Kuna armeed kasvasid mitte ainult suuruselt, vaid ka keerukuselt, hakkas logistika suunama doktriini ja organisatsiooni arengut. Logistilised tegurid mitte ainult ei piiranud operatsioone, vaid nad avasid ka uusi võimalusi sõjategevuses. Viimase osas muutusid logistikabaasid ja ühendusteed eluliselt tähtsateks sihtmärkideks, mille vastu kiirelt tegutsev armee sai manööverdada. Üks Napoleoni klassikaline taktika oli manœuvre sur les derriéres (manööver tagalasse), mille eesmärgiks oli siduda väikeste jõudude abil vastane, samas kui enamus armeest liigub ümber vaenlase tiiva ja võtab nende ühendusteed kontrolli alla. Vaenujõud, olles ära lõigatud oma logistikabaasist, on sunnitud võitlema neile ebasoodsatel tingimustel. Napoleoni päevist alates on armeede jätkusuutlikkuse tagamine veelgi keerulisemaks muutunud ja armeed ei suudaks elada ilma tugeva logistikata. Selles mõttes määrab modernne logistika sõjategevuse lineaarsuse (vaata 4. peatükki), tuues areenile lahinguteenindusüksused. Kuna need üksused on tänapäeva armeedele hädavajalikud (nagu nad olid ka Napoleonile) ja kuna neid peab vaenlase eest kaitsma, on ka tänapäeva relvajõudude kriitiline haavatavus nende tagalaala.
Armeede kasvuga kaasnev suurim otsene mõju sõjategevusele on seotud juhtimisega. Suurte armeede manööverdamine on loomulikult keerulisem kui väikeste armeede puhul. Mida suurem on isikkoosseis, seda suurem on vajadus hajutada üksusi liikumise ja ümberpaiknemise ajal. Mida hajutatumad on liikumised, seda raskem on neid õigeaegselt vajalikku kohta koondada. Ajastamine muutub ülioluliseks sõjapidamise mõõtmeks. Staabid peavad mõtlema täpsete liikumisskeemide raames. Sidepidamine tõstetakse esile kui närvisüsteem, mis võimaldab hajutatud armeel toimida ühe organismina. Üks Napoleoni edu võti oli tõsiasi, et nii ta ise kui ka tema alluvad ülemad ja staabid mõistsid vajadust sidetoiminguid harjutada.
Tehnoloogia saavutused enne Napoleoni ja tema ajastul andsid sõjalistele juhtidele võimaluse arendada välja uus taktika, kus ühendati relvaliikide tegevus lahinguväljal: jalaväe, ratsaväe ja suurtükiväe lõimimine. Kuigi jalavägi oli endiselt valitsev relvaliik, kasutasid Napoleon ja ta alluvad tõhusalt ka ratsaväge, mõnikord otserünnakuga vastase rivistusele šoki-efekti saavutamiseks, kuid veelgi edukamalt vastase jälitamiseks, luureks ja jälgimiseks.35 Prantsuse suurtükiväe arengutase võimaldas neil koos jalaväega lahingusse liikuda ja anda tuletoetust kogu lahingu vältel, mis tõstis märkimisväärselt Prantsuse armeede tulejõudu.
Ühendrelvaliigi tegevus ei olnud Napoleoni ajastul midagi uut, kuid selle areng tema eluajal on tähtis tänapäevase manööversõja teooria arengu seisukohalt, sest toona tekkinud tegevusmudel on toimiv ka tänapäeval. Napoleoni kolme põhilise relvaliigi (jala-, ratsa ja suurtükivägi) järeltulijad on ka tänapäeva taktika ehituplokkideks. Klassikalises Napoleoni-laadses lahingus andis iga relvaliik oma unikaalse osa täiendamaks teiste relvaliikide jõupingutusi. Näiteks kasutati ratsaväge vastase leidmiseks ja sidumiseks. Hiljem lahingus võis raske-ratsavägi rünnata vastase jalaväe rivistust. Aga kui vastase jalavägi oli karrees 36 (meetod, et kaitsta oma jalaväerivistuse tiibu ja tagalat ratsaväe rünnaku vastu), vajas ründav ratsavägi vastase rivistuse lõhkumiseks suurtüki või jalaväe tuletegevust. Iga relvaliik muutus niimoodi sõltuvaks teistest ning nende jõuvarude dünaamilisuse meisterlik ühendamine muutus lahinguväljal edu aluseks.
Relvajõudude struktuurseid muutusi enne Napoleoni ja tema ajastul mõjutasid kaks tegurit. Esimene oli armeede isikkoosseisu kasvu suurus, ja see nõudis üksuste omavahelist eraldamist ümberpaiknemistel, et tagada nii logistika kui ka juhtimise parem teostus. Teine tegur seisnes arusaamises, et kõik relvaliigid peavad olema vaenlasega kontakti sattudes koheselt saadaval. Seetõttu olid diviiside struktuuris, mida Napoleon kasutas (arendatud Carnot’ loodud süsteemi kohaselt), tavaliselt esindatud kõik kolm relvaliiki. Kirjeldatud põhimõte rõhutab organisatsiooni käsitlust, mille kohaselt üksused peavad olema võimelised teistest sõltumatult operatsioone läbi viima (asjaolu, mis rahuaegsete ümberkorraldustega struktuurides sageli unustatakse). Diviisi koosseisu kavandajad said aru, et ajalised tegurid, mis seostusid kaasaegse sõjapidamisega, tõid kaasa vajaduse viia iseseisvalt läbi väiksemaid relvastatud kokkupõrkeid või vajaduse ajutiselt vastu pidada, kuni teised üksused suudavad toetust pakkuda. Kuid et diviisiülem saaks sellise stsenaariumi korral võitluses edukas olla, peab tal olema võimalik kasutada kõiki kolme relvaliiki. Need peavad talle otse alluma, nii ei ole tal vaja paluda nende abi oma ülemalt. Nii sõjas kui ka rahuaegses väljaõppes peavad need kolm relvaliiki elama, marssima ja võitlema üheskoos, et saavutada maksimaalne koostöövõime ja tõhusus.
Ühendrelvaliigi tüüpi organisatsiooni puudused mõjutavad sageli selliste korralduste hülgamist, eriti rahuaegsetes tingimustes. Niisugusteks puudusteks (kas siis tõelisteks või kujuteldavateks) on lühidalt logistilised ja väljaõppe ja lahingurivistusse paigutamisega kaasnevad küsimused. Kergem on tagada, toetada ja välja õpetada sama tüüpi üksuseid. See tõsiasi muutub veelgi nähtavamaks tänapäeva relvajõududes, kus tehniline erialastumine on valitsev ja kus eelarveküsimused eeldavad alati kulude kokkuhoidu. Seetõttu armeed, kes kulutavad rohkem aega eelarve tasakaalustamisele kui väliharjutustele, teevad eranditult järelduse, et ühendrelvaliigi-põhist üksust on liiga kulukas hallata ja see on vähese operatiivse tasuvusega.
Ilmselt leitakse hea põhjendus sama tüüpi üksuste kasutamiseks ka sõjategevuses. Levinuma vaatenurga kohaselt vähendaks meie relvaliikide nappide ressursside koondamine ühendrelvaliigi üksusteks paindlikkust nende kasutamisel. Kui me näiteks hoopiski tsentraliseerime kõikide suurtükiüksuste juhtimise korpuse tasandile (sh ka diviisidele orgaaniliselt kuuluvad suurtükid), suudaksime koondada nende suurte väeüksuste hävitava mõju ükskõik kuhu vaja.
Minu arvates peab õige lahendus tulenema lahinguvälja vajaduste loogikast. Me peame oma ennustuste järgi tänapäevase sõja tempo kohta otsustama, millised taktikatasandi üksused peavad võitlema iseseisvalt, ilma mõjusa tugevduseta. Sellel tasemel, olgu selleks pataljon, brigaad või diviis, peab ülem olema võimeline tegutsema ühendrelvaliigi-üksusena, ilma vajaduseta tellida toetust väljastpoolt oma käsu-ulatust.
Kui me tahame säilitada efektiivseid relvajõude, tuleb kanda sellise lähenemisega kaasnevad väljaõppealased ja toetusenõuetega seonduvad raskused. Jutt saavutatavast tõhususest, mis kaasneb kõikide ressursside (eriti suurtükkide) koondamisega ühte suurüksusesse, et selle kaudu massilist toetust pakkuda, on minu arvates viga, kuigi rahuaegsed põhjendused kipuvad tagasi just nende argumentide juurde. Me uurime neid argumente veel edasi 4. ja 7. peatükis.
Napoleoni ajastu lõppes Waterloo all aastal 1815. Kuni Euroopa poliitilised liidrid üritasid Prantsusmaa loodud revolutsioonilisi juhtmõtteid piirata ja pöörduda Viini kongressil tagasi monarhia suunas, oli neil võimatu tagasi keerata sõjaliste arengute ajaratast. Kaasaegse sõja ajastu oli tulnud Euroopasse ja maailma, ning alles tuumarelvade saabudes, mitte enne, tuli sõduritel silmitsi seista selliste drastiliste muudatustega sõjakunstis ja – teaduses.
Kolonel Arandt Du Picq teenis ohvitserina Prantsuse armees 19. sajandi keskel. Ta osales Krimmi sõjas, kus ta oli enne sõja lõppu haigestudes ajutiselt teovõimetu. Kolonel sai surma Preisi-Prantsuse sõjas suurtükiväe tulelöögist saadud haavadesse. Oma eluajal ei olnud ta tuntud, kuid ta jättis endast maha raamatu „Uurimus lahingutest” (pr keeles Etudes sur les combat: Combat antique et moderne), mis on tänapäeval klassikaline teos võitlusmoraali kohta sõjas. Tõepoolest, koloneli tööd võib pidada militaarpsühholoogia alaseks esikteoseks. Vastupidiselt tema kaasaegsetele, kes olid üldiselt tulejõu lummuses, märkis kolonel Du Picq, et „relvad on mõjusad ainult senikaua, kuni nad mõjutavad vaenlase võitlusmoraali.“
Du Picq’i metoodika põhines üldjoontes marssal Maurice de Saxe’i ideedel, kuigi