Eesti poliitikutele heidetakse ette igasuguseid asju, sageli ka põhjusega. Kindlasti on aga eelöeldut arvestades ebaõiglane süüdistada meie valitsusi ja Riigikogu koosseise selles, et nad riigikaitse pärast vajalikul määral ei muretseks. Olen sügavalt veendunud, et kõik Eesti tõsiselt võetavad erakonnad on andnud endast parima riigikaitse eduka arengu heaks. Tihti on seejuures langetatud ka ebapopulaarseid otsuseid. On ju tunduvalt rohkem valijatele meele järele, kui raha kuluks pigem pensionidele ja perepoliitikale kui õhuseireradaritele või miinijahtijatele.
Aga need otsused on olnud õiged ja vajalikud. Kaitseväe tõsiseltvõetavuse ja otstarbekuse üle kõhklevad vaid üksikud isemõtlejad.
Kui olen kohtunud välisriikide riigipeadega või ka näiteks eelmisel nädalal NATO peasekretäriga, siis on alati leidnud märkimist Eesti võitlejate kõrge moraal ning head professionaalsed oskused. Meist peetakse lugu.
Neid tunnustavaid sõnu on hea kuulata. Seda enam, et see tunnustus on suure töö ja verega välja teenitud. Afganistan ja Iraak on väga rasked missioonid. Seal pannakse meie sõjameeste ja – naiste tegelik sisu iga päev proovile. Need on paraku ka väga riskantsed missioonid. Neli Eesti meest on nendel missioonidel oma elu kaotanud ja päris mitu sõjaväelast tõsiselt vigastada saanud. Riigijuhtide kohus on nende meeste ja naiste eest hoolt kanda. Ma väga loodan, et peagi kiidab Riigikogu heaks seadusemuudatuste paketi, mis parandab missioonidel vigastada saanud sõjaväelaste sotsiaalset kindlustunnet. See on vähim, mida me oma kaitseväelaste heaks saame teha.
Eesti kaitseväel on praegu raskusi värbamisega. Mõnes mõttes on see paratamatu. Tormiliselt arenev majandus tekitab ahvatlusi. Kaitseväe palgad ei konkureeri erasektoris pakutavate võimalustega. Aga seda enam tuleb seaduseandjatel ja kaitseväe korraldajatel pingutada selles osas, mida me saame teha. Meie kohustus on tagada, et kaitseväe patrioodid ei lahkuks teenistusest ebakindluse tõttu iseenda ja oma perekonna tuleviku pärast. Riigi vastutus on seista majanduslikult nende eest, kelle riik on saatnud missioonidele.
Iseseisvuse taastamisest möödunud aeg on olnud Eestile helge. Täna seisab Eesti riigina kindlamal alusel kui iial varem. Meie iseseisvust aitavad garanteerida meie liitlased, Eesti kuulumine NATO-sse ja EL-i. Põhja-Atlandi alliansi peatselt kuuekümneaastase ajaloo vältel pole ükski riik söandanud maailma võimsaima sõjalise organisatsiooni liikmesmaa vastu relvi tõsta.
Seda enam paneb mind imestama, et Eestis leidub neid, kes seavad NATO suutlikkust ja otsustuskindlust küsimärgi alla. Neid, kes vastandavad NATO kollektiivkaitse põhiprintsiibi Eesti esmase iseseisva kaitsevõime vajadustele. Eesti peaks oma ajaloolise kogemuse ja geopoliitilise asendi tõttu olema küll see viimane riik, kes lepingulised suhted ja NATO tõsiseltvõetavuse kahtluse alla seab.
Pöörame pilgu ajas tagasi, meie tänase päevakangelase kindral Laidoneri poole. 3. juulil 1939 trükkis ajaleht Maa Hääl ära Laidoneri kõne Petseri laulupeol. Sel välispoliitiliselt üha ärevamaks muutuval ajal ütles kindral: „Meil on hea vahekord kõigi oma suurte kui ka väikeste naabritega ja võime öelda, et meie ei karda agressiooni, kallaletungi, kuid ühtlasi teame, et [kui] see meie neutraliteedi positsiooni nõuab, et meie siis relvaga käes välja astuksime, kui keegi meie iseseisvust tahaks puudutada või meie maale tungida, või mõnel teisel viisil meie suveräniteeti ohustada.”
Õiged sõnad, aga tegelikkus oli ju sootuks midagi muud, teame me täna ligi 70 aastat targematena. Neutraliteedi pettekujutelmale on meil täna vastu panna koht maailma võimsaima sõjalise organisatsiooni laua taga. Ajalugu ei tea juhtumeid, kus mõni kriitilisse või lihtsalt ebamugavasse olukorda sattunud NATO riik oleks jäänud oma liitlaste vajaliku abita. Eesti koges seda eelmise aasta kevadel, kui meile ebamugavas olukorras saime osa NATO ja EL-i solidaarsusest.
Eesti poliitikud mõistavad, et usaldusväärsusega selles valdkonnas mängida ei saa. Nii on läinud kurioosumitena ajalukku rehepaplikud soovitused finantseerida riigikaitsekuludest teisi valdkondi. Soovitus suurendada oma kaitseväe operatiivstruktuur 16 000 mehelt kuni 45 000 või isegi 90 000 meheni on aga meie demograafilist seisu ja majandust arvestades lihtsalt absurd.
Esitasin eelmisel aastal parlamendile arutamiseks põhiseaduse muudatuse, mille peamine eesmärk on üheselt fikseerida riigikaitse juhtimise skeem. Eesti on parlamentaarne riik, kus täidesaatvat võimu teostab valitsus. Ometi on meie praeguse põhiseaduse riigikaitset puudutav osa kirjutatud erinevas tonaalsuses ja sarnaneb pigem 1930. aastate lõpu presidentaalse ja autoritaarse riigi omaga.
Sellest tulenevalt on meil aastate jooksul olnud pidevalt probleeme ja konflikte riigikaitse juhtimisel. Et need probleemid on püsivalt puudutanud mitmeid kaitseministreid ja kaitseväe juhatajaid, siis pole mul mingit põhjust arvata, et tegu olnuks isikutevaheliste konfliktidega. Viga on ikkagi süsteemis, mis võimaldab mitmeti tõlgendamist.
Ma loodan, et kõik siin saalis istujad tunnistavad, et kõrgeim sõjaväelane ehk meie puhul kaitseväe juhataja ei saa olla iseenda ülemus. Demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt nii ei käi. Meie kehtiva põhiseaduse riigikaitse osa hädasid on alguse saanud just nimelt segadusest, kes siis õieti on kaitseväe juhataja ülemus. Praegune põhiseadus lubaks arvata ja tõlgendada, et see on president. Samas pole riigipeale antud ei seadusandlikku mehhanismi ega ressursse selle ülesande täitmiseks.
Tulles tagasi Laidoneri ja ka Pätsi juurde, tahaksin rääkida ühest veidi omapärasest mõttemallist Eesti ühiskonnas. Põhiseaduse muutmise kriitikud on kuluaarivestlustes korduvalt väitnud, et vaadake, poliitikud müüsid omal ajal Eesti maha. Miks nad ei või seda ka nüüd siis teha. Seetõttu ei saavat lasta poliitikuid, valitsust ja kaitseministrit, ka kaitseväge juhtima. Sellise mõttelaadi kandjaid on ka meie kaitseväelaste hulgas. Nad on vähemuses. Nagu on vähemuses ka need sõjaväelased, kelle meelest on kaitseväe luurel lubatud uurida poliitikute ja riigiametnike poliitilisi vaateid. Olen kindel, et valdav enamus kaitseväelasi mõistab tsiviilkontrolli rolli ja tähtsust demokraatlikus riigis. Täpselt niisamuti olen veendunud, et valdav enamus poliitikuid mõistab oma vastutust ja kohustusi kaitseväe ees.
Teiseks, kindlasti uskus president Päts, et ta teeb halbade hulgast parima valiku. Ta ei müünud Eestit maha. Talle saab ette heita loobumist demokraatlikust riigikorrast. See omakorda lõi eelduse vaikseks murdumiseks ja lahinguta allaandmiseks.
Ja kolmandaks, 1939. aastal ei langetanud Päts otsuseid üksinda. Tema kõrval seisis teiste seas ka kindral Laidoner. See pole etteheide. Pigem tõestus selle kohta, et poliitikute, ametnike ja sõjaväelaste vastandamine on mõttetu, ohtlik ja kahjulik.
Meenutan lõpetuseks taas Laidoneri sõnu: „Kui jääb püsima vastastikune usaldus Valitsuse, rahva ja sõjaväe vahel, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.” Tänasesse päeva ümber tõstetult võiks selle kokku võtta nii – kui jääb püsima demokraatlik riigikorraldus, siis jääb püsima ka omariiklus. Kui on olemas usaldus rahva, valitsuse ja sõjaväe vahel ning kui usaldame oma liitlasi ja ise oma liitlaskohustusi täidame, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.
MEIE ISAMAAKÕNE
Kümne aasta pärast, Eesti sajandal sünnipäeval, seisab siin üks teine inimene ja vaatab tagasi. Kümne aasta pärast on meie tänane ja homnegi päev vahetu minevik. See, millele Eesti president 2018. aasta veebruaris tagasi vaatab, on hoopis teine kui täna. Ja see hoopis teine on meie teha.
Kümne aasta pärast me tahame, et oleks palju rohkem seda, mis praegugi on hää. Ja palju vähem seda, mis ei ole. Et see nii oleks, on meie teha. Sinu, minu, meie naabrite, emade-isade, sõprade ja kaasmaalaste teha. Ja ainult meie enda, mitte teiste teha.
Seepärast on ka see jutt, see kõne just Sulle, armas Eesti kodanik, sõber, naaber, mõtte- ja teekaaslane. Sulle, ja ei kellelegi teisele. Ei ministrile ega ekstsellentsile ega muule ametikandjale. See jutt on Sulle. Sest täna on meie pidu ja need jutud on