Selline arusaam, mida mõjutas filosoofiliselt Fukuyama teoloogilis-utopistlik „Ajaloo lõpp”, leidis aktsepti NATO kõigi 16 liikmesriigi seas. Ka Eestis mäletame ju väga hästi sageli kasutatud argumenti: kuivõrd NATO-l pole Venemaa suhtes enam mingit rolli, miks te siis üldse sinna tahate?
Isegi omaaegne külma sõja pistrik, senaator Richard Lugar avaldas ajakirjas Foreign Affairs artikli „Out of area or out of business” keskse, algupäraselt NATO peasekretäri Manfred Wörneri argumendiga, et ähvardava ja ohtliku NSV Liidu kadumise tõttu nõuab transatlantilise alliansi edasine kooshoidmine uusi väljakutseid väljaspool NATO traditsioonilist tegevusala.9 Süütu ja hambutu, valesti mõistetud demokraatliku Venemaa kuvand levis loomulikult veelgi enam EL-is, kus soovmõtlejaid nii riigijuhtide tasemel kui ka madalamal jätkus Põhjalast Vahemereni.
Ajavahemikus 1989/91–2008 valitses EL-is ja ka NATO-s põhimõtteline arusaam, et külma sõja järgne Euroopa on igaveseks prii oma XIX ja XX sajandi ajaloo pahupoolest, tööstusriikide omavahelistest, miljoneid ohvreid nõudvatest sõdadest. Riigid olid saanud küpseks; jõuga ähvardamine ja jõu kasutamine oli harv erand, mida harrastasid võib-olla mingid endised kommunistid-natsionalistid Balkani poolsaarel, aga see ei ähvardanud Euroopa üldist heaolu. Jah, siinseal tuli ette poliitilisi tagasilööke: mõnes riigis polnud valimised just kõige vabamad, kohati kasutati siseriiklikku vägivalda ja rikuti inimõigusi, ent julgeolekuarhitektuur oli kinnistunud. Selle koostisosaks oli ka riikide õigus valida oma kuuluvust enesele sobivatesse kooslustesse, olgu neiks siis el, NATO, GUAM või SRÜ. Mõjusfääride mõiste oli maha maetud. Me tunneme seda korraldust nime all The Post-1991 Settlement.
See ongi iseseisvuse taastanud Eesti kogu ajaloo paradigma. Muud me ei tunne. Selles paradigmas peeti läbirääkimisi Vene sõjaväe väljaviimiseks, võeti kuulda OSCE nõuandeid, võideldi välja kutse EL-i, peeti viis aastat liitumisläbirääkimisi. Selles paradigmas veensime ükshaaval NATO riike, et ka meil võiks olla koht alliansis; liikmesuse tegevuskava raames ehitati üles ja reformiti Eesti kaitsejõud ja kaitsesüsteem. Meie olemegi selle paradigma laps, kasvandik ja edulugu. Midagi muud või teist me ei tunne. Keegi ei tea ega tunneta interbellum Eesti paradigmat. Külma sõja paradigma loogikat me vaid oletame, aga eestlastel polnud tolles otsustaja rolli.
8. augustil 2008 see paradigma muutus. The Post-1991 Settlement purunes.
Ei EL ega NATO, ei ka Eesti tea ega adu veel 2008. aasta septembris paradigma-muutuse kogu olemust. Kas Euroopa ja NATO väärtuspõhist välispoliitikat saab jätkata? Mida tähendab uues olukorras „pragmaatiline välispoliitika”? Kas pragmatism ühe riigiga asju ajades ei õõnesta väärtustepõhist välispoliitikat teiste riikidega? Kas EL-il, mis ei julge vastu seista agressioonile ühes Euroopa osas, on enam sõnaõigust teistes välispoliitilistes küsimustes? Kas madalaimal ühisnäitajal põhinev välispoliitika võimaldab kaitsta oma liikmesriike?
Keegi ei taha mõelda, et harjumuspäraseks saanud kantilik igavese rahu paradigma võib-olla ei tööta enam. Keegi ei taha mõelda meeloslaste dialoogile ateenlastega.
Me oleme ja elame uues maailmas.
Euroopa muutunud julgeolekuparadigma nõuab muutusi ka meilt ja valmisolekut muuta oma käitumist. Mil määral, mis suunas ja kuidas see toimub, otsustavad demokraatlikus riigis lõpuks valijad. Paindlik, soovitud tulemusele orienteeritud riik peab hakkama nendele asjadele mõtlema valimisi ära ootamata.
Viimasele kahele aastakümnele tagasi vaadates võime Eesti riigi küpsemist iseloomustada kui lapsepõlve või – kui kasutada praeguaegsemat kõrgtehnoloogia metafoori – inkubatsiooniperioodi. Külma sõja järgses, rahvusvaheliste suhete seisukohalt üsnagi ohutus ajastus õnnestus Eestil teha õiged valikud demokraatia ja õigusriigi suunas ning selle tulemusena pääses Eesti ka EL-i ja NATO-sse.
Käesoleva essee alguses loetletud riigi võimalike arenguteede juurde naastes pole vaja olla eriti taibukas mõistmaks, et mis tahes teine (ja tegelikult ka kergem) valik – kas korrumpeerunud või autoritaarne postkommunistlik tee – tähendaks meile praegu iseseisva riigina märksa kehvemat asjade seisu. Riigid, kes libastusid, kes kaldusid liberaalsest demokraatlikust õigusriigi teest kõrvale, on täna raskustes.
Kuulumine olulisimatesse struktuuridesse ei tähenda siiski, nagu oleks Eesti seis lõplikult kinnistatud. Kuigi vahel meile tundub, et EL-i ja NATO-sse saamine märkiski päralejõudmist teleoloogilis-hegeliaanlikku lõpp-peatusse ja igavese rahu saabumist, teame nüüd, et muutus on teistsugune. NATO ja el on elavad institutsioonid, nende elushoidmine meie enda ellujäämiseks tõotab kujuneda pidevaks võitluseks.
See ongi Eesti diplomaatia uus etapp, kätkedes endas ka prioriteetide ümberhindamist. Gruusia-Vene sõda oli iseenesest ühe ajastu, ühe paradigma lõpp ja uue algus, ent meile eluliselt oluliste institutsioonide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja nende liikmesriikide reaktsioonid peaks pakkuma ka tõsist mõtteainet. Veelgi enam – nad pakuvad meile järeldusi edaspidiseks.
Ühelt poolt ei tohi ükski Eesti diplomaat unustada lord Palmerstoni (1784–1865) tõdemust: „Riikidel pole alalisi sõpru, neil on vaid alalised huvid.” Samas ei tohi unustada ka vanasõna, et sõpra tunned hädas. Kuigi nii mõnigi meist aimas või eeldas eri riikide võimalikku reaktsiooni agressioonile XXi sajandi Euroopas, teame nüüd palju paremini, mis võib oodata Euroopat – ja meid –, kui kunagi seisame silmitsi veelgi tõsisema olukorraga. Neist teadmisist lähtudes tuleb Eestil üle vaadata ka oma diplomaatia prioriteedid ja tegevussuunad. Nagu, olgem ausad, tuleb seda aeg-ajalt teha niikuinii ka paradigmaatiliste muutusteta. Saatkondade komplekteerimise proportsioonid, personali paigutus välispoliitika harudesse, riikide ja valdkondade (majandus, julgeolekupoliitika, Eesti „promo”) analüüs – need on otsused, mida tuleb üle vaadata, eriti muutunud olukorras. Eespool mainitud otsus usa-sse suursaadikut mitte lähetada tulenes kindlasti mingist 1925. aastal kehtinud loogikast, visioonist, arusaamast või eelistusest, ent see otsus tulnuks kindlasti üle vaadata 1930., 1933. või hiljemalt 1938. aastal. Maailm, nagu me teame, muutub, ja mõistlikud riigid ja vastutustundlikud valitsused teevad neid muutusi hinnates vajalikke korrektiive oma varasematesse otsustesse.
Olulisim korrektiiv tuleb meil teha oma mõtlemises. Mitte ainult diplomaatidel ja valitsusel, vaid ka ajakirjandusel, ettevõtjatel ja teiste alade esindajatel: mõistkem, et vanad eeldused ja alused enam ei kehti. Selle omaksvõtt laseb meil hakata uuesti eristama olulist tähtsusetust, sisu vahust, see laseb meil mõista, kus me tegelikult praegu oleme.
EESTI RIIGIMASIN VAJAB KORRASTAMIST
Ma ehk ei liialda, kui väidan, et aasta 2008 on Eestile eriline aasta. Paari nädala pärast kõlab Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta ametlik lõppakord. Oleme pea 12 kuu vältel vaadanud tagasi oma ajaloo helgematele ja kurvematele seikadele. Oleme jäädvustanud meie riigi rajajate ja säilitajate mälestust. Oleme ühiselt koristanud metsa alt tuhandeid tonne rämpsu. Oleme kogunenud võimsaks ühendkooriks Lauluväljakule. Oleme nii toonud reaalsusele lähemale oma unistuste Eestit.
Ometi pean tõenäoliseks, et tulevikus seostame seda juubeliaastat pigem teiste sündmustega. Me jääme seda meenutama kui aastat, mil meid ümbritsev ja mõjutav maailm muutus. Ja selle tulemusel muutus ka Eesti sise- ja välispoliitika.
Esiteks – sündmused maailma majanduses.
Mastaapne, „täiuslikuks tormiks” nimetatud finantskriis laastas aastakümnete vältel välja kujunenud pangandusmaastikku. See torm on juba kahandanud investeeringute väärtust. See raputab põhjalikult aastakümnete vältel üles ehitatud globaalse finantssüsteemi aluseid. See viib riike pankroti äärele.
Globaalse finantskriisi siirded on alles jõudmas maailma majandusse. Eelmise kuu ennustused täna enam ei kehti. Majanduse jahtumise märgid vaatavad meile vastu igal sammul. Seetõttu peab Eesti hoolikalt jälgima, et jõuaksime reageerida