Venemaa omakorda ei tee tänapäeval mingit saladust oma austusest NSV Liidu vastu, ent samas peab tsaariaegset riigikantslerit, Haapsalus sündinud vürst Aleksander Gortšakovi (1798–1883) Vene välispoliitika isaks. Traditsioonid on visad kaduma. Venemaa viimase aja käitumist rahvusvahelisel areenil peetaksegi naasmiseks oma XIX sajandi lätete juurde. President Boriss Jeltsini katseid nihutada Vene välispoliitikat läänelikumasse mudelisse peetakse tänases Moskvas hoopis alandumiseks, nõrkuse hetkil peale surutud erandiks.
Nagu Edward Luttwak6 hiljuti kirjutas: „Hiigelmuutus Venemaal tuleneb paratamatult tema regressioonist oma ajaloolise impeeriumi versiooni juurde, mis eksisteeris tsaaride ajal ning mille taaselustas Stalin. See toetub väljaütlemata tehingule: venelased aktsepteerivad autoritaarset võimu ja isikuvabaduste kadu, aga selle vastu saavad nad imperiaalse rolli maailmas, mis algab „lähivälismaal”.”
See ei tähenda, et riigi välispoliitika traditsioon ei võiks aja jooksul muutuda. Kataklüsmilised vapustused ja ümberkorraldused riigi elus, eeskätt kaotatud sõjad ja okupatsioonid, ei jätnud oma pitserit mitte ainult Eestile ja teistele Balti riikidele.
Rootsi neutraliteedipoliitika vanuseks on pea kaks sajandit. See toetub 1812. aasta otsusele, mil Rootsi sõlmis Venemaaga kokkuleppe: Rootsi loovutab oma provintsi, Soome, Venemaale, ning vastutasuks survestab Venemaa Taanit loovutama Rootsile Norra. Sellele kokkuleppele järgnenud sõda, kus Rootsi võitles Vene poolel Napoleoni ja selle liitlase Taani vastu, jäi Rootsile viimaseks korraks osaleda relvastatud konfliktis mingis muus rollis kui rahuvalvajana. Rootsi lihtsalt ei osalenud enam Euroopa mandril möllanud sõdades.
Siit ka Rootsi vastuseis NATO-ga liitumisele. On ülimalt raske muuta kahesaja aasta vanust välispoliitilist hoiakut. Seesama traditsioon on võimaldanud Rootsil hoida välispoliitikas kõrget moraalset profiili, väljendugu see siis vastuseisus usa sõjale Vietnamis, Tšiili ja Kreeka autoritaarsete režiimide eest pagenud poliitikute vastuvõtmises või siis Carl Bildti põhimõttekindlas rollis Vene vägede väljaviimisel 1992–1994 Balti riikidest, rääkimata tema hoiakust Gruusia-Vene sõjas. Lühidalt, Rootsi neutraalsus seisab tugeval ajaloolisel ja moraalsel alusel.
Soome vastuseis NATO liikme staatusele tuleneb hoopis hilisemast välispoliitilisest traditsioonist. See sündis Talve- ja Jätkusõjast ning sellele järgnenud kogemustest: territooriumi loovutamisest, reparatsioonidest, oma presidendi ja valitsuse liikmete süüdimõistmisest ning pidevalt korratud väitest „Soome jäi üksi”. Nii sai Soomest „pragmaatilise” blokivälise poliitika arendaja, mille traditsioon leiab järgimist tänini ning teeb toetuse väärtustepõhisele välispoliitikale tihtipeale keeruliseks. Küll aga tõestab Rootsi ja Soome suhtumine NATO-sse, et ühesugune poliitiline joon võib sageli olla tingitud sootuks erinevatest põhjustest ja traditsioonidest.
Millised on siis Eesti välispoliitika lätted? Üldiselt on neiks ikka peetud vastuhakuta alistumist ja riigi juriidilist järjepidevust. Kuid kas need on lätted? Ma ise ei pea neid kaht meie välispoliitika aluseks, kuigi järjepidevus on vaieldamatult E.V 2.0 ülesehitamise vundament.
Märksa raskema kaaluga on praeguseni pädev selge arusaam, et demokraatia nappus Eestis aastatel 1934–1940 tõi kaasa ohtliku isolatsiooni. Agressiooni all kannatavale Soomele tunti oluliselt rohkem kaasa kui kolmele Balti riigile, kuivõrd Soomet peeti demokraatlikuks riigiks, Eesti, Läti ja Leedu demokraatlikkust aga hinnati tinglikuks.
See pole tühiasi tänagi. Ka 2008. aastal toetatakse Gruusiat Läänes seepärast, et Venemaa Thbilisi võimuvahetuse nõudmine läheb vastuollu Gruusia valitsuse legitiimsuse ja Gruusia rahva enda demokraatlike valikutega. Demokraatia primaarsusest johtuvalt sai ka Eesti välispoliitika üheks alustalaks demokraatia juurutamine.
Teiseks lähtus välisministeerium oma algpäevil ja ka hiljem tõdemusest, et E.V 1.0 vaatas pigem sissepoole ja pööras liiga vähe tähelepanu rahvusvahelisele sidususele. Asjaolu, et pärast 1925. aastat oli Eestil usa-s vaid konsulaaresindus – ja sedagi mitte Washingtonis – ega suheldud usa võimudega poliitilisel tasemel, ajas siinkirjutajat marru juba nooruspõlves. Lennart Meri otsus avada juba iseseisvuse taastamise eel Eesti Instituudi egiidi all Eesti esindusi oli kindlasti üks targemaid käike, lähtudes vajadusest olla läänemaailmaga võimalikult tihedalt seotud. Samasse „patta” kuulub ka välisministeeriumi 1996. aasta otsus avada täiendavalt viis saatkonda EL-i liikmesriikides.
Samuti oli taastatud välisministeeriumile selge E.V 1.0 personalipoliitika liigne tutvusekesksus või vähemalt selle rajatus diplomaadielu väidetavale prestiižile. Suursaadik olla oli uhke ja hää, saadikuteks lähetati sageli ühiskondlike teenetega inimesi, kelle vaimne pagas ja ettevalmistus diplomaaditööks ei küündinud paraku rahvusvahelise õiguse professori Ants Piibu taseme lähedalegi. Ka mitmes postkommunistlikus riigis valitses 1990ndail sama arusaam, mistõttu nende riikide välisesinduste juhid pärinesid sageli valitseva partei ridadest või osutus suursaadikukoht preemiaks poliitiliste teenete eest. Kogemus ja teadmised välispoliitika või diplomaatia vallas polnud valikul määravad.
Ent ka neist alusmõtteist pean märksa olulisemaks Eesti välispoliitika väärtuspõhisust; sedasama väärtuspõhisust, mille eest „pragmaatilise” välispoliitika pooldajad Eestit kritiseerivad. Adugem siiski, et ka Eesti väärtuspõhine välispoliitika – toetus demokraatiale, turumajandusele, õigusriiklusele jne – on seesama pragmaatiline ja paratamatu lähenemine nagu mõne teise riigi valitud vaikimine suhetes tugeva naabriga. Eesti kogemus, üksijäämine demokraatia vähesuse tõttu 1940. aastail ja üksijäämine laiemalt, on teinud Eesti välispoliitikale äärmiselt raskeks, isegi võimatuks solidaarsuse hülgamise riikide suhtes, kus need väärtused – ka meie enda väärtused ja alustalad – on sattunud ohtu.
1990. aastate kogemused EL-i ja NATO liitumisprotsessis ainult tugevdasid seda hoiakut. el nõudis Kopenhaageni kriteeriumidega, et liituvad riigid oleksid a priori demokraatlikud õigusriigid. NATO, mis oli 1949. aastal võtnud liikmeks Salazari Portugali ning sallis sõjalisi riigipöördeid Türgis, muutus külma sõja lõppedes palju nõudlikumaks ja varasemast väärtuspõhisemaks.
Väärtuspõhise välispoliitika vastandiks aga pole „pragmatism”. Pigem taltsutab seda realism, Realpolitik, oma väärtuste kaitsmise piiride teadvustamine ja arusaam, mil määral me saame välispoliitikas apelleerida väärtustele, rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele. Realismi ja väärtuspõhisuse vastuolu pingestabki pidevalt Eesti-suguse riigi välispoliitikat. Millal seista väärtuste eest, aga millal mõista, et rohkem teha ei saa või on koguni kahjulik?
Just realism – teadmine, mida on võimalik teha oma ideedele ja väärtustele truuks jäädes ning millal see hakkab pärssima Eesti Vabariigi põhiülesannet – kaitsta Eesti rahvast –, moodustabki väärtuspõhise poliitika raami, milles Eesti välispoliitika tegijad päevast päeva ja sündmusest sündmusesse tegutsevad. Sest meeldib see meile või mitte: me elame siiski maailmas, kus kõik ei jaga meie väärtusi.
Kümme aastat tagasi, 1998. aasta aprillis pidasin Tartu ülikoolis aulaloengu7, milles käsitlesin põhjuseid, kuidas Eestil õnnestus erinevalt oma lõunanaabritest saada vastu igasuguseid ootuseid kutse liitumisläbirääkimistele EL-iga. Loengus sedastasin, et oma eesmärki on võimalik saavutada realistlikult toimides, lähtudes oma rahvuslikest huvidest, mitte soovunelmaist.
Alustasin toona sõnadega: „Üks ameeriklane tsiteeris kord oma kodupiirkonna vanasõna: „Sinul võib olla õigus, või sa võid saada, mida sa tahad.” Olgu teistes eluvaldkondades selle vanasõnaga nagu on, kuid välispoliitikas selline valik – kas tunda rahulolu mingi vaid meile teada oleva tähtsa ajaloolise tõe konstateerimise, kellelegi koha kättenäitamise üle või siis toimida vastupidiselt, noid vajadusi eirates, õigemini taltsutades, ning saavutada seda, mida tõepoolest tahad või vajad – ongi minu meelest Ida-Euroopa riikide viimase aastakümne välispoliitiline väljakutse. Mõningate reeglit kinnitavate