Operatiivkunst erineb taktikalisest tasandist ning esitab seetõttu ainulaadseid väljaõppe-alaseid ülesandeid. Hiljuti oli mul sõbraga malelaua taga istudes antud teemal huvitav keskustelu. Me avastasime malemängu ja vestluse käigus, et isegi tavaline male võimaldab arendavat keskustelu operatiivtasandi mõistmiseks. Mängu käigus (kus ma, muide, kolkisin oma vastast purustava etturi–lipu avanguga ja seejärel Stonewall’i rünnakuga!) avastasime mitmeid võimalusi, kuidas näitlikustada tänapäevase sõjandusteooria põhimõtteid: tempo, liikuvus, sündmuste ettemõtlemine ja operatiivtasandi vaatenurk.
Iga malemeister teab ja hindab tempo väärtust. Lihtsamalt öeldes on tempo mängija käikude sooritamise kiirus selliselt, et isegi head plaani omav vastane ei jõua oma plaani ellu viia. Tempot ülal hoidev mängija sunnib oma vastast pidevalt kaitsele rünnakute, ohtude ja pettemanöövrite vastu. Kõige vastu, mis aitab kaasa tempoka mängija plaani teostumisele. Too ei pea ülemäära muretsema vastase ründeplaanide pärast, sest tempo toimib kui kilp rünnakute vastu. Minu arvates on see lummav idee, idee, mida meie olemasolev doktriin adekvaatselt aga ei puuduta.
Näidet selle kohta, kuidas ei mõisteta tempot ära kasutada, võib näha Ühendriikide relvajõududes populaarsust omandanud lahinguvälja luurealases ettevalmistamises (LLE). Ma lisan siinkohal kiire märkena, et pean LLEd mõistlikuks meetodiks, mis aitab hoomata lahinguväljal toimuvat. See on põhjalik, täpne ja samm-sammult läbi viidud toiming mõistmaks maastikku, ilmastikku, ja, mis kõige tähtsam, vastast. Keskeltläbi viimase kümne aasta jooksul arendatud meetodid on hästi läbi mõeldud ja tõhusad. Kuid nende teostamiseks on vaja aega. Ja kuigi kõik lahinguüksuste ülemad peaksid olema saanud vastava väljaõppe, tuleb aru saada, et teatud juhtudel LLE olulisus kahaneb, kuna tempo kiireneb. Lihtsamalt öelduna, kui ma suudan koostada ja ellu viia oma plaani sinu võitmiseks kiiremini sinu vastava plaani elluviimisest, siis on sinu plaan tähtsusetu. Sul ei ole lihtsalt aega oma plaani teostada.
Sellest ei peaks järeldama, nagu oleks LLE kasutu, vaid pigem seda, et kui me suudame luua kiirema tempo ja seda hoida, kaotavad vaenlase kavatsused järk-järgult tähtsust ning me ei peaks raiskama oma ressursse nende analüüsimiseks. Kui tänapäeva üksuse staapi on õpetatud enne otsuse langetamist töötama järjekindlalt läbi kõik LLE põhjalikud etapid, võime tunnistada, kuidas mitmed head võimalused vastase löömiseks meist lihtsalt mööda lendavad. Mõistagi seisneks doktriini-põhine vastus dilemmale selles, et me peame drillima end LLE kiiremaks läbimiseks, mis on iseenesest ju hea vastus. Kuid idee, mida me oma malemängust (ja mis veel olulisem, ka ajaloost) õppida saame, on selles, et kiire tempoga saab muuta vaenlase plaani mõttetuks.
Liikuvust on määratletud kui võimet suunata lahingulist jõudu vahemaade taha. Ka see iseloomustab head malemängu. Hea malemängija eesmärgiks on kindlustada iga oma malendi paiknemine selliselt, et malend suudab mõjutada võimalikult mitut maleruutu, mitte aga suunatud nurka, kus see on ümbritsetud teistest viguritest. Seetõttu otsib hea malemängija võimalust vahetada ettureid (kui soovite, nimetame seda jalaväe lahinguteks) mitte selleks, et kulutada vastase vahendeid, vaid seepärast, et ta teab, et niimoodi saab suunata vankrite jõudu (ehk mehhaniseeritud üksuseid) malelauale tekkinud sirgete ärakasutamiseks. Niisiis võitleb meisterlik maletaja liikumisvabaduse saavutamise eesmärgil. See idee on keskne ka manööversõja teoorias.
Mitte ükski teine mäng ei õpeta paremini käike ette mõtlema kui male. Ülesanne mõelda ette on mõlema mängija peamine tegevus kogu malemängu jooksul. Hiljuti olin vaimustunud I. A. Horowitzi raamatust How to Think Ahead in Chess („Kuidas males ette mõelda.“)13 Nagu te arvate võite, ostsin ma selle raamatu, kuna ka minul, nagu enamikul malemängijatel, oli raskusi mõelda ette üle kahe-kolme käigu. Malemeistrite suur ettenägemisvõime (planeerida üle kümne käigu) on mind sageli muserdanud, samas kui enamik meist seda isegi ei ürita, vaid keskendub „kuninga tapmisele“. Aga Horowitzi males ettemõtlemise meetod seisneb selles, et tuleb keskenduda ainult mõne strateegilise kombinatsiooni rakendamisele, mistõttu ka vastase vastukäikude hulk on piiratud. Sellest mõttekäigust koorub kaks tõetera. Esiteks kogeb mängija korduvalt samu põhikombinatsioone kasutades loomulikult sarnaste tulemustega mänge. Teiseks loob mängija 50 % mängu tulemusse panustades maleseisu, mille jaoks tema kogemustepagas on juba eelnevalt valmis. Mõlema kontseptsiooni ühiskäsitlus võrdub mängijale omamoodi tehisliku võimega ette mõelda. Võrdle seda ideed Nõukogude marssali Mihhail Tuhhatševski tsitaadiga artiklist, mille ta kirjutas 1932 aastal:
„Tõepoolest, kui vaadelda seda teemat üldiselt, siis vaenupool, kes üritab lahingut oma plaanide järgi kujundada, suunab tegelikult omaenda tegevusi. Aga lahinguolukorra keerukuse tõttu peab tegelik lahingukontroll kehtima ilmtingimata kogu taktikalise protsessi üle – st mitte ainult enda tegevusele, aga teatud hulgal ka vaenlase käikudele, mis sunnitakse talle oma tegevusega peale. Seega võibki nt ründaja paralleelselt mõlema saavutamist proovides „kontrollida“ teatud osas vaenlase liikumisi.14
Lõpuks aga kõige olulisem osa: male õpetab operatsioonikeskset vaatenurka, kuigi mängijad ise sellist mõistet üldiselt ei kasuta. Uurides malemängu „strateegia“ ja „positsioonimale“ kontseptsiooni ning nende suhet „taktikalise malega“, koorub meile tuttav analoogia. Asjaarmastajad maletajad rõhuvad tavapäraselt taktikalisele mängule, samas kui asjatundjad keskenduvad strateegiale ja positsioonimalele. See tähendab, et ükski võimekas malemängija ei keskendu üksikutele malenditele ja nende löömisele, vaid pigem kõikide komponentide koosmõjule: oma malendid, vaenlase malendid, must-valge ruudustik, võetud malendid, võimalikud ohud, etturite asetus jne. Asjatundja kavandab ja viib ellu mängu plaani, millega matistab vastase kuninga. Tema mäng ei seisne vaid vastase malendite löömises. Tegelikult on malemeister mõningatel juhtudel valmis „taktikalist“ lahingut kaotama, et mäng seeläbi võita. Seega ei ole meistri arsenal ainult laual olev käputäis malendeid, vaid ka terve repertuaar pettenõkse, ohverdamisi, sõjakavalusi ja manöövreid.
Enne kui süveneme veelgi enam manööversõja-teemalisse arutellu, on vaja uurida väikeüksuste taktika ühte baasideed: liikumise ja manöövri omavahelist erisust. Kahe termini määratlus sõnaraamatus võib viia meid järeldusele, et sõjanduse vaatekohast on nad niisama hästi kui sünonüümid. Kuid uurides termini „manööver” tähendust Ühendriikide relvajõududes, selgub, et see tähendab „jõudude liikumine oma tule toetusel, et saavutada positsioonilist eelist, millelt on võimalik hävitada või ähvardada vaenlast hävinguga.“15 Selline määratlus on ühelt poolt valgustav, kuid teisalt ka liiga kitsendav. Kuna ametlik definitsioon liidab manöövri tihedalt „tule“ ja „hävitamisega“, siis rakendub see siduvalt sõjapidamise taktikatasandiga. Tõepoolest, ma olen selleteemalistes loengutes osalenud kogu oma sõjalise karjääri vältel. Manööver koosneb tulest ja liikumisest, ning liikumise ülim eesmärk on hõlbustada tule kasutamist.
Selline vaatenurk võib olla küll kasulik väikeüksuste loomisel ja väljaõpetamisel, kuid ei soodusta manööversõja teooria mõistmist nii, nagu see ajaloo vältel kujunes. Operatiiv- ja strateegiatasandil kasutatav termin „manööver” ei saa ilmselt hõlmata tulekasutusideed lahinguväljal. Pigem on see lihtsalt määratletud kui „liikumine määratud objekti suunas.“ Liikumise eesmärk meie näites ei ole seotud tuletegevusega, vaid vaenlase ees mingil moel edu saavutamisega, kas positsiooniliselt (ruumis) või psühholoogiliselt.
Sellise lihtsustatud määratluse kasutamine on eriti tähtis, sest manööversõja teooria järgimiseks tuleb meil näha manöövri väärtust seda tule kasutamise või vaenlase otsese hävitamisega seostamata. Enamgi veel, lihtsama definitsiooni kasutamine võimaldab meil süveneda ideesse, mis on mitmes ringkonnas üha enam poolehoidu saavutamas: nimelt arvamusse, et tulevikus „manööverdame“ lahinguväljal eelkõige tulega, mitte niivõrd manööverüksustega. Seda väidet selgitan ma „asendatavuse“ doktriini käsitledes raamatu 6.