Paljud üksikasjad tulevase lahingutehnika kohta on salastatud, kuid piisab teadmisest, et nad on tunduvalt raskemini relvastatud ja soomustatud kui praeguse põlvkonna lahingumasinad. Kindlasti on neil uuema tehnoloogiasaavutustega sihtimis- ja laskeseadmed. Mu kamraadid eeldasid mõistagi, et kui sellises lahingumasinate segatuses saaks rakendada üld- ja ründejõudude kahesuse põhimõtet, peaks uuem tüüp jääma ründeüksustele.
Lõppude lõpuks kannavad need üksused ju võitluse põnevamat ja „jumalikku“ osa ning uusimat tehnoloogiat tuleb seal kasutada. Aga kui keegi vaaginuks üldüksuste võitlustingimusi, mida iseloomustab pingeline kurnamislahing, samas kui ründeüksuse võitlus poleks nii surmaohtlik ja oleks suunatud pehmete sihtmärkide vastu, tuleks järgmise põlvkonna lahingutehnika jätta üldüksustele ja praegu kasutatav tehnika tuleks määrata ründeüksustele.
Igal juhul tuleb jõudude kahesuse põhimõttele tähelepanu pöörata, kui otsime tuleviku sõjanduses manööver-lahendit. Nagu osutas Sun Zi, ei ole vaenlase võitmise võti leitav otseses lahingutegevuses, vaid pigem tema jõudude kasutamise nihutamises kiire manöövri abil. See on jõudude kahesuse põhimõtte olulisim eesmärk.
Lõpuks on oluline täheldada, et Sun Zi eeldas sõja õppijailt võimet kohandada taktikat vastavaks ükskõik millise lahingu, sõjaretke või sõja tingimusega. See tähendab, et Sun Zi keskendus alati tulemustele, mitte meetodile, mida kasutati. Tulemuseks on alati vaenlase kiire löömine, kuid kasutatud meetod võis muutuda ühest lahingust teise vastavalt teguritele (võitlusvaim, väljaõppe tase, maastik, logistika jne).
Kui Sun Zil oleks võimalus pataljoni lahinguvalmiduse hindamiseks Ühendriikide maaväe väljaõppekeskust külastada, ei otsiks ta hinnete panemiseks armee ülesannete loendit. Ta hindaks hoopis tulemust, seda, kas vaenlane löödi võimalikult kiiresti ja odavalt. Kui ülem suudab vaenlast majanduslikult lüüa ebatavalisi meetodeid rakendades, siis seda parem. Ja kui ülem seejuures eiraski mõningaid toiminguid, mida tema kaaslased ülioluliseks peavad, on vaenlase löömine ainus, mis loeb. Selline keskendumine samm-sammulistele toimingutele soovitud tulemuse suunas, mitte kohe tulemusele endale, on jätkuvalt tänapäeva relvajõudude probleem.
Rõhuasetus täpsetele protseduurireeglitele on igas rahuaegses armees mõistetav, aga samas traagiline nähtus, ja Sun Zi seaks kindlasti küsimärgi alla õppemeetodid, mida tänapäeval meie õppeasutustes rakendatakse. Ta märgib:26„Helisid ei ole rohkem kui viis ning kombineerimine annab rohkem meloodiaid, kui suudaksime eales ära kuulata“.27 Selle põhjal on alust väita, et me drillime (eriti rahu ajal) ohvitsere jätma meelde pigem meloodiaid kui noote. Me õpetame neid laulma, mitte komponeerima oma muusikat.
Ühendriikide relvajõududes on kontrollnimekirjadest ja kinnitatud protseduurireeglitest kinni pidamine ületanud igasugused mõistlikkuse piirid. Kuna rahuaegsel väljaõppel ei asu meie vastu realistlikud ja dünaamilised vastasjõud (isegi mitte rahvuslikus väljaõppekeskuses – National Training Centre), on meil vastupandamatu tung keskenduda kontrollnimekirjadele. Selle asemel et hinnata sõjalist operatsiooni selle najal, kuivõrd see mõjutas vastasülema mõttemaailma, hindame seda, kas sihtstruktuuri sõidukid olid pärast operatsiooni kehtestatud protseduurireeglite kohaselt uuesti tangitud; kas hinnatava üksuse ülem pani kirja pikad loetelud määratud, tulenevate ja oluliste ülesannetega, kas üksuse luureohvitser koostas korralikult ette nähtud sündmuste jälgimise tabeli jne.
Paljude ohvitseride seas valitseb vaikiv kokkulepe, et igas toimingupunktis „linnukest kirja“ saades võidetakse kuidagi müstilisel kombel ka lahing. Selle asemel peaksime aru saama, et need kõikehõlmavad toimingud on vaid soovituslikud võimalused vaenlase löömise saavutamiseks ja neid tuleb olukorrast lähtuvalt järgida või eirata. Selle tulemusena peavad taktika ja toimingud muutuma, samas kui manööversõja põhimõtted jäävad vääramatuks.
Paindliku taktikalise mõtlemise valvuriks on kontseptsioon, mida rõhutatakse läbi kogu Sun Zi teoste, et ründama peab pigem nõrkusi kui tugevusi. Kaugel ülistamast lääne ettekujutusi „ausast võitlusest“, julgusest tule all või kalduvusest rünnata vaenlase tugipunkte, väidab Sun Zi:
„Muiste nimetati heaks võitlejaks seda, kes võitis kergeid võite.28 Sellepärast hea võitleja võitudes ei ole targa kuulsust, ei ole vapraid tegusid. Sellepärast võidab ta lahingu ega eksi… Ta võidab seda, kes on juba kaotanud.“29
Ma lõpetan Sun Zi esitluse tõdemusega, et kuigi meie praeguses doktriinis on osad klassikalised põhimõtted nõrgalt esindatud, tsiteeritakse Sun Zid Ühendriikide maaväes rohkem, kui teda kuulda võetakse. Kuna meie läänemaine pärand jumalikustab lahingut, „ausat võitlust“ ja kurnamisteooriaid, ei saa me teha muud, kui tema iidsete tarkustega mängida.
Ohvitserikorpuse väljaõppes varajasi manööversõja ideid peaaegu ei käsitleta. Manöövrile suunatud võitluse juurde naasmiseks peame aga kaasama need muistse idamaa vaated.
Tšingis-khaan ei ole oma sõjapidamise põhimõtetest maha jätnud kirjalikku traktaati, kuid tema sõjakäikudesse koos nende sügava mõjuga läänemaailmale võib suhtuda kui manööversõja õppetundi. Oma armee ainulaadse ülesehitusega suutis Tšingis-khaan saavutada taktikalise ja operatiivse liikuvuse, millel ei ole vasteid isegi tänapäevastel mehhaniseeritud armeedel. Khaan oli tavapäraselt arvulises vähemuses, seega tugines ta lahingudrillile, raudsele distsipliinile ja ülekaalukale kiirusele, eraldades vastase armeest mingi osa ning lõhkudes selle enne, kui vastasjuht suutis reageerida. Tema panus manööversõja teooriasse sisaldab löögijõu (mass korda kiirendus) käsitlust ning vaenlase nihutamise ja lagundamise kasutamist.
Parim näide manööversõja teooria rakendamisest praktikas on Horezmi alistamine Tšingis-khaani poolt aastatel 1219–1220.30 Sõda mongolite ja Horezmi vahel algas pärast seda, kui viimase valitsus oli hukanud khaani kaitse all olnud kaupmehed. Kui mongoli saadikud saabusid asja lahendama, tapeti üks neist ja kaks saadeti tagasi khaani juurde. Tšingis-khaan valmistas oma armee ette kolme tuhande kilomeetriseks rännakuks läbi Tjan Šani mäestiku Horezmi piirile. Horezmi valitseja Muhammad II (joonis 2.3), kes oli äsja allutanud oma riigi lõuna-alaks Khorasani, koondas suure ja hästi varustatud, kuid halvasti distsiplineeritud armee, et kaitsta end idast läheneva khaani invasiooni vastu.
Muhammad oli kindel, et tema 400 000-mehelist armeed ei saa võita, ja paigutas enamuse sellest piki Sõrdarja jõe kallast ning rajas ühtlasi kindlustatud liini kohaliku keskuse Samarkandini. Seal ta ootas mongolite rünnakut arvestusega, et lahendab olukorra tänu oma suurele ülekaalule ühe otsustava lahinguga.
Tšingis-khaan (tegutsedes Subedei Bagaturi kampaaniaplaani järgi) pakkus Muhammadile lahingut, nagu see ka ootas, Sõrdarja jõe Fergana orus. Arvuliselt väiksemate üksustega liikusid khaani vanem poeg Joshi-khaan ning Jebe Noyan, üks khaani paremaid sõjapealikke, edasi, ähvardades Muhammadi paremat tiiba. Sultan ja tema poeg Jalal al-Din liikusid aeglaselt vastu idast Fergana Oru suunal pealetungivale mongolite armeele. Eelväed põrkasid kokku ja Horezmi väed (peamiselt turgi päritolu) olid arvulises ülekaalus ja rivistusid lahinguks. Olles tabatud ratsaväemanöövrit välistavas suletud maastikul, otsustas Jochi-khaan rünnaku kasuks. Allikad ei ole üksmeelel, kas see oli impulsiivne otsus või oli see osa Subedei suuremast kampaaniaplaanist.31 Mongolid ründasid raevukalt turklasi, tekitades neile suuri kaotusi, aga neid oleks peaaegu puruks litsunud Horezmi vasturünnaku hävitav jõud. Lõpuks mongolid said siiski lahinguväljalt põgenema ja tõmbusid tagasi itta.
Manööverteooria seisukohalt võtmetähtsusega on vaadelda Fergana orus toimunud lahingut mõlema osalise pilgu läbi. Muhammadi ohvitserid ülistasid võitu, kuigi nad ei olnud rahul kaotuste hulgaga, ja allesolev armee jäi endiselt Sõrdarja jõe äärde. Vaenlane