otsustusvõimele ja üllatusmomendile kui ettevaatlikult kaalutletud plaanipärasele taktikalisele liikumisele. Niisuguse mõtteviisiga on raske harjuda, eriti Ühendriikide relvajõududes, kes on klammerdunud taktikatasandi külge, mistõttu mõistetavalt ka drillib ja väärtustab liikumise varjatust ja julgeolekut. Ning loomulikult on selline teguviis väga sobiv, võttes arvesse hoolika planeerimise ja elluviimise ettekirjutusi. Kuid ennetamine on püüe ettekirjutustest kogunisti mööda hiilida. Selle asemel üritatakse ebaviisakalt võit ära napsata enne, kui mäng on korralikult alanudki. Ennetamine on oma olemuselt seega ebaaus, ebahärrasmehelik ja eba-ameerikalik.
Sun Zi nentis ennetava tegutsemise kohta oma „Sõja seadustes“:54 „Võit, mis on saavutatud enne olukorra selgumist, on see, mida tavaline mees ei mõista. Kuid selle võidu