Lindi teine „filter“, mida sõjalise juhi lahinguplaan peab sisaldama, on Schwerpunkt – järjekordne saksakeelne termin, mis tähendab sõnasõnalt „raskuspunkti“. Algselt tähendas see termin punkti vastase liinis, kuhu koondati läbimurde saavutamiseks rünnak. Lindi arvates on Schwerpunkt tänapäeva praktikas hoopis kõikide alluvate ülemate ja toetavate üksuste jõupingutuste fookusobjekt, milleks on tavaliselt üks konkreetne oma üksus. See tähendab, et kuigi üksuse iga liige on saanud vabaduse tegutseda poolenisti iseseisvalt (Auftragstaktik), peavad kõik samas teenima üldeesmärki, mis ühendab nende jõupingutused.
Lõpuks: Lindi kolmandaks filtriks on need „pinnad ja praod“. Silmapaistev idee seisneb selles, et manööversõjas välditakse vaenlase tugevusi ja rünnatakse nõrkusi. Seega peaks iga sõjalise üksuse peamine mõttesuund lahinguväljal olema suunatud tühimike otsimisele. Selle asemel et kaotada inimelusid, aega ja varustust rumalates rünnakutes vaenlase tugipunktide vastu, sondeerib manööversõda järjekindlalt nõrku kohti.
Lindi ideed on tänapäevaste armeede jaoks kõige õpetlikumad ja rakendatavamad (kuigi ta kirjutas need Ühendriikide merejalaväe jaoks). Kuigi ta pole kindlasti ülalesitatud ideede ainuke autor, esindab ta hästi seda sõjalise mõtlemise koolkonda, mis pärineb peamiselt sakslaste kogemusest. Kuid uurides teisi peamisi seisukohti antud teemal, võime märgata, et manööversõja määratlusest ja tema kriitiliste osiste loetelust Lindi ja Saksa koolkonna järgi jääb väheks, et leida kõikehõlmavat manööversõja määratlust.
Teine suurem mõttekoolkond, mis tekkis enne Teist maailmasõda ja selle ajal, oli Nõukogude Liidu päritolu. Sõjaeelsetel aastatel juhtisid Nõukogude mehhaniseeritud sõjapidamise arengut sellised mehed nagu marssal Mihhail Tuhhatševski ja tema kolleeg Viktor Triandafillov. Kontspetsioon, mis tekkis kolmekümnendatel, suri koos Stalini puhastusega (kus ka Tuhhatševski hukkus) ning sündis uuesti enne Saksamaa pealetungi, olles mõjutatud ja sisaldadeski rohkesti ülalkirjeldatud Saksa koolkonna mõttemaailma. Kuid Nõukogude koolkond sisaldas palju ka seda, mille juured olid sügavalt Nõukogude Liidu enda ainulaadses minevikus ja uue, kommunistliku ühiskonna poliitilises ja sotsiaalses kultuuris. Nendest kontseptsioonidest, mis andsid ka otsustava võidu Teise maailmasõja maismaalahingutes, pärinebki tänapäevane Nõukogude sõjakunsti koolkond.
Sisusse süüvimata võib olla raske eristada Saksamaa ja Nõukogude manööversõja koolkonda. Tõepoolest, nii mõnedki kontseptsiooni koostisosad on leitavad mõlemast. Kuid läänemaailmast erinevalt oli Nõukogude süsteem tekkinud teistsugusest ajaloolisest, poliitilisest, kultuurilisest ja geograafilisest taustsüsteemist. Sellest tulenevalt leiamegi vaenlase kiireks ja jõude säästvaks purustamiseks kaks erinevat lähenemist.
Nõukogude koolkond erineb Saksa omast esiteks selle poolest, et ülesandekeskse (Auftragstaktik) käsu kasutamine ei olnud Nõukogude armee poliitilise iseloomu tõttu sobiv. Punaarmee pole kunagi olnud organisatsioon, mis eelistas leidlikke ja hakkajaid noori sõjalisi juhte, vaatamata retoorikale, mida seejuures kasutati. See trend on tegelikult vana tsaariarmee pärandus. Punaarmee on traditsiooniliselt kasutanud juhtimist väga detailsete (vastandina suunavale) käskude abil (tuntud saksa keeles kui Befehlstaktik). Teisisõnu: alluvatel juhtidel oli väga vähe õigusi otsustada ise oma tegevuskäikude üle.46 Neilt ei oodatud leidlikkust, vaid ülemate antud kindlate käskude täpset täitmist. Seda toimimisviisi peetakse läänes üldiselt ebatõhusaks (ja kultuuriliselt vastuvõetamatuks), kuid käsitlen antud teemat pikemalt 4. peatükis.
Teiseks, Nõukogude laadis manööversõda arenes võrreldes läänemaailmaga täielikult teistsuguses poliitilises kultuuris. Stalini režiimi all, mis valitses kolme-, nelja- ja viiekümnendatel, ei saanud sõjandusteooria küpseda ilma põhimõttelise poliitilise värvinguta. Sellest lähtuvalt kohustasid kommunism ja ratsionalismi filosoofia, millest esimene pärines, et iga sotsiaalne, majanduslik või sõjaline püüdlus peab kindlalt põhinema teadusel.47 Kuigi kommunistide komme kerglaslikult manipuleerida oma teaduslikke „tõendeid“ töötas vastu tõsiteaduse efektiivsetele mõjutustele Nõukogude elulaadi igas valdkonnas, oli seda sõjandusteoorias siiski väga tugevalt tunda. See mõju avaldus Nõukogude manööversõja ühes iseloomulikus joones, mis jätkub ka tänapäeval: rõhk on ettevalmistustel.
Põhimõte oli siin selles, et vajaliku läbimõtlemise, staabitöö ja detailse planeerimisega suudab ründav pool teaduslikult ette määrata operatsiooni edukuse enne seda, kui esimesed üksused ületavad lähtejoone. Teoorias oleks edu saavutamine möödapääsmatu – arvamusesitus, mis soojendab riigijuhtide südameid, kuid teeb nende sõjalised alluvad, kes peavad plaani ellu viima, päris rahutuks. Kirjeldatud filosoofia avaldub ilmekalt viisis, kuidas Nõukogude juhid pööravad erilist tähelepanu jõudude vahekorra arvutustele. Kuid erinevalt samasugusest teooriast Ühendriikide maaväes, ei ole need võrrandid loodud, et tekitada ainult järjestikulisi taktikalisi võite, vaid pigem läbimurde saavutamiseks, kuhu hiljem suunata edundamisüksused.
Siin võib täheldada kahte iseloomustavat joont: kontrolli viimsete pisiasjadeni ja rõhu asetamist ettevalmistustele. Nende kahe põhimõtte kombineeritud mõjuavaldus oma üksuste ülematele seisneb selles, et nende algatusvõimet ei oodata ega lubata. Täideviimine on kõik, see on tubli Nõukogude ülema kvaliteedimärk. Riigivalitsejate ootused ja lahinguväljal saavutatava teaduslikult „möödapääsmatu“ edu kaheldav perspektiiv paneb Nõukogude armee sõjalise juhi väga raske surve all.
Nõukogude manööversõja viis ei sõltu seega (erinevalt Saksa koolkonnast) alluvate algatusvõimest ja tekkinud võimaluste ärakasutamisest, vaid sõjalise juhi võimes oma tahet vaenlasele, vaatamata selle vastupanule, vägivaldselt ja järeleandmatult peale suruda.
Selletõttu planeerivad Nõukogude sõjalised juhid äärmuslikult kaua. Protsess hõlmab tavaliselt väga detailset ja põhjalikku operatsiooniala pigem sügavusse kui laiusesse ulatuvat kohaluuret. Peale selle koondatakse kõik tagala- ja tuletoetusvahendid vajalikus koguses määratud kohta, enne kui manööverüksused üldse tegevusse asuvad. Kõik on suunatud sõjaplaani õnnestumisele. Saksa koolkonnas võib sõjaline edu tuleneda ootamatust, kuid vajalikust suunamuutusest, mille eemärgiks on ära kasutada alluvate ülemate leitud või tekitatud võimalused. Nõukogude koolkonnas taotletakse edu juba enne lahingutegevuse algust ja valmidust kalduda kõrvale teaduslikult tuletatud operatsiooniplaanist on vähem. Võimalikud „praod“ on vaja leida üles enne lahingutegevuse algust.
Kõik öeldu seletab ka fenomeni, kuidas lääne autorid kujutavad Nõukogude maaväge. Loeme üheltpoolt sageli, et Nõukogude-poolel pole initsiatiivi ega paindlikkust – peamine erinevus meie ja nende sõjalise mõtlemise vahel. Teisalt on mitmed autorid esitanud ideid selle kohta, kuidas Nõukogude armee on oma sõjapidamisvaadete poolest leidlik, kaval, paindlik ja meisterlik. Mõnikord on niisugune vaatenurkade kahesus seletatav erinevusega eri sõjaliste tasandite vahel. Olen näiteks kuulnud väiteid selle kohta, et Nõukogude juhtidel diviisiülemast allapoole puudub algatusvõime ja nad ei muuda oma mõttemalle, kuid diviisist kõrgemal tasandil on juhtidel rohkem iseseisvust ja nad on valmis riskima. Kui siin mingi tõetera ongi, peaks sisulisem vastus seisnema milleski muus.
Ma usun, et vastus eritõlgenduste dilemmale ei ole mitte selles, kes näitab üles algatusvõimet, ega ka kus või millisel tasandil see toimub, vaid millal see ilmneb. Nõukogude sõjalised juhid on kõigil tasanditel (kui me saame niimoodi üldistada) samavõrd algatusvõimelised ja dünaamilise mõttemaailmaga kui Ühendriikide sõduridki. Kuid erinevus – ma väidan, et üks on siiski olemas – ilmneb, kui uurime kahe koolkonna juhtimisteooriaid.
Nõukogude koolkond praktiseerib Befehlstaktik’i (detailne kontroll) ja põhjalikku ettevalmistust enne lahingu algust, nagu ülalpool