Ma mäletan end sõjakooli kadetina sõjateaduse tunnis. Üks nõue, mida meie ajudesse iga nädal taoti, oli: „Me peame võitma esimese lahingu!“ (Vaata 5. peatükki Ühendriikide sõjalise doktriini arengust 70ndatel). Asja mõte oli selles, et kogu meie sõjaks ettevalmistus oli suunatud esimese lahingu võitmisele (seega ka võitlemisele). Tollase sõjalise doktriini autorite mõistmiseks peame arvestama ka tolleaegset sõjatehnoloogiat. Tuumasõja psühhoos tekitas endiselt massilist tõrksust seniste sõjaliste põhimõtete vastu. Keskendumine esimese lahingu võitmisele lähtus ideest, et järgmine sõjaline konflikt on nii vägivaldne ja kulgeb nii kiiresti, et sõja lõpliku tulemuseni jõutakse kohe. Seega, kui tahtsid olla esirinnas, pidid saama esimesena taktikalisele arvekaardile punkti, enne kui kohtunikud tuumarelvaga mängu sootuks lõpetavad.
Niisuguse mõtteviisi kitsaskohad selguvad läbi ajaloo vaatevinkli. Ettekuulutus, et „järgmise sõja tulemus otsustatakse kiiresti“ on sama vana kui sõda ise. Tavaliselt on sellised ennustused olnud seotud sõjalise tehnoloogia arenguga. „See-leiutis-teeb-lõpu-meieaegsele-sõjapidamisele“ loosungit on sõjandusprohvetid seostanud järgnevate leiutistega: Rooma leegionäri lühike mõõk (gladius), kannused ja jalused, piik, püssirohi, aurumasin, raudteed, lennukid ja viimati tuumarelv. Korduvalt kajavad ennustused, nagu saaks viimaste läbimurdeliste leiutistega eirata sõjapidamise põhimõtteid, oleksid väärt erakordselt huvitavat inimpsühholoogia alast uurimistööd. Loomulikult ma ei arva, nagu tähendaks tuumarelvad ainult vaevumärgatavat edasiminekut relvatehnoloogia alal. Aga juba tuumaajastu alguses (40-50ndatel) pidi olema sõjafilosoofidele ilmselge, et massihävitusrelvadel, isegi väikses taktikalises koguses kasutatuna, on üks halb kõrvalmõju. See on „kõik-või-mitte-midagi“ sündroom, mis piiraks nende kasutamist. Tõepoolest, ma väidan, et loetletud tehnoloogiate hulgast on tuumarelvad avaldanud kõige vähem otsest mõju sõja taktika- ja operatiivtasandile.
Operatiivkunsti eiramisega Ühendriikide armees kaasneb alati ühe nähtusena levinud idee, mille kohaselt strateegia ja operatiivkunst on vaja nooremohvitseridest eemal hoida, sest nooremohvitserid ei ole veel piisaval juhtimise tasemel (st pole jõudnud korpuse- või staabitasandile). Ma kahtlustan, et see vaatenurk tuleneb häirivast faktist, mille kohaselt on raske teistele õpetada seda, millest ise vaevu aru saadakse. Aga selle tagajärg on korpuse ja kõrgema taseme üksuste ohvitseride suutmatus mõelda taktikalisest tasemest ülespoole. Tähtsaim, mida taktikaõppur peab omandama, on see, kuidas lahing või relvastatud kokkupõrge sobitub kõrgema taseme plaani. See juhtnöör aitab ohvitseril vaagida oma püüdlusi lahingute ja kokkupõrgete tulemuste taustal, mitte keskenduda niivõrd nende läbiviimise meetoditele. Vajalik oleks anda kõigile ohvitseridele kadettidest kindraliteni operatiivalal põhjalik õpe. Väljaõppe selline kord ei toodaks ainult suurepäraseid korpusetaseme mõtlejaid, vaid ka paremaid taktikuid, sest vahetult lahinguväljal sõdijad oleksid siis võimelisemad nägema rohkem kui vaid lahingut. Kolonel Michael D. Wyly Ühendriikide merejalaväest nentis:
„Taktikud ilma strateegiata on ohtlikud… Valed lahingud, kas võidetud või kaotatud, seovad vajalikke üksusi ja raiskavad häid sõdureid, aga neid võiks paremini kasutada kusagil mujal. Lõppude lõpuks on kindralid vaid endised leitnandid. Kuid kindraliks olemine peab kätkema midagi enamat kui kõrge vanus… Selle taga peab olema eluaegne õpe. See, et me võime võtta hea taktiku, näiteks pataljoniülema, ja saadame ta kindralstaabi kursustele „kulbiga tarkust ammutama“, ning arvame, et saamegi temast – voila! – kindrali, on enesepettus.9
Siit tuleb järeldada, et strateegia ja operatiivkunst on omaette õppeained. Need ei ole lihtsalt „täispumbatud“ taktikad, kuigi meie doktriin sellele vihjab. Ja me ei tohiks õppida sõda nii, et keskendume vaid lahingutele, nagu ei tohiks õppida inimese anatoomiat ainult inimese jalga lähemalt uurides. Nii strateegia kui ka operatiivkunst vajavad lähenemist, mille rõhuasetus oleks vaba taktikalistest kaalutlustest ning püsiks sellest kõrgemal tasemel. Kuid sellise väljavaate saavutamiseks on meil kasutada sisuliselt sajandite kaupa sõjalisi õppetunde ja külluses kaasaegseid ideesid, mida peame oma peast välja viskama.
Ameeriklaste kiindumust lahingutesse sõjakäigu asemel on hästi väljendatud Victor Hansoni klassikalise ajastu Kreeka sõjakunsti raamatus. Tuginedes isiklikule kogemusele ja kuulates oma isa meenutusi 1945. aasta õhusõjast Jaapani kohal, leiab autor: „… kõik see vähene, mida ma õppisin sõjapidamisest, tulenes huvist lahingute ja võitluste vastu, seda strateegia ja taktika arvelt“.10 Autor on seisukohal, et lääne kultuuripärand ongi see, mis on väärastanud meie arusaamu lahingutest. Niisiis oleme kultuurilise tervikuna sunnitud andma uue hinnangu iga üksiku lahingu tähtsusele, vaadeldes neid muudest sõjategevuse tahkudest eraldi. Hanson märgib samuti, et ameeriklased (ja lääne kultuuriruumi sõjalised mõtlejad üldisemalt) otsivad tüüpiliselt seda „ühte otsustavat lahingut“, millega saavutada neile püstitatud eesmärke:
„Püüd leida otsustav lahing sõdades, mis on veninud aastaid… on olnud probleemiks lääne ajalooteaduses… Me oleme tõesti klammerdunud eesmärki saavutada uhke tulem ja seda ülistanud.11 Viienda sajandi kreeklased ei leiutanud mitte ainult nüüdisaegse lääne ühiskonna valitsevat ideed, demokraatiat, vaid rööbiti sellega otsustava lahingu idee, ja seegi tuleneb demokraatiast. Kreeka linnriigid panustasid ühele „umbes tunnisele jõhkrale tapmisele.“ … Lahingus, nagu ka poliitikas, otsisid mehed koheseid tulemusi.“12
Võttes arvesse õhtumaiseid sõjapidamistraditsioone, oleme peaaegu pärilikult võimetud nägema lahingust kaugemale. Lääne mõtteviisil on sageli raskusi siduda lahingu tulemust laiema raamistikuga. Enamgi veel, kuna lahing on tähelepanu keskpunktiks, siis on saanud kohustuslikuks, et varem või hiljem (varem oleks isegi parem) peab toimuma kahe vastasarmee kokkupõrge – jõud jõu vastu. Seega ei suuda me tõsiselt rinda pista operatiivkunstiga (milles astutakse lahingusse ainult siis, kui see on vajalik) ja selle loomuliku tulemiga – manööversõjaga (milles välditakse vaenlase tugevaid külgi ja eelistatakse rünnata tema nõrkusi).
Kui selline klammerdumine oli „lääne kirstunael“ enne Napoleoni sõdade ajastut, st professionaalsete armeede päevil, siis tänapäeval on see lausa hävitav. Tänapäeval on konflikti kaasatud rahvusprobleemide keerukus kaheldamatult suurem kui vanasti „kuningate sõdades“. Ainuüksi majanduslike, poliitiliste, kultuuriliste ja sõjaliste tegurite kokkupõrge sõja sulatusahjus trotsib sõjategevuse planeerijate otsustava lahingu otsingut. Tegelikult peab võidu saavutamise planeerimine algama riigi kõrgema juhtkonna tasandil (vaata uuesti joonist 1.1) ja sealt peab see loogilist teed pidi jõudma operatiiv- ja taktikalise tasandini. Nüüd võib taktik oma meeleheiteks näha, et tema kunstiline meistriteos – s.o võidetud lahing – on sõjakäigule täiesti kasutu.
Ohtu, mida kätkeb endas sõja operatiivtasandi mittemõistmine, võime näitlikustada ühe Ühendriikide armee maaväes toimunud vaidlusega. Umbes viimase kümne aasta jooksul ja eriti pärast M2 Bradley lahingumasinate kasutuselevõtmist, on jalaväelased vaielnud, kas sõdurid peavad soomukitelt jalastuma või mitte. Ühel pool on need, kes väidavad, et sõdurite väljatoomine lahingumasinatest või soomustransportööridest võrdub lahingu kaotamisega. Nad rõhutavad, et üle kõige on rünnakul vaja säilitada liikumishulga energiat. Teised on samavõrd järeleandmatud, väites, et kui jalavägi ei tegutse oma jalgadel, ei ole see jalavägi. Selle sõjalise mõtlemise koolkonna liikmed on seda meelt, et soomuki eesmärgiks on viia jalavägi lahingusse, aga seal tuleb sõdijatel jalastuda, andmaks oma panust ühendrelvaliigi lahingusse. Kummal poolel on siis õigus?
Loomulikult on mõlemal õigus, aga kumbki neist ei erista selle tähendust planeerimistasandite vahel. Operatiivtasandi vaatevinklist on mehhaniseeritud jalavägi suurema väärtusega siis, kui sõdurid on masinatel, sest nii on nende potentsiaalne energia