Kui me nõustume „kriitilise haavatavuse“ määratlusega, oleme valmis uurima ja sõnastama raskuskeskmeid, nagu need tänapäevases sõjapidamises esinevad. Esmalt, raskuskeskmed on olemas kõigil kolmel sõjalise planeerimise tasandil: strateegia-, operatiiv- ja taktikatasandil. Strateegilised raskuskeskmed on tavaliselt (kuid mitte alati) suurlinnad: valitsusorganid, tööstus- ja transpordikeskused. Neid peetakse raskuskeskmeteks, sest nende hõivamine ja kontrollimine (relvajõududega) annab tugeva hoobi vastase võitlustahtele või – vahenditele. Linnad on eelkõige ju vaid suured inimkogumid ühel alal. Nende alade äravõtmine mõjutab vahetult ja kohe seal elavaid inimesi. Sellistes asukohtades paikneb sageli ka riigivõimuaparaat. Seega riskib vaenlase „mass“ – tema armeed, laevastikud ja õhujõud – sõjategevuses tähtsusetuteks muutumisega, kui tema valitsus, veoteed ja logistika on kahjutustatud. Strateegilise tasandi raskuskeskmeks võib olla ka tsiviil- või usujuht, aga samuti juhtgrupid. Mõnikord võidakse ka relvajõude käsitleda raskuskeskmena, nagu näiteks Ühendriikide iseseisvussõjas. Paljude arvates (sh George Washington) oli kontinentaalarmee revolutsiooni sümboliks. Tema kahjutuks tegemine oleks hävitanud rahva tahte võidelda. Strateegiline raskuskese võib olla ka vaimne, näiteks ühendav majanduslik juhtmõte või religioosne veendumus.
Alfred Thayer Mahan annab oma raamatu The Influence of Sea Power Upon History („Merejõu mõju ajaloole“) sissejuhatavas peatükis tabava ülevaate Hispaania strateegiast Inglismaa vastu Ühendriikide iseseisvussõjas. Kuigi selle raamatu autor ei kasuta terminit „raskuskese”, märkab lugeja viidet sellele, et Hispaania ei suutnud Inglismaa kriitilist haavatavust ära tabada ning raiskas seega oma tugevad kaardid tühja.
„Ühendriikide iseseisvussõjas ühinesid 1779. a Prantsusmaa ja Hispaania liitlasteks Inglismaa vastu. Nende ühislaevastikud ilmusid kolm korda Inglise kanalisse, kord isegi 66 liinilaevaga, mis sundis arvulises vähemuses olnud Inglise laevastikku otsima varju oma sadamatest. Kuid Hispaania suurimaks eesmärgiks oli Gibraltari tagasi vallutamine… ja selleks koondati nii maalt kui merelt selle peaaegu vallutamatu kindluse vastu liitlaste tohutud jõupingutused. Need rünnakud ei kandnud aga vilja. Küsimus, mis tekib… on selline: kas poleks Gibraltari tagasisaamise kindlustanud see, kui oleks hoitud enda mõju all Inglise kanalit, rünnatud Briti laevastikke isegi sadamates ning ohustades sellega Inglismaad nende kaubandussidemete läbilõikamise ja kodusaare invasiooniga? Selle asemel aga suunati tohutud jõupingutused Briti impeeriumi kaugel asuva ja väga tugeva eelposti vastu. Inglased… olid väga tundlikud võimaliku sissetungiohu suhtes ja nende suur usaldus oma laevastiku vastu, kui seda oleks toorelt raputatud, oleks samavõrd kahandanud ka nende võitlusvaimu.“
Operatiivtasandi raskuskeskmed võivad olla geograafilised asukohad, mille kaotamine muudab vaenlase armee positsiooni kõlbmatuks. Näiteks pidas Hitler Ardennide pealetungil 1944. -1945. aastal Antwerpeni liitlaste operatsioonide raskuskeskmeks, kuna sellise suure sadamalinna kaotamine oleks seadnud ohtu liitlaste armeed ja nende tegevuse sisuliselt halvanud. Sagedamini on operatiivtasandi raskuskeskmeks siiski vaenlase staapide juhtimispunktid. Nõukogude Liidu armees oleks korpuse-, armee- või rindestaabi hävitamine või kahjutustamine halvanud suurte väeüksuste tegevuse ja hävitanud nende võitlusvaimu. Jällegi tuleb operatiivtasandi raskuskeskme eristamisel võtmetegurina mõtelda nagu vaenlase sõjaline juhtkond. Mis on tema arvates nende kriitiline haavatavus? Olgu see mis iganes, aga selle ründamine või ähvardamine toob kaasa tugeva reageeringu vastase väejuhi mõttemaailmas ja üksustes. Operatiivkunsti eesmärgiks on leida see haavatav koht ja seda rünnata, purustada vaenlane nii kiiresti ja odavalt kui vähegi võimalik.
Taktikatasandi raskuskeskmed võivad olla samuti maa-alaga seonduvad. Teatud võtmetähtsusega maastik (mägi, kitsaskoht, maantee) võib anda seda valdavale ülemale niivõrd suure eelise vastasega võrreldes, et vastasüksused annavad alla või lahkuvad alalt võitluseta. Aga sagedamini koosneb vaenlase raskuskese tema taktikalise taseme staapidest: Nõukogude Liidu näitele tuginedes rügemendi või diviisi staabid. Sama haavatavad on ka sideühendused nende staapide ja lahinguüksuste vahel. Tagala veovoore ja tuletoetusrelvi saab samuti pidada raskuskeskmeteks (eriti Nõukogude armees), sest nende kaotamine või kahjutustamine võib vaenlase ülemale tähendada võitlusvahendite või, enamgi veel, võitlusvaimu kadumist.
Käsilolev peatükk andis lühikese ülevaate sõjatasandite määratlustest ja samuti kahest omavahel võistlevast sõjandusteooriast. Meie ülesandeks jääb tungida pealiskaudsusest sügavusse ning kirjeldada otsesõnu, mida tähendas vaenlase purustamine manöövriga minevikus, et saaksime selle alusel otsustada, mida see tähendab tänapäeva lahinguväljal. Järgmises peatükis loome manööversõja arengu ajaloolise ülevaate.
TEINE PEATÜKK
Manööversõja teooria kujunemine
Kes soovib saada sõjakunsti alal meistriks, peab uurima sõda järjekindlalt. Ma olen seisukohal, et ühest elueast selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa.
Käesoleva peatüki eesmärk on visandada manööversõja arengulugu tänapäevani. Me ei uuri läbi lõputut hulka hiilgavaid ajaloolisi sõjakäike ja operatsioone, vaid piirdume mõningate edusammudega, mis on olnud olulised tänapäevase manööversõja tekke seisukohalt. Lakmuspaberiks sellesse rühma kuulumiseks on uute või olemasolevate põhimõtete arendamine, mille kohaselt vastase löömise aluseks on manööver, mitte vastase jõudude kurnamine. Käsitlust niimoodi piiritledes tuleb meil jätta tähelepanuta suurem osa antiikaja suurtest väepealikest ja sukelduda ajas tagasi pea 2000 aastat. Aga teekonna lõpus tõuseme taas pinnale (võib-olla küll pisut hingetult) ja võtame minevikuteooriad tervikuks kokku 3. ja 4. peatükis.
Sun Zi oli mõnede allikate väitel Hiina kindral Chi riigist, kes tegelikult elas kuninga soosikuna Wu kuningriigis. Sun Zi juhtis ligi kakskümmend aastat kuninga armeesid mitmetes edukates sõdades. Umbes 5. sajandi keskel koostas ta kogumiku Art of War („Sõjaseadused“) ja on mõjutanud idamaist sõjanduslikku mõtteviisi läbi kogu ajaloo. Nii tava- kui ka tavatu taktika pooldajad on osundanud Sun Zi põhiliste sõjatarkuste ja põhimõtete paikapidavusele. Vana Hiina kindrali teose uurimise ja rakendamise kohta on ilmunud mitmeid raamatuid. Minu eesmärk on uurida käesolevas alalõigus Sun Zi sõjandusteooriat manööversõja osiste kohta. Kuna tema sõjalised ja poliitilised mõtted on mõjutanud kahte maailma võimsaimat riiki (Nõukogude Liit ja Hiina Rahvavabariik), on tema põhiliste ideede uurimine olulise tähtsusega.
Üks peamisi juhtmõtteid Sun Zi töös ja siiani kestev panus manööversõja teooriasse on ilma lahinguta vaenlase löömise ülistamine. Ta ütleb: „Sajast lahingust sada võitu ei ole sugugi parimast parim. Sundida teine sõjavägi ilma lahinguta alla andma on parimast parim.“20
Antud idee taga on tõdemus, et isegi kui oma üksused võidavad lahingu, kaotatakse samas ka ressursse, nii inimesi, varustust, energiat, aega kui ka võitlustahet. Kogenud sõjaline juht kaalub seega hoolega lahingu andmise otsust. Võit lahinguta on manööversõja üks peamisi põhimõtteid. See mõte ei seostu ainult strateegilise tasandiga, mida Sun Zi üldjoontes rõhutas, kuid peab paika ka operatiivkunstis ja taktikas. Püüe võita võimalikult vähese lahingutegevusega ongi see, mis suunab manööversõja pooldajatest sõjalisi juhte otsima iga võimalikku edutegurit vastase üle.
James A. Aho arvates peituvad nimetatud idee juured konfutsianismis.21